LAIA ROOMIKUGA MEES: Juku-Kalle Raid ja Marek Reinaas kutsusid Ilmar Raagi õhtusele õllele Humalakotta. Uudishimu pärast. Sest Ilmari tegemised on kõrvaltkiikajale nagu filmiseriaal. Mäletate, kui kõigepealt lasti välja film „Saag 1“ ja siis tuli neid riburada pidi otsa? Vot nii. „Raag 1“ lasti samuti välja väga ammu, juba 50 aastat tagasi, aga Raag 7 või 50 alles nüüd. Ilmar on toimetanud filmis, sõjas, riigiaparaadis, riigitelevisioonis, kirjutistes ja kus pagan veel. Nii et kohtuda oli vaja, saamaks aru, mitu Ilmarit kokku on.
Ilmar Raag on tõsiselt laia haardega elutoimetaja, kes on haaranud küllaltki vastuolulist ühiskondlikku ainest. On selleks siis „Eesti halvimaks filmiks“ tituleeritud „Tappev Tartu“ või hoopis töö valitsuse kommunikatsiooni tegijana. Telehunt või režissöör. Esseist või kunstiajaloolane. Midagi oli veel. Pluss muidugi päevad, mil ta mängis koos asjaomastega läbi stsenaariumi, et mis siis, kui Eestit tabab päris kriis. Suur kriis. Ohtlik kriis.
Ega meie ei tea, kust Ilmar Humalakotta saabub ja mida ta täna tegi, aga kui ta krõmpsuvast külmast sisse astub ja veidike aurama hakkab, oleme meie juba ennast ammu lahti soojendanud ning lösutame diivanitel nagu kulunud triibulised keskealised kassid.
Juku-Kalle Raid (J-K.R): Ilmar, sa oled reservohvitser ja kaitseliitlane, aga seda kohta siin sa üles ei leidnud. Kuidas sul selle orienteerumisega on? Kas sa üldse kaarti lugeda mõistad?
Ilmar Raag (I.R): Kaarti lugeda mõistan enam-vähem ikka. Kuigi vähemalt kaks korda olen inimesed valesse kohta juhatanud. Ükskord ühe Utria retke ajal – talvine luurevõistlus, ja kui sa oled väga väsinud, on öö, lumi ja siis loed suuna järsku valesti. Me kõndisime tubli kolm-neli kilti vastupidises suunas. Siis oli muidugi väga piinlik.
J-K.R: Eks nõukaajal oli kaart salastatud asjade nimekirjas ja niikuinii ebatäpne. Kust seda ikka õppida!
I.R: Oli ja ei olnud ka! Juba nõukaajal kappasid mööda metsi orienteerujad ja need on täiesti eraldi pässid. Eriti kohutavad on need tegelased, keda võid täna ka veel metsas kohata, 70–80-aastased hallipäised mehed, teinekord pikad habemed ees. Nad jooksevad tohutu kiirusega läbi metsa! Ja ma mäletan, et nemad olid juba nõukogude ajal olemas.
J-K.R: Sa oled pärit Kingissepast, piiritsooni tagant. Saarlaste puhul on oluline, et nad ei suuda kunagi õ-tähte välja öelda.
I.R: (Laiutab käsi) Neetud lugu jah, esimeses klassis oli meil õpetaja, kes umbes kolmandal päeval ütles lastele, et kuulge, nüüd õpime ära selle õ-tähe. Minu isa oli Narvas sündinud ja Viljandimaal lapsepõlved veetnud, nii et ma õppisin õ-tähe ära küll.
J-K.R: Sõltumatud Šveitsi teadlased on kindlaks teinud, et kui saarlane õpib ära õ-tähe, siis ta unustab samal hetkel ö-tähe.
I.R: See on tõsi.
J-K.R: Nii et, Ilmar! Mis sa õõsel teed? Too mõõbel tuppa ja ära mõlise!
I.R: (Naerab pikalt) Ülikooliajal said sõbrad ikka palju naerda, kuidas ma täpselt samamoodi tähed segi ajasin ja rahvas peast kinni haaras.
J-K.R: Ilmar, tegutseva inimesena tead sa kindlasti sellist süvakultuurilist nähtust nagu „Saag“ 1, 2, 3, 4, 5… Sinu tegemiste ulatust arvestades võiks öelda, et sa ise oled nagu Raag 1–7.
