ARMASTUS VENE KIRJANDUSES. KAKS LUGU: Jelena Skulskaja lugudesari vene kirjanduse igavesest teemast – armastusest. Jelena võtab kätte Puškini variandi Euroopa klassikast ja räägib kohustuse ülevusest truuduse ees. Tere tulemast, härra Dubrovski!
Nagu te ilmselt mäletate, algab „Romeo ja Julia“ sellega, et lavale ilmuvad Capuletti teenrid Julia majapidamisest, kes nuputavad, kuidas paremini Montecchi teenritega tüli norida. Shakespeare saatis enamasti esimesena lavale teisejärgulisi tegelasi, selleks, et ennast liiga vabalt tundev, lärmakas ja meeldivalt purjus vaatajaskond vaikselt rahuneks, tasaneks ja asuks kuulama laval toimuvat ja et peategelased saaksid siseneda juba täielikus vaikuses. Muide, täielikku vaikust Globe’i teatris kunagi ei saavutatudki, ja seda mitte ainult Shakespeare’i ajastul; ka täna võtab publik etenduse ajal, rääkimata vahepaladest, napsi ning alles hiljuti nägin Globe’is „Romeo ja Julia“ lavastust, millelt osa publikut lahkus ilma etenduse lõppu ära ootamata. Kui Julia oli võtnud vend Lorenzolt vastu võide ja langes varjusurma, vedasid näitlejad teda kanderaamil mööda saali; mõned publiku hulgast leidsid, et kui naispeategelane on surnud, siis midagi põnevat enam tulemas ei ole ja lahkusid.
Süüdimõistmine sisaldagu surma
Ka Aleksandr Puškin, kirjutades oma „Dubrovskit“ (kirjutatud 1832–1833, vene versiooni „Romeo ja Julia“ loost) saatis esimesena lavale teenijad.
Juba lapsepõlvest on heal järjel, kuid põikpäine mõisnik Trojekurov (Capuletti) sõbrustanud vaese, kuid see-eest uhke naabri Dubrovskiga (Montecchi). Ja mõlemal sünnivad lapsed: Maša Trojekurova ja Vladimir Dubrovski. Ning Puškin annab meile kohe teada, et nendel lastel ei lubata mitte mingil tingimusel abielluda. Kuniks mõisnikud veel sõbrustavad, räägib Trojekurov oma vanale sõbrale, et on valmis temaga hõimkondlaseks saama, andma oma tütre Vladimirile naiseks, kuigi poisil pole krossigi hinge taga. Kuid vana Dubrovski vastab, et tema poeg pole sobilik paariline rikkale pruudile; naise peab ta valima endaväärilise, et olla majas peremees.
See on küll alles esialgne vihje võimalikule lembesuhtele, millest saame teada, et vana Dubrovski on vaat et veelgi kangekaelsem kui Trojekurov. Sama on ka Shakespeare’il: vajalik on ette süüdimõistmine, mis sisaldaks ka surma. Julia teeskleb surnut, kuid sureb hiljem niikuinii, Desdemona jookseb minema isamajast ja saab lahkumisel kaasa hõike, et on isa jaoks sama hästi kui surnud – peagi ta surebki.
Hukatuslik kohtumine Selle Õigega
Kuid naaskem teenijate manu. Viibides Trojekurovi uhkes koertetallis ning nähes seal tõupuhast kutsikakarja ja suutmata tagasi hoida kadedust rikka naabri suhtes, teatab mossis ja tusane Dubrovski, et nähtavasti elavad Trojekurovi teenijad hullemini kui koerad. Ja kohe annab Trojekurovi teener külalisele ninaka ja häbematu vastulöögi: tänu jumalale, kodakondsed ei kurda, kuid mõni aadlimees võiks suisa võita, kui ta vahetaks oma praeguse elamise selle koertemaja vastu.
Ja ongi valminud faabula: sellest hetkest algab kahe majapidamise vaheline võitlus mitte elu, vaid surma peale. On seal nii röövimist kui süütamist, aga ka Veronast väljasaatmine: Romeo saadeti surmaähvardusel minema kodulinnast, Dubrovski aeti välja oma sünnimõisast.
Romeo poeb Capuletti majja maskis, Vladimir laseb end teise isikuna esinedes palgata Trojekurovite majja prantsuse keele õpetajaks; Romeo ei pürgi Capuletti majja üldse mitte Julia pärast, ta tahab seal kohata Rosalindat; noor Dubrovski esineb õpetajana, et maksta kätte Trojekurovile, mitte et näha Mašat. Kuid hukatuslik kohtumine Selle Õigega toimub mõlemal juhul!
