AASTAVAHETUS ON POHMAKAS KINOS: Imelike Filmide Festivali (IFF) esiolevus Harly Kirspuu vaatleb lähemalt tuntud jõululegende kinolinal, nende järgesid ja seda, mis neist on edasi saanud. Mida tähendab jõuluperiood? Mitte ainult jõule, sest pohmakast tullakse välja veel poole jaanuari jagu.
Filmikalduvustega kodanikele tähendab aastavahetus muuhulgas seda, et kõik, kes oskavad kaamerat käes hoida, hakkavad jõulufilme vorpima. Needsinatsed on kõik kangesti ühtmoodi, aga neid on palju. Peamine osa neist valmivad mingisuguse suurema stuudio tellimusel, hakatakse välja laskma novembris ja aasta lõpuks on neid kõigi platvormide peale kokku ehk mõnisada.
Äkki juhtub midagi üllatavat?
Nagu iga mõistlik inimene aru saab, ei usu ka nende stuudiote ülemused ega filmitegijad ise, et keegi hakkab vaatama kuu aja jooksul läbi 200 täispikka jõuluteemalist mängufilmi. Aga see ei olegi asja iva ega eesmärk, tuum on selles, et nende teoste loojatel on lootus ja teoreetiline võimalus: äkki tuleb nende paarisaja hulgast mingi tõsine üllatus? Midagi sellist, mis hakkab laiemale publikule meeldima, poeb neile hinge ja inimesed pöörduvad iga aasta jõulude ajal selle kinotüki juurde tagasi. Äkki nende mitmesaja copy-paste asjanduse hulgas on midagi, millest saab jõulufilminduse klassika?
Ütlete, et võimatu? Põhimõtteliselt küll, aga võimatumaidki asju on juhtunud. Eriti veel selliste linateoste puhul, mis on seotud mingi püha või tähtpäevaga, on see üllatavalt tavaline, et tuleb sürpriise: kas siis teos, mille tegijad on olnud surmveendunud, et kui võtted lõpevad ja avalikkus nende töö tulemust näha saab, hakkavad kõik seda just ühe kindla tähtsa päevaga seostama – ning siis nende tegijate lootused hävivad täielikult, kui reaalsus kohale jõuab – või võetakse asi vaikselt ette, ilma suuremate ambitsioonideta ja lõpptulem on üllatuslik megahitt.
Mõelge kasvõi kohalikele oludele – enne hakkab päike läänest tõusma kui ETV ei näita pühade ajal kordagi “Igihaljaid hetki “Armastusest kolme apelsini vastu””.
Samuti on venekeelses kultuuriruumis sisuliselt kohustuslik “Hüva leili ehk saatuse iroonia” (1976), mida sealmail näidatakse novembrist jaanuarini, mõnikord ühel kanalil mitu korda päevas ja vahel isegi mitu korda järjest.
Naljamees teeb aktsiooni
Aga mis puutub jõulufilminduse üllatushittidesse Hollywoodis, siis suuremat pole maailmas olemas kui “Die Hard” (1988). Eelarve oli täiesti viisakas – kuskil pealtpoolt 20 miljoni dollari –, aga filmi loojad võtsid paar tõsist riski juba algusest peale, millest on näha, et sealt ehk liiga palju ei loodetud.
Esiteks torgati peaossa Bruce Willis. Võite ju mõelda, et mis siis, Willis ongi ju tuntud action-staar. Peaaegu mitte keegi aga ei mäleta, et action-staari kuulsuse saigi ta peamiselt tänu tollele filmile – Willis oli varem saanud siin-seal paar kõrvalrolli, millest osa olid nii kõrvalised, et teda isegi lõputiitrites näha ei ole. Ning “Die Hardi” võtete alguseks oli ta juba kuulus küll, aga positsioneerinud ennast üsnagi selgelt komöödianäitlejana, kuivõrd tema kuulsus kerkis Eestigi kanalites näidatud komöödiasarja “Moonlightning” (1985–1989) tagajärjel.
See on ka üks põhjustest, miks näiteks alguses taheti Willis igasugustest treileritest ja muust promomaterjalist hoopis kõrvale jätta – mingi naljamees mängib löömameest, kuidas nii saab või kes seda vaatama tuleb?
Lisaks sellele haarati kõrvalosatäitjaks Alan Rickman, kes oli kümmekond aastat toimetanud teatris, aga kellele see oli teine filmiroll üldse ning kellel jäi filmikuulsuseni “Harry Potteri” seeria kaudu veel 13 aastat.
Jõuluklassikast keset suve
“Die Hardi” tegevus toimub küll jõulude ajal, aga selle loojad on välja öelnud, et neil mitte ainult ei olnud üldiselt tagasihoidlikud ootused, vaid neil ei olnud mõtteski, et sellest jõuluklassika saab. Seda viimast väidet toetab ka tõsiasi, et esimese osa maailma esmalinastus toimus 12. juulil 1988, mis – nagu tähelepanelikumad meie hulgast on kindlasti märganud – ei asetse pühadehooajal.
Kõik oleks üllatusest pikali kukkunud, kui teadnuks, et esimene osa toob koju 140 miljonit dollarit ning Hollywoodi loogika järgi oli vaja kiiresti järg valmis vorpida.