I.R: (Ebaledes) Ma võibolla Raagi 1–7 tean, aga „Saagi“ tean võibolla ainult ühte, sealt edasi enam mitte.
J-K.R: Sina olid selline tüüp, kes tõi sellesama lehe, millele praegu intervjuud annad, telepurki aastal 2003. Sündis saade „Tegelikkuse KesKus“.
I.R: Selle taga oli arusaamine, et mulle väga ei meeldinud see, kuidas Eesti TV-d kutsuti teinekord riigitelevisiooniks, mida ta rangelt võttes meediateooria järgi ei ole. Riigitelevisioon on see televisioon, mida valitsus kontrollib. Ringhäälingu nõukogus on erinevad erakonnad ja ma nägin, kuidas nad üksteist ära nullisid. Ja toimis ka televisiooni tasandile läinud enesetsensuur või alalhoidlikkus, et me teeme kõike hillitsetult. Igaks juhuks. Mille kohta isegi Marju Lauristin ütles kunagi „AK“ uudistest rääkides, et oma ettevaatlikkusega riskite sellega, et teete ainult ilmetuid uudiseid. Ja seepärast mulle tundus, et see „Tegelikkuse KesKus’i“ kutsumine televisiooni oli väga õige samm.
Marek Reinaas (M.R): Kas sa ise olid ka üllatunud, kui äkki teledirektoriks said?
I.R: (Rõõmsalt) Ma olin juba enne seda üllatunud! Ma tulin Ameerikast õppimast tagasi, olin just magistrikraadi ära teinud ja siis juhtus see, mis 1990-ndaid iseloomustab. Ehk mulle tuli umbes 3. jaanuaril 2000 kutse, et tule televisiooni hanketoimetuse juhiks. Ameerikas olin ma samade meeste assistentide assistent, kelleks ma Eestis korraga sain. Täiesti arusaamatu hüpe. See oli koht, kui ma sain aru, et Eestis on võimalik väga kiiresti jõuda ühelt kohalt teisele.
Aare Urm, kes tol hetkel oli telejuhiks, sattus aega, kus oli hästi terav erameedia ja avalik-õigusliku meedia võitlus. Siis ühel hetkel järsku juhtus niimoodi, et Ringhäälingu nõukogu, kes niikuinii ei sallinud seda ETV juhtkonda, vallandas Urmi. Ja ilmselt ei tahetud laskuda väga pikka ja keerulisse uude konkurssi. Võeti see esimene poiss, kes seal oli ja öeldi, et nüüd oled sina.
J-K.R: Saatuslikuks sai hetk, kui ETV hakkas näitama vormel 1 võistlusi. Ning ei maksa unustada, et siis solvub tuhat viiuldajat, kui me hakkame vormelit näitama.
I.L: Ma mäletan seda, et kui reklaam ETV-st ära läks, siis ma möönsin, et BBC ja Yle puhul on see võimalik, aga samal ajal enamik teisi Euroopa avalik-õiguslikke telekanaleid näitab reklaami. Üks loogika oli see, et kui me reklaami ära võtame, siis kaob teletegijatel ära sundus, et me mõtleme vaatajatele. Et hakkame hästi palju tegema saateid seepärast, et meile tundub, et see on hästi püha ja vajalik. See on väga ohtlik arusaamine.
J-K.R: Reklaam on ära, olümpiat näitab keegi teine…
I.R: Umbes aasta pärast seda, kui reklaam ära läks, tundus, et see on ikka suur õnnistus. Ma saan vastuargumentidest veel tänagi aru, aga mulle tundub, et reklaamivaba ETV on kokkuvõttes väga hea asi. Reaalselt teevad ju kõikides kanalites saateid täpselt samad inimesed.
J-K.R: Need samad operaatorid, kes ETV-s töötavad, teevad rahulikult halturtsi teistele kanalitele.
I.R: Me nii ehk naa võistleme alati samal turul. Lihtsalt mõne saatetüübi puhul on konkurents väiksem, sest Arvo Pärti erakanalid väga ei taha.
J-K.R: Nüüd juba tahaks.
I.R: (Noogutab nõustuvalt) Nüüd võibolla jah tahaksid.
M.R: Millise näoga sa vaatasid seda, kui ETV ajakirjanikud visati Koreas olümpialt välja ja Kanal 2 inimesed käisid seal, jalad harkis, ja tegid oma ülekandeid?
