ON VÕI EI OLE MUUSIKA? Kunagi hallil ajal pani üks mees näoraamatusse üles kogumiku eesti haigest muusikast. Muu oli jama, aga absoluutselt haige nimega ansambel Köömes ajas Aimar Ventselil silmad pungi. WTF, mis asi see on? Ja ta istus näoraamatusse ja kirjutas ansamblile.
Kui kirjutasin ansamblile Köömes, oli see selle loo esimene vaatus. Teine vaatus leidis aset, kui mulle saabusid paki teel CD-d. Panin masinasse ja need jäid sinna kauaks. Ning siis oli aeg küps intervjuu jaoks. Laulja Aleksander Ots ja mina kohtusime Kristiine keskuse kohvikus. Enne mind hoiatati, et Aleksander pole päris suva mees. Ning paluti küsida saate nimega „Punker“ (Kanal 12) kohta.
Mis selle „Punkri“ saatega on, kui kuulus see on?
No vaat, seda saadet näevad vaid kaabeltelevisiooniga inimesed, niisama antenniga vaatajad näevad ju vaid kolme kanalit. Vähe teda vaadatakse, võib-olla paar tuhat inimest, aga teinekord tänaval tullakse juurde ja inimesed tunnevad mind ära. Täitsa ootamatu endalegi.
*
Vahepeal saabus ettekandja ja Aleksander tellis õlle ning pärast mõningast mõtlemist ka kohvi. Rääkisime natukene aega sellest, kuidas õlu ja kohv kokku sobivad. „Mul oli eile sünnipäev,“ lõpetas Aleksander selle teema „Olime bändiproovikas ja proov läks sujuvalt üle peoks, jõudsin umbes kolme paiku koju.“
*
Aga mis selle „Punkriga“ ikka on?
No „Punker“ on kuulsust kogunud ja vastukaja ikka tuleb. Kummaline on see, et inimesed, kes kiidavad, on kaks vastandlikku äärmust. Et vahepealne hall mass ei saa sellest aru. Et kas see on liiga labane või liiga intelligentselt labane. Üks kuulajate grupp on joodikud. Käisin just maal ja siis tuli sellise kaheliitrise veinipakiga, täiesti juua täis tüüp, ja ütleb (imiteerib joodiku häält): „Kurat, mina ükskord telekast vaatasin ja siis sa olid täiesti juua täis.“
Ja teine seltskond on mitme kõrgharidusega inimesed. Meil ju Marek Reinaas ka seal (saatejuhina) ja me teeme igasuguseid asju. Näiteks ükskord tegime eesnäärmevähi testi. Kusagilt tuli kõlakas, et eesnäärmevähk on ravitav. No ise kodus ei prooviks, aga millal sul ikka on võimalus televiisoris rahva ees oma kust maitsta. Päris sürr. Kohutavalt saab vastukaja selliste asjade peale ERR-i töötajatelt. Ja ma tean, miks. ERR-is pole ühtegi sellist saadet, kus näidataks lausidiootsust, sellist asja, mille peale saad ainult pead raputada. ERR-is on kõik paigas ja etteaimatav. „Punkriga“ sa ei tea millalgi, kuhu sa välja jõuad.
Räägime bändist.
Mina ei ole asutajaliige. Alguse sai see asi peda telerežiist, kus tüübid õppisid. Need olid nagu seltskond, tundsid, et tahtsid muusikat teha. (Siis tuleb pikk lugu, kus loetakse üles kõik ansamblis Köömes mänginute nimed, ja lugu sellest, kuidas Aleksander Kiur Aarma sünnipäevalt bändi sattus.) Ja siis me salvestasime kaks aastat lugusid ja võtsime esimese plaadi pärast seda kokku. „Superluks“ oli meie esimene video. Ja kuna filmipoisid olid bändis, siis niimoodi tegime. Ega me eriti midagi ei mõtelnud, purjuspäi kargasime. Teise albumi produtseeris Angela Aak. Nüüd mõtlesime, et läheks nagu sammu jälle tagasi ja teeks kolmanda albumi ise. Angelaga oli väga hea albumit teha ja me õppisime sellest palju. Vaata, profimuusik on profimuusik. Sellist on põnev jälgida, aga natukene tuli selline hirm peale, et nagu me ajaks taga seda, et raadiod meid mängiks. Ma arvan, et sellega me pingutasime natukene üle ja nüüd teeme ise, torusid juurde ei pane jne. Nüüd me aga teame, et kui tahame, et raadiod meid mängiks, siis tuleb torud sisse panna.
Köömes on ainus eesti bänd, mis on teinud loo Krimmi-Ukraina sündmuste kohta („Sõda tuli sahinaga“).
Ma ei tea, et oleks rohkem jah.
Räägi sellest loost.
Selle asja taga ongi see, et selle asja taga on sõda. Me oleme juba tükk aega arutanud tüüpidega, et kui mingi sõda veel algaks, siis tuleks rääkida neljandast maailmasõjast, sest kolmas, uus külm sõda, juba käib. Ei taha absoluutselt kelkida, aga… veits nagu hirmutab, et me olemegi ainsad. Ma olen vanadelt rokimeestelt küsinud, kes seal „Punkri“ saates käisid, et kui nad tulevad, et teeme siis Narvas kontserdi või mida me teeme. Ma pole sõjaväes käinud ja mulle püssi ei antud, et kas hakkan ise kuidagi kärbikut viilima. Ma saan teha ainult propagandasõda. Hoida entusiasmi üleval ja kasutada neid võimalusi, mis mulle on antud. Aga ma ei näe teisi.
