Tööalane suhe üleloomulikku: VAT Teater avab oma Tornisaali-hooaja Indrek

Hargla kõhedusdraamaga “Varjuprohvet”, milles üks kirjanik on sulgenud end

koos assistendiga eraklikku majakesse ja tahab lõpetada romaani, kuid töö

asendub kiiresti õudusunenäoga. Mihkel Seeder uurib autorilt, mis suhe tal

selle kõigega on.

Sa oled fenomenaalselt produktiivne kirjanik. Milline on sinu suhe writer’s block’iga?

Ma ei nimetaks seda blokiks, kuigi saan aru, mida selle all võidakse silmas pidada. See tunne võtab võimust tühja ekraani jõllitades ja muudab täiesti jõuetuks. Minul on selles osas lihtsam, sest ma olen laisk inimene. Ma ei vaja mõistet writer’s block, sest ma tean, et kui asjad ei edene, siis on probleem laiskuses. Sellise põhjendusega saan ma raskustest üle.

Mõni teine kord aga tuleneb see suutmatus paratamatult väsimusest. Siis tuleb lõõgastuda. Kirjanduses, nagu spordiski, eksisteerib vorm, mis (paratamatult ära) kõigub. Vahel kunstnik lihtsalt ei ole oma parimas vormis.

Kuidas suhtud kirjanikuna assistentidesse?

Tänapäeva Eestis ei saa ilmselt olla loomeinimene ilma, et sa ei ole samaaegselt ettevõtja. Niimoodi saab looja endale paratamatult kaela tohutu bürokraatiamasina. Mõni inimene tuleb sellega võib-olla toime, aga üldiselt on selle haldamiseks vaja assistenti. Mina igatahes näen selle ameti vajalikkust.

Missugune on sinu suhe fännidesse?

Ei ole mingit suhet olnud. Kirjanikel ei ole groupie’sid, võib-olla George R. R. Martin mõned leiab. Jah, maailmas on sellist nähtust, mida võib nimetada cult following’iks, olnud küll ja küll, aga minul pole sellega õnneks kokkupuudet olnud.

Milline on su suhe kõhedusse?

Kõhedus on väga inspireeriv. Minu jaoks on ulme kirjanduse eliitgrupp ja see omakorda jaotub kitsamateks kategooriateks, millest minu jaoks on kõige südamelähedasem horror. Minu jaoks on õuduskirjanduse näol tegemist ulme kõrgliigaga. Kui üks tekst suudab tekitada minus hirmu, siis valmistab see mulle rõõmu. Kunst peab lugejat muutma, häirima, puudutama. Hirmu tekitamine nõuab kvaliteetset tegemist. Mulle näib, et maailma esimene kunst sisaldas õudust ja ulmet, mitte psühholoogilist realismi. Vaevalt et n-ö koopainimesed jutustasid lugusid sellest, kui raske on tööd teha. Eks nad pajatasid ikka kõhedaid lugusid, kollijutte, mis tekitasid kuulajates võimsaid kujutluspilte.

Sinu suhe üleloomulikku?

Tööalane suhe on. Kui sa tahad küsida, kas ma olen ise midagi sellist kogenud, siis ma pean eitama. Samas, kui püüda defineerida üleloomulikkust, siis soovin küsida, kas Albert Einstein oli loomulik nähtus, eriti oma kaasaegsete jaoks. Loomulik on see keskkond, mida me suudame infoks ümber panna ja oskame tõestada. Mõtleme nii, et on olemas üks sfäär, kuhu jõuavad mõned üksikud geeniused nagu Einstein. Võib ju öelda, et kõik religioonid on saanud alguse kokkupuutest selle sfääriga. Kahtlemata on ka mõned kirikuisad ja prohvetid seda ruumi näinud. Võib-olla on tegemist selle kanaliga, mis paneb kirjanikke ühtäkki kirjutama ning mille kohta hiljem öeldakse: „Mina seda ei teinud, miski justkui lõi mu eest.“

Kuidas sa suhtud prohvetitesse?

Ma ei saa öelda, et eksisteeriks mingi konkreetne suhe selle teemaga. Ma pole seda nii üksipulgi uurinud. Kui võrrelda Einsteini relatiivsusteooriat mõne piibli ettekuulutusega, siis kui suur erinevus neil kahel ikkagi on? Sellesse üleloomulikku ruumi satub üks usumees ja nimetab seal kogetut arvatavasti Jumalaks ning peab sellest mäejutluse. Teadlane aga paneb sama paigaga kokku puutudes kogemuse valemisse. Sinna vahele mahuvad ka näiteks heliloojad ja maalikunstnikud – kirjanikud kõige vähem, sest kirjutamine ei nõua mingit erioskust – ja minu jaoks on see kõik kokkuvõttes üks ja sama. Kõiki võib nimetada prohvetiteks.

Sina ja Stephen King – on seal mingi suhe? See näidend justkui viitab sellele.

Ma olen teda suhteliselt palju lugenud. Kuna ta on äärmiselt produktiivne, siis olen kokku puutunud nii tema kõrgvormis kui ka väiksema võhmaga loodud tekstidega. Prohvetistaatuses ta minu jaoks igatahes ei ole. Tema loomingus on väga tihti kesksel kohal tegelane Kirjanik, eriti veel õudusjutte kirjutav isik. Teda lugedes sain ma kunagi vist aru, et pannes peategelaseks kirjaniku, on sul juba olemas üks kannatav, handicapped tegelane. Enam ei pea hakkama välja mõtlema mingit merehädalist või vigastatut.