I.R: Olümpiamängud löövad ikka reitingu väga üles. Kanal 2-l on õnnestunud olümpia õigused ära osta. Kokkuvõttes fair enough, miks mitte. Aga sealt edasi tuleb see mäng, et meie näitame võistlusi, aga kurat, kas siis mõned teised kanalid, nt Rahvusringhääling, kas nemad siis uudistes võivad rääkida spordist ja olümpiamängudest? Ja siis jõutakse nende vaidlusteni, et okei, te võite oma uudistes näidata 30 sekundit seda olümpiapilti, mille omanikuks on Discovery. Ja nüüd öeldakse, et sel hetkel, kui te uudistesaate keskel näitate poolemintsist olümpiapilti, koristage oma logo ära. ETV, ma küll ei tea, mis põhjusel, ei suutnud oma logo ära korjata, eks siis ilmselt kaevati ERR-i peale nii kõvasti, et tüübid eemaldati.
J-K.R: Kuule, see olümpia või Eurovisioon on nii ülepaisutatud jama, palju rohkem õhku täis kui lõpuks see mäng, mis küünlaid väärib.
I.R: Selles suhtes ongi asi mõnes mõttes peaaegu et traagiline. Me räägime traditsioonilise meedia majandusmudeli kriisist. Alates ajalehtedest. Aga tegelikult palju rohkem telekanalitest, kes on harjunud suure reklaamituruga. Ent televisiooni reklaamiturg aina kukub; internet ja raadio natuke kasvavad. Mis tähendab, et telekanalitel jääb järjest vähem raha alles. Samal ajal on enamik neist mingi spordi näitamise õigused ostnud 6–7 aastat tagasi, siis kui turuolukord oli veel teine. Tegelikult see sport sööb oma ema.
M.R: Sa ise oled ju ka süüdi, et multimeedia platvorm lendab tänapäeval. Sina tegid esimesena nähtuse nimega „Klass“. Sul olid nii seriaalid, telesaated, filmid, raamatud – ainult nimeta!
I.R: (Märgatava rahuloluga) Ma kindlasti olen süüdi.
J-K.R: Ma mäletan, kui tulin ETV-sse, siis paljud olid jumala kindlad, et oled ajakirjandust ja meediat õppinud. Aga tegelikult õppisid Tartus kunstiajalugu. No ja ka Prantsusmaal igasuguste padupunaste lemmikpaigas Sorbonne’is.
I.R: Minu soov kunstiajalugu õppides oli liikuda kunsti tähenduse poole. Ma tegin II kursuse töö keskaegsest ikonograafiast, kus ma püüdsin aru saada mitmetest asjadest – näiteks, miks mõtles katoliku kirik keskajal välja, et lilla on leinavärv? Kas sellel on mingisugune psühholoogiline alus, mis seal taga on? Selget vastust ma muidugi ei leidnud. Aga teaduse puhul on oluline, et sa kirjeldad ning püüad midagi seletada. Ja mulle see seletamine väga meeldis. Ehkki ma olen praeguseks aru saanud, et kõik jääbki suuresti subjektiivseks. Teadusega ei ole maailma asjadel tihti midagi tegemist.
M.R: Tartu on seotud ka su esimese filmiga.
I.R: Jah, selle nimi oli „Tappev Tartu“. Ja see on seotud ka tomatitega, sest tomateid kasutatakse paljudes halbades filmides. Sellega on huvitav asi: selle aasta õudusfilmide festival Haapsalus tahab seda uuesti näidata. Aga kuna 20 aastat tagasi ei tehtud selle filmi jaoks ühtegi lepingut, siis mul ei ole sellele filmile mingisugust juriidilist õigust. Ütlesin, et kui tahate, võtke, aga see on puhas põrandaalune värk.
J-K.R: Mäletan sinu suust lauset „kõik on propaganda“.
I.R: Jah. Aga seda seepärast, et me oleme seda propaganda väljendit nii laialt mõistnud. Me juba ammu ei tea, millest me räägime. Seega, ma võin vabalt öelda, et kõik on propaganda. Me isegi ei ütle „Ai!“ varvast ära lüües niisama. Selle „aiga“ me soovime saada leevendust oma haigele varbale. Läheme sealt sammu edasi. Me ei lobise kunagi niisama. Ma ei ole küll väga hästi teadlikult läbi mõelnud, millist reaktsiooni ma sinult eeldan, kui ma praegu seda juttu räägin… Aga ma tajun, et ma soovin sind siiski milleski veenda.