Julia ei tohi armastada Romeot! Maša ei tohi armastada Dubrovskit! Puškin peab muu hulgas vajalikuks kolmekordistada tõkked, mis Shakespeare oma armunute vahele seab. Shakespeare’il segab Romeot ja Juliat vaid perekondadevaheline vaen. Puškinil ei saa Maša armastada Dubrovskit kolmel mõjuval põhjusel. Ta ei tohi armastada koduõpetajat – oma seisundi tõttu on koduõpetaja võrdne teenriga. Siin võib muide märkida, et Capuletti majas riietub Romeo maskiballi jaoks pühameheks, mis samuti välistab armusuhted, kuid peokülalised mõistavad, et see on vaid juhuslik maskeraadikostüüm ja Julia tögab kelmikalt oma väljavalitu välimust. Vladimir Dubrovski maskeraad on veelgi naturaalsem ja Maša usub siiralt, et tema ees ongi õpetaja, kes pole tema vääriline. Seejärel, saades teada, kes tema ees tegelikult seisab, on Maša taas ummikus: ta ei saa armastada Dubrovskit, oma isa äraneetud vaenlase poega. Ja veel kolmaski ummiktee: Maša ei saa Dubrovskit armastada, kuna kogu oma õnnetusteseeria tipuks on temast saanud röövel – küll heasoovlik, kes kunagi ei võta inimeselt viimast ja röövib ainult tõpraid…
Ja Maša ikkagi armus Dubrovskisse ja Vladimir oli neiust niivõrd kütkestatud, et loobus vaenust, andestas tüdruku isale enda isa surma, hävingu ja eemaletõukamise. Samuti ei taha Romeo kakelda Tybaltiga ja sõnab talle leebelt: „Ma vannun, et ma ei ole sind solvanud!“
Abielluda armastusele vastutahtsi
Kuid minu jutt poleks kuigi palju väärt, kui ma räägiksin vaid kokkulangevustest. Mingem nüüd nende põhimõtteliste erinevuste juurde, mis lahutavad „Dubrovskit“ Shakespeare’i tragöödiast. Julia otsustatakse vägisi panna mehele Parisele ja neiu otsustab pigem surra, kui olla lahutatud oma armastatust. Maša pannakse vägisi mehele vürst Vereiskile. Ja erinevalt võluvast, seisusekohasest ja noorest Parisest ei kavatsegi Vereiski, nagu ka Maša enneaegu ätistunud ja allakäinud isa, suhtuda Mašasse teisiti kui omandisse, kelle vastuarmastust ta ei üritagi otsida. Ja Maša, kuigi plaanib koos Dubrovskiga põgenemist, allub siiski isa tahtele ja abiellub eemaletõukava vanamehega.
Selline kuuletumine ja allumine on Puškinile äärmiselt oluline. Sama kehtib ka paljude teiste vene kirjanike puhul. On isegi üks vana anekdoot: mis saab, kui asustamata saarele satub üks vene naine ja kaks vene meest? Armastanud oleks naine ühte, mehele läinud teisele ja kõik kolm oleks olnud õnnetud.
Peagu kõik Puškini naispeategelased abielluvad mitte armastusest, neid pannakse mehele väevõimuga (erandi teeb meister vist ainult Mašale „Kapteni tütres“, ja sealgi vaid põhjusel, et algselt kavatses Puškin kujundada tütarlapse poolt mittearmastatud Švabrinist ja armastatud Grinjevist ühe tegelaskuju). Olga ja Maša Larinate ema „Jevgeni Oneginist“ pandi mehele vägisi, nii nagu ka Tatjana ise oma lootusetuses abiellub paksu kindraliga…
Maša „Tuisust“ kavatses põgeneda koos armastatuga ja kõik see lõppes salapärase kriminulliga. Nataša Rostova „Sõjast ja rahust“ kavatses alles kümmekond aastat hiljem Pavel Kuraginiga jalga lasta, kuid, tänu jumalale, hoiti teda tagasi, sest muidu oleks kõik jamaga lõppenud. Jamaga lõppes aga Ostrovski „Kaasavaratu“ Larissa lihtsameelsus, ta põgenes koos Paratoviga – ja läks vastu oma hukule.
Ülev ja klassikaline vene kirjandus ütleb meile: parem minna mehele ilma armastuseta ja olla õnnetu, kui mõttetust armumisest lolluseid korda saata. Ja surra pole vaja, mitte nagu Shakespeare’il.
Aga proovi säilitada ustavus toore mehe suhtes!
Kuid kõige tähtsam, mis ajas Puškini hinge Shakespeare’i puhul täis, oli see, et Julia jäi oma armastuses Romeo vastu kindlaks. „Mis ennastsalgavus see veel on?!“ läks Puškin närvi. Meeletu, kõikehaarav armastus iseenesest tagab truuduse, siin online casino pole millegi pärast vaja muretseda. Aga proovi sa säilitada ustavust eemaletõukava, toore, põlastusväärse mehe suhtes! Vaat kus on kangelastegu, tegelik ennastsalgavus, vaat kus peitub unistuslik heaolu ja usaldus!