Mul on bändis need neli tüüpi, aga pole ju seda, et me seisame Eestis õlg õla kõrval ja laulame ennast jälle vabaks. Kus on Singer Vinger, Propeller ja JMKE? Nojah, kui kaua sa muidugi jaksad, aga sellist rinnet ma ei näe praegu.
Ei ole jah nagu. Aga miks ei ole?
Võib-olla sellepärast, et keegi ei tunneta seda ohtu. Võib-olla ei näe seda praegu. Samas, meil on sitt majas. Vaata Tallinna linnavalitsust, mis vennad seal on. Ma arvan, et märgid on väga tõsised. Kuigi ma ei julge öelda, et me oleme üksi. Võib-olla ma lihtsalt ei tea, et keegi veel selle sõja kohta midagi arvab. Lõppkokkuvõttes kõik taandubki sellele, et kusagil tehakse infosõda ja kellegi selja taga tehakse lepinguid, kus suur hulk raha liigub ühest taskust teise. Aga see vist vastab tõele, et venelastele on vaja sihukest baatjat, et osalusdemokraatia pole seal nagu mingi teema.
Ma ütleks nii, et sõltub põlvkonnast. Noorem põlvkond on hoopis teises õhkkonnas üles kasvanud ja neil pole sellist postimpeeriumi kompleksi.
Aga kuidas me teadvustame endale, et selline oht on. Pealinna juhist on küll aru saada, see vend kirjutaks kõigele alla, et Vene vägesid sisse saada. Ma vaatan linnavalitsuse istungeid neljapäeviti. See oli nii jõhker! Aga see, et tõesti ei suudeta neile Edgari valijatele selgeks teha, et neid ku**tatakse samamoodi. Ehk mis… Vaata Lasnamäel ringi – lasteaiad, kirikud, korras teed! Täiesti võrreldav Helsingi magalarajoonidega. (Järgneb pikem heietus lapsepõlvest Lasnamäel.) Ja siis see annab sulle jõle palju pauerit, sae laed selle muusikasse sisse.
Aga mis seltskond Köömest kuulab?
Igasugune. Väga palju tsiklimehi. Me oleme mänginud juba aastaid tsiklihooaja avamisel ja lõpetamisel. Ma olen väikest viisi autopede, armastan tsikleid putitada. Ma võin sulle pikalt karbussist rääkida. Aga üle tee Uues Maailmas, nendega pole mul millestki rääkida. Et päästavad maailma, nojah.
Aga tegelikult tunnen ma ennast õudselt sitasti selle bändi pärast. Ei tahaks, et keegi tunneks ennast meie muusikast solvatuna või siis kiruks meid. Tegelikult meie ansamblis Köömes, me pole ju muusikud ja see pole muusika. Muusika on see, mis meeldib Helen Sildnale ja Heidy Purgale, ja millel on ekspordipotentsiaali ja õiget lähenemist. Peaasi, et nalja ei saaks. Vahel mul on selline mulje, et me oleme kellelegi selle bändiga liiga teinud. Et meie 20 kontserti aastas on midagi sellist, nagu võtaks me kelleltki midagi ära.
Millest see mulje on tekkinud?
No vaatluse teel. Me puutume ju teiste bändidega ikka kokku, backstage’is ja mujal. Meid on võrreldud Meie Mehega ja muude selliste bändidega. Või me oleme kellegi jaoks nagu Homenja või Sulo. Kuigi need mehed elatavad ennast muusikaga ära, annavad neli korda rohkem kontserte kui mingid indie-mehed. Ma ei leia, et nad on mõnitamise ära teeninud. Mina muusikainimesena ei võta kusagilt seda õigust öelda, et see muusika on sitt. Need vennad lasevad uue loo välja, panevad Youtube’i ja album tuleb võib olla retrospektiivselt. Oluline polegi tänapäeval mitte albumimüük, vaid Youtube’i klikid. (Edasi lahkasime pikemat aega eesti rahvapärast muusikamaastikku ja leidsime, et me mõlemad oleme Legshakeri fännid.)
Mis lugu oli teil Raadio 2-ga? Et Eesti kõige sitem bänd?
Neil on seal mingi rubriik, „Maksavorst“, see on jälle nagu kanna peale astumine. Sellistel juhtudel tunnen ma, nagu oleksin kellelegi liiga teinud. Tursk (saatejuht Madis Aesma) on üks mees, kes mingil põhjusel on võtnud väga tugeva seisukoha meie suhtes. Ja hästi naljakas on kuulda, et Winny Puhhi laulja ja ansambli Kurjam, parima eesti mainstream-punkansambli muusik, valivad kõige sitemat lugu. Edetabeleid võib teha, mul ei ole midagi selle vastu, aga na**ui, mõnitada teise inimese muusikat? Mis on selle inimese peas sel ajal või milline kahjurõõm? Või milline väiklus? See on nagu lasteaed.
(Ja edasi klatšisime me eesti muusikat.)