M.R: Kui ma küsisin, et kas sa olid väga üllatunud, kui avastasid ennast sealt telemaja juhtkonna korruselt, siis kui üllatunud olid sa sel hetkel, kui avastasid ennast peaministri büroost ühest toast tegelemas kurat teab millega. Vabariigi Valitsuse kommunikatsioonibüroos strateegilise kommunikatsiooni nõunikuna.
I.R: Selles suhtes ei olnud üllatunud, et see oli jätk ühele protsessile, mis Eestis algas peale 2007. aasta pronksimäsu. Äkki saime aru, et elu käib mitmel tasandil. See, kuidas olukord lahenes, sõltus juhusest ja juuksekarvadest ja me peaksime olema rohkem selleks valmis.
Kommunikatsioon on peaaegu kõik asjad. Ma toon ühe näite: kodakondsuse seadus, see on väga selge strateegilise kommunikatsiooni käik. Ükskõik, kuidas me ei arvaks, mida venelased peaksid sellest mõtlema, nad igal juhul midagi sellest mõtlevad. See on sõnum, ta ei ole seadus lihtsalt niisama. Enamik seadusi saadab inimestele sõnumeid. Ja sellisel juhul, öelge nüüd, et kas see, et meil on Põhiseadusesse kirjutatud sisse säte eraomandusest, et kas see on propaganda või mitte? Minu jaoks saadab ta selge sõnumi, kuidas inimesed hakkavad oma elu korraldama. Sellisena ta töötab.
Aga 2007 ei olnud üldse selge, et kuidas selle asjaga tegeleda, našid ja nende kamraadid keerasid Moskvas vindi üle ning edasi läks asi suhteliselt nii, nagu nemad soovisid. Et vaadake, maailm! Seal on eestlased, kes ei suuda oma rahvusvähemusega suhelda! Kes ei austa nende ajaloomälu jne. Kui meid ähvardas referendum ja „Ida-Viru riik“, siis Laari valitsuse ajal kasutati palju inimeselt inimesele vestlust, mis on alati mõjusam kui ükskõik mis meedia. Tule, räägi, mida tahad, mina räägin, mida mina tahan ja äkki me leiame mingisuguse ühisosa. Aga vahepeal unustati see osa üldse ära. Unustati, et Virumaa on olemas.
J-K.R: Nii et sa sattusid valitsuse büroosse ilma üllatusteta.
I.R: No ühel hetkel, kui mina olin parajasti Kaitseväe Kesk-Aafrika missioonilt tagasi tulnud, helistas mulle Uku Arolt, kes oli sel hetkel Riigikantseleis seda sama ülesannet täitnud. Ja ütles, et ole hea, minu aeg saab nüüd läbi, ma lähen Kaitseväkke tagasi. Tule, võta amet üle. Niisiis, mina ei asutanud midagi, enne mind oli juba tubli neli aastat asi eksisteerinud. Ainuke asi, mis tehti, kuna ma olen väga selgelt läbipaistva avaliku halduse pooldaja, toodi amet julgeoleku koordinatsioonibüroost valitsuskommunikatsiooni alla…
Pronksikriisi puhul päringute hulk, et mis kurat toimub – nii siit kui ka välismaalt – suurenes 30–40 korda ja selle tulemusena tegid meie omad 48 tundi tööd ja siis nad kukkusid lihtsalt ära. On legendaarsed lood inimestest, kes Toompeal kusagil laua all magasid, poolik pitsalõik näpus. Me saime aru, et niimoodi kriisi üle ei elata, kui see peaks natukenegi kestma.
M.R: Magades, pitsalõik näpus, on jumala normaalne kriisi üle elada.
I.R: See kuivab ära, aga asi koosneb mitmest asjast. See on kõige sarnasem kriisikommunikatsiooniga, esiteks, elu päästev informatsioon – kuhu minna ja mida teha, et ellu jääda. Ja teine on see, et sa tohid välismaa suunas rääkida ainult tõde. Tegelikult on see tohutult põnev valdkond ja see tekitas isegi tunde, et meie, kunstiinimesed tegeleme teinekord ainult mingisuguse eebenipuust torniga.