Mõeldes nüüd konkreetselt sellele näidendile, siis, kuigi ma polnud seda enne kirjutamist strateegiliselt paika pannud, arvatavasti meeldis mulle mõte, et seda lugu vaadates tekivad inimestel seosed Kingi teostega.

 Seda näidendit analüüsides võib minna n-ö Kingi või Freudi teed. Seepärast uurin, kuidas suhtud psühhoanalüüsi isasse?

Minu teada pole mul Freudiga mitte mingisugust suhet. Võib-olla ma olen kunagi lugenud Freudi kirjutisi, aga ma ei võta sellist asja eriti tõsiselt. Teadus inimhingest tekitab minus kahtlust. Ma tajun siin mingit vastuolu. Analüüsida saab keemilist koostist, mitte hinge. Samuti ei ole mõtet religiooni analüüsida. Minu jaoks ei vii see mitte kuskile.

Mulle meeldib kirjutada põnevuslugusid, eriti veel selliseid, mis on müstilised. Seega lähen teises suunas. Minu jaoks on olulisem mõtestada, kas ma loon põnevus- või õuduslugu. Nende kahe erinevus seisneb selles, et õudusloos leiab aset midagi üleloomulikku. Kui aga nüüd mõelda, siis kas „Voonakeste vaikimine“ on õuduslugu? Hannibal Lecteri näol on tegemist ju lihast ja luust psühhopaadiga, kuid pisikesed elemendid, nagu näiteks stseen, kus koer reageerib ta peale, tundes temas ära mingi ebainimliku elemendi, viitab õudusele. See on skaala, millel mina liigun. Kirjutades ei jookse Freud ega Oidipuse kompleks kordagi mu peast läbi.

Kas sa mõtled maailma tulevikule? On seal ka mingi suhe?

Mina seda tulevikku õnneks ei näe. Aga midagi head küll tulemas ei ole. Võib-olla 500–600 aasta pärast mõeldakse, et küll oli alles ilus elu 21. sajandi alguses, tõeline paradiisiaed. Ise olen ma selle idee suhtes küll skeptiline.

Sina ja teater – viimastel aastatel on sind peaaegu et jõuga tõmmatud teatriringkonda. Kuidas on see suhe arenenud?

Ma olen teatrihuviline olnud lapsest saadik. Viimasel ajal olen jah, mõned näidendid kirjutanud, aga eriti palju pole mul veel ette näidata. Tasub märkida, et erinevalt filmistsenaariumidest on näitekirjandus eraldi žanr, mida saab avaldada ja mida loetakse. Seetõttu on näidendi kirjutamine huvitav, kuigi romaaniga võrreldes on see protsess tunduvalt tehnilisem. Selle puhul peab arvestama kõiksugu mehaanikate ja reeglitega, näidend distsiplineerib. Romaanis jänni jäädes lased tegelasel kaks lehekülge mõtiskleda elu ja maailma üle ning saadki tänu sellele kuidagimoodi uuesti raja peale. Näidendiga ei lähe see trikk läbi, tuleb midagi muud välja mõelda.

Teater on mind palju õpetanud. Oma esimesed näidendid kirjutaksin täna juba hoopis teisiti. Algajad näitekirjanikud teevad vist tihtilugu vea, et kukuvad ette lavastama. See pole küll keelatud, aga iseenesest pole vaja seda teha. Näitekirjanik loob vaid põhja, teised kunstnikud tõukuvad sellest juba ise edasi. Nemad annavad näidendile elu. Autorina pean teksti vabaks andma.

Mõni inimene saab rahulduse maleülesannete lahendamisest. Näidend on just seda sorti harjutus, mis võib pakkuda suurt rahulolu. Konkreetselt seda lugu hakkasin looma, mõeldes, mida saab Eesti teatris teha. Tegelasi on soovitavalt vähe, lavaruum on võimalikult vähenõudlik ja näitlejad püsivad pidevalt laval. Päris keeruline on selliste tingimustega kirjutada hirmsat lugu. Ja sealt see maleülesanne siis algas. Mõistes, et tegelikult on mul rohkem kui kolm füüsilist tegelast, oli esimene käik tehtud ja lugu hakkas end tasapisi avama.

Seda ma võin öelda, et „Varjuprohvet“ ei ole õuduslugu, kuid selles on kõhedust. Õudusfilmi atribuudid ei tööta teatrilaval. Seega mõjub teatris eriti kõheda ja ebamugavana see, mida me ei näe. Hirm tekib võib-olla siis, kui inimene läheb koju ja mõtleb nähtule tagasi.

Mulle isiklikult meeldib kõige rohkem käia teatris nii, et ma ei tea eelnevalt mitte kui midagi. Teatri põhitingimus on ikkagi, et kogu aeg oleks põnev. Ja see on minugi jaoks kõige tähtsam.

Kõhedus on väga inspireeriv. Minu jaoks on ulme kirjanduse eliitgrupp ja see omakorda jaotub kitsamateks kategooriateks.

Kõhedusdraama „Varjuprohvet“

Autor: Indrek Hargla

Lavastaja: Aare Toikka

Kunstnik: Kaspar Jancis

Valguskunstnik: Sander Põllu

Osades: Liisa Pulk, Margo Teder ja Martin Kõiv

Esietendus 27. aprillil Rahvusraamatukogu Tornisaalis