VEIDER JA VAIMUSTAV TEOS: Karel Vanamölder räägib, kuidas Madli kinkis talle sünnipäevaks vaimustava teose – “100 aastat bussiliiklust Tartus”. Selle on koostanud Alar Teemusk, Tartu 2022, 208 lk.
Teos on akadeemiliselt kõigiti tasemel – kasutatud on hulgaliselt arhiivimaterjale, omaaegset ajakirjandust ja intervjuusid, viiteid kokku lausa 542 tükki, registrid, loendid jms lisaks, pildimaterjal rikkalik.
Riho Paramonovi ülevaade algusaegadest kuni 1944. aastani (lk 9–65) näitab ilmekalt, kuidas voorimeeste kitsarinnalise diktaadi all äganud linna pisitasa hakkas sisse tungima valgus – esmalt vaevaliselt, kuid viimaks kindlalt bensiiniarust progressiteed sõites. Saame lugeda pahadest kapitalistidest bussiparisnikest-liinipidajatest, tublidest bussijuhtidest ja mõistagi lõputult veeremist – mõisted, mudelid, tehnilised probleemid, statistika (1931. aastal oli Tartus üks auto 250 inimese kohta, lk 19) jpm.
*
Esimese poole käsitlusvaibi võtab kokku sõnaseletustena esitatud leksikon: “Linnavolikogu. Liikmete seas olid nii väga heade teadmistega spetsialistid kui ka isikud, keda transpordiküsimused suuremat ei huvitanud […] Sõitjad. Vajadus busside järele oli äärmiselt suur. Bussi kasutasid kõik: töötajad, õpilased, vanurid, koduperenaised, politseinikud, kirjakandjad jt” (lk 63).
Ehk siis – nagu rattad ja rool on ühendatud mootoriga, keerles elu Tartus enne viimast sõda ümber bussitranspordi. Sestap pole eriline üllatus, et Teine maailmasõda mõjus Tartu bussiliiklusele muserdavalt: “Septembris alanud sõja tõttu piirati kütuse, määrdeainete ja varuosade kättesaadavust” (lk 61).
Kuid sellest polnud lugu, sest tõeline kuldaeg alles koitis – nõukogude võim muretses masinaid, kaotas kapitalistidest omanikud ja mis peamine: rajas uusi liine, selleks sobivalt elamufondi laiendades jms. Raamatu teine ja märka mahukam osa (66–148) peamiselt sellest progressi kulgemisest räägibki. “Vana ATP aeg oli “kõige kuldsem aeg”. Kõik olid sõbralikud ja austati bussijuhte” (lk 84). “Kui oli kütusekriis, ka siis ei õiendanud keegi, kus buss on. Küsiti rahulikult, mis ajal bussid liikuma hakkavad. Täna hilineb 5 minutit ja juba ollakse vihased” (lk 83).
*
Rasket ülemineku- ja taasiseseisvumisaega periodiseeritakse kõigiti loogiliselt bussifirmade kaudu: Liikori (1992–2001), Connexi (2001–2005), GoBusi (2006–2010) ja Sebe periood (2011–2019), mida võiks vabalt rakendada märksa enam. Väga äge oleks alustada vestlust sõnadega: “Mina asusin Tartus õppima veel Liikori perioodil!” Lõpupeatükis “Tänasest ja homsest päevast” sõnastatakse tulevikuperspektiive: “Aga tulles tänasesse päeva, siis ei saa paraku ka öelda, et bussijuhi töö oleks iseloomustatav sõnadega: lihtsalt istud ja vaatad aknast välja. Oh ei! Meie töö nõuab igal ajahetkel tohutut tähelepanu jagamist lihtsalt öeldes sõitjate ja autode vahel […] Kui veel sõitjatest rääkida, siis esimese asjana tuleks tartlasi kiita selle eest, et 99% bussikasutajatest on omaks võtnud stopp-nupu kasutamise tava. Peamiselt tehakse seda ka õigel ajal – pärast eelmist ja enne järgmist peatust” (lk 148).
*
Lisad on rikkalikud (162–208). Näeme tabeleid linnaliinide teenindusaegade ja sagedustega vahemikus 1980–2022 ning põhjalikku loendit Tartu linnaliinidest koos kõikide peatustega vahemikus 1950–2022. Mis kinnitab veel ammust tähelepanekut, et Tartu ei ole üldsegi linn, sest mis linn see on, kus bussiliin algab Puidul ja lõppeb Kasteheinal. Või liin Lõunakeskus-Roheline park.
*
Kokkuvõte. See on üdini vaimustav teos. Käsitlust saadab piiritu usk ja armastus bussitranspordi vääramatu arengu vastu ka sellises kohas nagu Tartu. Saame teada, kuidas paistab sajand läbi Tartu bussitranspordi ja sohvrite silme läbi – sõjad sõdadeks, aga kui sillutis pole korras ja benss defitsiit, siis ikka masinad ei liigu. Kild killu haaval on kantud kokku kõik, mida allikad vähegi pakkuda suudavad ja ühtki teabetükikest pole tekstist välja jäetud. Statistika- ja mälumängusõbrad löövad nurru lugematute ogarate faktide juures veeremikoosseisu, piletihindade ja tüpoloogia, sõiduõiguste klassifikaatorite, bussijuhtide, konduktorite ning mõistagi liinide arengu kohta. Kust ka raamatut ei ava, tabab lugejat ajalooliste tõsiasjade turmtuli: “Sügiseks 1998 oli Tartus 40 [oote]paviljoni, millele lisandus 1999. aastal veel 25 […] Esimesed reklaamid lasi kaheksale bussile üles panna Coca-Cola 1993. aastal, 1998. aastal oli neist alles kaks” (lk 96).
*
Krokodill Gena armastas täpseid ja tõsiseid raamatuid nagu matemaatikaõpikud ja rongide sõiduplaanid. Kindlasti meeldiks talle ka teos “100 aastat bussiliiklust Tartus”.