Puškin, nagu me väga hästi teame, koostas donžuanlikke loendeid oma armukestest. Nende hulgas oli tema lähedaste, lihtsalt heade sõprade ja ka vaenlaste naisi, ligipääsmatuid kaunitare, oma renomeest mitte nii väga hoolivaid daame; ta tundis naisi läbi ja lõhki, teadis, mida neilt oodata ja kuidas neid võita. Ta teadis, olles absoluutne geenius, ka kohutavat saladust, mis oli kõigi teiste vene poeetide eest varjul: naine ei armu värsside pärast, isegi mitte selliste värsside, millele on seatud kesta sajandeid. Ja naine ei vali kunagi parimat. Naise truudust saab tagada vaid ühe kohustusega, mis on kestev, igavikuline. Ja sellest kohustusest sünnivad lapsed, mille peale arm ei raiska oma kallihinnalist aega.
Kiriklikust laulatusest soovis Puškin teha lävepaku, mille ületamise järel tagasiteed ei ole. Tatjana Larina, jumaldades Oneginit, jääb Puškini sõnul truuks oma paksule kindralile – nii juhib teda kohustus. Maša Trojekurova, armastades Dubrovskit, jääb truuks oma jälestusväärsele vürst Vereiskile – nii juhib teda kohustus.
Usk imedesse
Aleksandr Sergejevitš Puškin oli suur fantasöör! Kuid mitmed-mitmed põlvkonnad võtsid tema unistusi tõe pähe. Ta ise uskus, et tema abikaasa ei hakkaks teda petma – ei valitseva imperaatori, ei kaunismees Dantesiga. Seega, ta usaldas oma elu, kogemusi ja käitumist vähem kui iseenese loomingut! Sellist ustavat lugejat ei suudaks ükski autor endale ettegi kujutada. Sedavõrd uskuda oma värsse ja proosat, sedavõrd uskuda oma reaalsuses võimatuid ulmetegelasi ja samal ajal pigistada silmad kinni enda majas toimuva suhtes.
Kas Shakespeare oli salakatoliiklane ja proovis seda varjata, luues vend Lorenzo tegelaskuju, kes nõustus armunuid laulatama ja andis Juliale paralüseerivat võiet ning jäi lõpuks süüdi ka noorte hukkumises? Või oli ta siiras protestant, kes vastustas katoliiklaste silmakirjalikkust? Siin võib olla kõige eripalgelisemaid seletusi, mille põhjuseks perioodile iseloomulikud omavahelised arveteõiendamised. Kuid Puškinil puudusid sisemised usulised võitlused. Ja erilise jumalakartlikkusega ta silma ei paistnud. Kirikut nimetab ta „Dubrovskis“ külmaks: „Nad sisenesid koos külma, tühja kirikusse; nende selja taga sulgusid uksed.“ Puškin lihtsalt uskus imesse: nagu iidne inimene, kes leiutas esimese pelutava teatrimaski, mille abil mehed oma hõimu naisi hirmutasid sellega, et kõmpidel kõndiv ja kõrvitsat pealael kandev koletis karistab kõiki petjaid naisi.
Möödapääsmatult asetleidev
Tuntud lavastaja Anatoli Efrose seatud „Romeo ja Julias“ kõigub isa Capuletti laste matustel nutu ja vaikse itsitamise vahel. Talle oli tütre elu vähemtähtis kui tema käskude võimukus, isevalitsemine ja metsik omavoli. Tütre surm oli tema jaoks vaid Ülima Õiglusega paratamatult kaasnev kulu, milles väljendub tema – peremehe – tahe.
Siin peitub palju tõtt vene olme, perekonna ja kodu kohta. Miks Trojekurov, kes jumaldab oma ainsat tütart, sunnib teda abielluma mehega, keda neiu ei armasta, saades samas suurepäraselt aru, et Mašat ootab õnnetu tulevik ja elu kaotab tema jaoks mõtte. Kuid ärgem unustagem, et Dubrovski-vanamees ei oleks mitte mingi hinna eest sellele abielule oma õnnistust andnud, isegi siis mitte, kui ta oleks teadnud, et tema ainus poeg jääks ilma Mašata õnnetuks. Perekondadevaheline vaen on Puškinil vaid selleks, et illustreerida möödapäästmatult ja pöördumatult niigi asetleidvat. Ettekujutus aust, kohusest ja reeglitest on hoomamatult tähtsam kui mõne juhusliku inimese juhuslik õnn; seda isegi siis, kui selleks inimeseks on sinu jumaldatud poeg või armastatud tütar.
Mitte et ma tahaksin teid veenda, et Puškin oli emma-kumma, kas Capuletti ja Montecchi või Trojekurovi ja Dubrovski-vanamehe poolel.
Ma ei tea.
Kuid igal juhul olid talle nende seisukohad klaarid ja omased. Aga mustlaslik muretus ja röövellik vabadus – see, mu kallid, on hoopis teine asi.
Ja see kõik pole mõeldud enam naise kõrvadele.
****
Kuid kõige tähtsam, mis ajas Puškini hinge Shakespeare’i puhul täis, oli see, et Julia jäi oma armastuses Romeo vastu kindlaks. „Mis ennastsalgavus see veel on?!“ läks Puškin närvi.