Ma nägin kolme valitsuse kriisiõppust, kus valitsus pidi otsustama, mida nad teevad hullus olukorras olemasolevate ressurssidega. Näiteks on tekkinud Ukraina-laadne hübriidolukord. Kas me kuulutame sõjaseisukorra? Ei, seda me ei taha, sest see on vale signaal. Kuulutame kõrgendatud kaitsevalmiduse? Aga see tähendab, et kaitsevägi ei juhi olukorda, vaid hoopis politsei. Kaitseväe peastaap puhkab jalga ja vaatab kõrvalt. Aga politsei – oh jumal! – äkki avastame, et politseis on igas maakonnas miinimumarv patrulle. Lisajõude võtta ei ole. Veel jamam on päästeametite olukord – teame kõik, kuidas on komandosid kinni pandud. Kust need varukomandod tulevad? Reaalselt on Eesti olukord see, et tõsisemate kriiside puhul jooksevad riigiressursid kohe umbe.
J-K.R: Kuule, sul oligi ju mõte teha telesari, kus juhtub mingi üleriigiline jama, näiteks elekter läheb ära ja ei taha tagasi tulla – ja mis siis tegelikult juhtub.
I.R: See oleks väga karm, kui asi päriselt läbi mängida. No võtame selle elektrikatkestuse. Ütleme, et elektrit ei ole nädal aega. Esimese hooga mõtled, et mis siis ikka, panen kodus küünla püsti. Meil on nii palju külm ka, et tühja sellest, kui külmkapp ei tööta. Lähen välja, teen lõkke ja saame hakkama. Aga kui paljudel inimestel on tegelikult toitu rohkemaks kui kaks-kolm päeva? Teisel päeval tekib mure, et või on otsa saanud, läheks poodi. Sead sammud poe poole, aga nende uksed on enamjaolt elektriga, need ei avane. Avad mingisuguse laoukse, saad sisse, aga kogu arveldamine käib elektriliste masinate kaudu. Ja poed ei ole kindlasti valmis selleks, et rahaliselt kõike seda teha. Sula pole, lähed automaadi juurde, see ei tööta. Need asjaolud tekitavad olukorra, kus inimesed hakkavad paanitsema ja peksavad akna sisse, et võtame igaks juhuks, mis saab. Vandaalitsemine on üks nähtus. Ja selle vastu tekivad omakaitseüksused. Mehed ütlevad, et paneme seljad kokku, me ei taha, et siin maju rüüstatakse. Mis tähendab, et neile omakorda ei rakendu politseinikele õpetatud erinevad piirangud. Kui neile ikka keegi ei meeldi, kes tänavale tuleb, siis nad lasevad selle maha. Ja nii edasi.
J-K.R: Oled selle Eesti puhul läbi mänginud?
I.R: See on läbi mängitud jah. Siin kerkib kohe ka probleem, et kuidas inimestele sõnumeid edastada. Me saime aru, et televiisor nagunii ei tööta, seal on elektrit vaja. Nii. Kus on raadio, kust heli tuleb? Ilmselt mõnda aega autodes. Mingi aeg on meile antud, kui autodel veel akud töötavad ja me saame läbi raadioeetri inimestele informatsiooni anda. Aga siis tulevad mängu traditsioonilised asjad, lendlehed, suured kõlarid…
J-K.R: Me teame väga hästi, et kirjanduses on seda juba läbi mängitud rohkem kui sajand. Fakt on see, et lahendused on väga traditsioonilised, nii-öelda ainult kirvetöö. Saan aru, et oleme siin persooniloo asemel teinud päästekomitee.
I.R: Valmistuda tuleb kahes suunas. Üks on see, milleks riik peab valmis olema. Näide: kui oli ID-kaardi kriis, siis saime aru, et peab olema muu lahendus ka. Backup riigi tasandil on üks teema. Teine on aga kodanikele McGyveri asja õpetamine, mida vanemad inimesed veel mäletavad, aga nooremad ei oska. Kujuta ette, et sa elad Lasnamäel ja tekib veeprobleem, et vesi üles jõuaks, on elektrit vaja. Normaalsed McGyverid on selleks hetkeks aru saanud, et kui sul vett juurde ei tule, siis tualetis enam vett ei lase ja selle, mis veepaagis, kogud kastrulitesse. Ja hakkad jaopärast kasutama. Need on väikesed asjad, mille peale kohe ei mõtle. Lõpuni veepuudust ei lahenda, siis peab riik appi tulema. Vett kuhugi ette vedama.
J-K.R: Oleneb ka, kus sa elad, kui Lasnamäel, siis Pirita jõgi voolab kõrvalt, siis tuleb õpetada mitte sinna kusema. Sul filmirežissöörina oli ilmselt lõbus seda kõike läbi mängida? Tegelikult me siin päästekomiteena kirjutamegi su uuele filmile stsenaariumi.
I.R: Jaa! Mul ongi soov sõpradega koos panna kokku sellest asjast üks lahe stsenaarium. Ka koos kõigi nende vigadega, mis tehakse.
M.R: Fakt on, et kui sa kujutad endale ette mingisugust suurlinna, siis võtab asi hoopis teised mõõtmed.
I.R: Siin ongi mõtet meenutada episoodi, kui 2008 Ameerika kongressis kuulati aatomipommi alternatiivse kasutamise variante. Ja seal olid ühed Ameerika luurajad, kes rääkisid Kosovo kriisiharjal venelastega. Venelased ütlesid, et kui me tahaksime, siis me teeksime sellise asja, kus me teid kedagi otseselt ei tapa, te ei saa meid süüdistada, aga me võtame kogu teie riigi ikkagi maha. Lased vaid ühe väikese tuumaraketi kuhugi üles ja lõhkad selle kuskil kosmoses ning elektronmagnetimpulss kandub üle maa ja võtab kõik elektriühendused ära ning rikub elektroonikaskeemid. Selle tulemusena modelleeriti taolise võimaluse mõju Ameerikale ja tuvastati, et jah, esialgu keegi surma ei saa. Aga kuna ameeriklased ei oska enam elada maast-suhu, siis aasta hiljem sureb musta stsenaariumi järgi ligi 50% ameeriklastest nälga.
M.R: Räägi nüüd uuest filmist, mida sa praegu teed?
I.R: Filmi tegemise puhul on ideaal, kui sul on kolm filmi. Ühte sa parajasti teed, teist kirjutad ja kolmanda peale mõtled intensiivselt. Kui sa seda ei tee, siis tekivad hästi pikad pausid vahele. Mul on ka hetkel nii, et on kolm filmi mõttes. Ühte peaksin sügisel hakkama tegema, mis on lastefilm. See on fantaasialugu, kus üks 10-aastane poiss on 11-aastasesse tüdrukusse armunud. Selle filmi kõige keerukam asi ongi see, et peategelased Eerik ja Maria satuvad ühele merele ning nupumees Eerik saab aru, et nad on elavate ja surnute vahelisel merel. Nad reisivad laevaga, kus sees on inimesed, kes needuse tõttu ei ole suutnud teisele poole minna. Elavate poole nad niikuinii ei saa enam. Aga nad ei leia ka rahu. Ja see on omamoodi nagu filosoofiline mäng.
M.R: Kuule, ole nüüd! See EI kõla nagu laste film.
I.R: Jaa, mul tekkis ka hirm mingil hetkel, et kas see film ei ole liiga täiskasvanulik. Ja nüüd, kus ma nende lastega olen rääkinud… Toimetamisega nad hakkama ei saa, aga võivad vabalt öelda, et meievanused niimoodi ei käitu või seda ei ütle. Sellest sain küll väga ammu aru, et stsenaariumi tajumisega on nagu muusikaga, et sulle võib muusika meeldida, aga vähesed saavad aru, kuidas see muusika on ehitatud. Nad võtavad seda lugu tihtipeale väga esimesel tasandil. Minu filmi „Kerttu“ puhul oli kord magister, kes vaatas filmi ja mingil hetkel ütleb Kerttule, et no mine, mine jookse ära. Ja mul oli tohutult hea meel selle üle!
J-K.R: Vene kirjanduses ja ajaloos on tihti kirjutatud, kuidas venelased läksid ekraanile kallale, kui sinna ilmus vaenlane või mingi paha koll, kes tahtis Võssotski naist Vladyt stsenaariumi kohaselt kiusama hakata… Aga teisest küljest, kas sa tahad öelda, et sa ise ei vaidle telekaga? Mina küll vaidlen. Karjun uudiste peale, karjun filmide peale…
I.R: Mis mõttes ei vaidle ja ei karju? Ikka! Mul on eriti probleem sõjafilmidega. Ma alati õiendan, et kuulge, võtke endale konsultant. Päris elu on tunduvalt põnevam ja dramaatilisem kui see, mis te seal oma lolli peaga välja mõtlete.
M.R: Sind kuulates tuleb mulle kohe meelde nähtus nimega professionaalne kretinism.
I.R: Näiteks presidendi vastuvõtu NO99 filmi puhul helistati mulle ja küsiti, et mida ma siis arvan. Ma vastasin kõigepealt, tšahh, et tsunftieetika tõttu ei saa ma teise režissööri filmi kommenteerida. Aga igal juhul on seal huvide konflikt olemas. Et isegi kui seda potentsiaalselt ei ole, on ta ikkagi olemas. Sest vaatajad saavad erinevalt aru. Näiteks kõrgharidusega kriitikud ja tädi Maali. Kas me võime öelda, et eetilises plaanis on tädi Maali halvem inimene kui kõrgharidusega kriitik. Või kriitik kuidagi halvem?
J-K.R: Mulle käis ka see karjumine filmi üle närvidele. Sa ei hakka ju vanaisa juubelil mölisema, et vanaisa, kuule, mis sul jälle seljas on? Vanaisa, sa oled loll! Ja siis ei räägi teise sugulasega, et vanaisa sünnipäev oli ikka vastik mage, käigu põrgu see vanaisa.
I.R: Mida ma sellega öelda tahan, on see, et mõlemal on õigus seda filmi nii kiita kui ka laita. Palun väga. Mõlemale võib ka vastu vaielda.
J-K.R: Oi kui tore! Meil on vaja kommentaariumist ikka ka rääkida. Mulle väga meeldib, et nad on olemas ja toodavad erinevates sotsiaalmeediagruppides ja lugudesabades arvamusliidreid. Minule tundub see kuidagi väljendamisoskuse osana.
I.R: Ma arvan ka, et las nad kirjutavad, seda enam, et me oleme sellega ära harjunud. Esialgu meile ju tundus, et kõik, mis kirjutatakse, peab olema püha. Aga praegu, tubli 20 aastat hiljem, pärast kommentaariumi ilmumist maailma, saame aru, et see on samasugune asi nagu külakogukonnas toimuv elu või melu 20 aastat tagasi. Seal me teadsime küll, kes on tuntud pläraja, kes on tülinorija, kes tasakaalukam jne.
Mida kommentaariumid tegid: näitasid, et ühiskonnas on samad reeglid, ainult et me ei suuda neid eristada ja paika panna. Me suudame enda jaoks juba ära seletada, mis on need kommentaarid, mida me tõsiselt võtame ja mille me kohe kõrvale jätame.
J-K.R: Kuule, sa saad maikuus 50, mida sulle kinkida tuleks? Või mida issand jumal sulle kinkida võiks?
I.R: No kui issand jumal, siis küsiks ikka seda, mida Mastercardi eest ei saa. Ma küsin ju ka endalt pidevalt, et milleks see kõik? Ikka veel. Ma oleks juba ammu tahtnud ära teha ühe päris hea filmi. Ja leian, et see ei ole veel tehtud. Ja mul ei ole veel päriselt õigus seda sünnipäeva pidada. 50-aastaseks saades peaks midagi olema tehtud, millele sa ise oled valmis alla kirjutama.
Mul endal on tunne, et ma olen kogu aeg nagu see lootustandev noor autor. Kellelt kohe-kohe on tulemas see tekst või film, millega siis jäädakse mäletama.
J-K.R: See on minu meelest väga normaalne tunne ju. Kas sa arvad, et kellelgi teisel on teistmoodi?
I.R: (Naerab) Ega ei ole vist. (Tõsinedes) Aga selleks, mida kingiks tahan, pole mul aega, sest pean parajasti valmistuma filmivõteteks. See, mida ma tahaks – ma tahan veel ühte antropoloogilist reisi Aafrikasse. Sest mul on neljas filmiidee. See eeldaks teatud piirkonna küladest uurimistööd. Vestleksin nende inimestega. Ja selleks ei ole mul aega ega raha.