Vorbitigi ja üsnagi nobedalt. “Die Hard” 2 tegevus toimub jällegi jõuluajal ning jällegi polnud tegijatel mõtteski, et seda võiks kunagi keegi hakata seostama pühadeklassikaga, sest esmaesitlus toimus 4. juulil 1990. Tegemiseks oli antud midagi üle 60 miljoni (nagu esimesegi osa puhul annavad erinevad allikad erinevaid arve), aga tagasi saadi miljoneid dollareid 240 ja Willis muutus nüüdsest primaarselt action-näitlejakas.
Kolmas osa “Die Hard with a Vengeance” lasti suurele ekraanile 1995, tegemist on esimese osaga seeriast, mille tegevus ei toimu jõulude ajal. Samuti on tegemist esimese osaga, kus näitlejateks ei kutsutud Willist ja gruppi tundmatuid, vaid Willis ja näiteks Samuel L. Jackson, Jeremy Irons ning Graham Greene. Stuudio andis tegemiseks 90 miljonit dollarit, kinokülastajad andsid stuudiole 366 miljonit.
Keskealine mees teeb aktsiooni
Neljanda osaga läks aega. Fox oli istunud ühe käsikirja otsas üheksakümnendate algusest, mis 1997 otsustati “Die Hardi” teemaliseks ümber kirjutada, aga sellest plaanist ei saanud lõpuks asja. Siiski: “Live Free or Die Hard” muutus reaalsuseks 2007. Hakkama pandi 110 miljonit ja kuigi kostis kurtmist, et see, kuidas Willis taidleb nagu noor mees muiste, olles samas ise ilmselgelt 52, teeniti ikkagi 388 miljonit dollarit.
52 või mitte – kui sul kõik neli filmi seerias on oma investeeringu vähemalt kolmekordselt tagasi teeninud, siis mis sul muud üle jääb, kui uus järg valmis keevitada?
2013 keevitatigi, nime all “A Good Day to Die Hard”. Kriitikud lasid selle sõelapõhjaks kui kõige nõrgema osa seerias, aga filmisõbrad jäid eriarvamusele, tehes investeeritud 92-miljonilisest kulust 304-miljonilise tulu.
Foxi stuudiobossid hakkasid muidugi kohe sügelema, et teeme kuuenda osa ka. Willis võib küll olla sõna otseses mõttes pensioniealine, aga mis siis – raha vajab teenimist. Juttudele kuuendast osast tõmbas ühemõtteliselt kriipsu peale Willis ise, kui jättis sisuliselt päevapealt näitlemise maha, olles teada saanud, et tal on progresseeruv haigus. Tänaseks on ilmselge, et kuuendat osa ei tule, sest viimaste andmete järgi on Willis kaotanud kõnevõime.
Teeme südamliku pühadefilmi
Leidub selliseid filmiseeriaid, mis pole üldse jõulufilmideks mõeldud, aga saavad selleks ise. Ja siis on selliseid, mis on algusest peale nendeks mõelnud. Siin aga varitseb oht, et kui seeria on edukas, asendub motivatsioon “Teeme südamliku pühadefilmi” motivatsiooniga “Võtame raha ja jookseme”.
Kuldne näide on “Üksinda kodus”. Algne mõte oligi teha pühadefilm, aga Hollywood oli natuke kahtleval seisukohal. Eriti selles osas, mis puutus kalkulatsiooni, kui palju raha projekti jaoks anda. Otsustati võtta ettevaatlikult ja anti 18 miljonit dollarit. Linateos sai avalikkuse ette novembris 1990 ja edasine on ajalugu. Macaulay Culkinist sai kümnesena megastaar, laiem üldsus sai teada, et Joe Pesci on ka komöödianäitlejana täiesti õnnestunud ja stuudio teenis tolle aja komöödiafilmide kohta täiesti ulmelised 476 miljonit dollarit.
Lapsnäitlejad on iseenesest selline kahtlane värk – lisaks sellele, et nende tööaeg on tsiviliseeritud maailmas seadustega piiratud ning seega võtab nendega filmide tegemine rohkem aega (näiteks John Candy võttepäev “Üksinda kodus” esimeses osas kestis 23 tundi, mis lapse puhul oleks ilmselgelt mõeldamatu) ning keegi ei tea, kuidas nende kehastamised lõpptulemuses välja näevad või kuidas need avalikkusele meeldivad.
Culkin kandis oma rolli täiesti ilmselgelt välja ja 1992 saabus esimesele osale järg “Home Alone: Lost in New York”. Praegu tuntud peamiselt selle lõigu poolest, kus sõnalise pisirolliga lipsab läbi Donald Trump, näitas see omal ajal siiski selgelt, et esimene osa polnud mingi tööõnnetus, Culkin oskabki näidelda ja inimestele meeldibki teda kinolinal vaadata. Teine osa läks maksma 28 miljonit, tagasi saadi 359, mis tähendas, et kolmanda osa tulek oli paratamatus.
Jõulupõnn Macaulay riknes
Tegelikult oli nii, et teist ja kolmandat osa taheti korraga teha, kuid sellest plaanist asja ei saanud. Siis oli probleem Culkiniga: 1994, kui kolmanda osaga pihta hakati, ütles ta, et on näitlemisest pausi võtnud. Vahest ehk natuke hiljem oleks ta saanud ümber veenda, kuid oli juba hiljavõitu, sest härral oli tegemist muude asjadega: ta oli näidelnud neljasest peale ning kuna neljased pole just tuntud oma karjääriplaneerimisoskuste poolest, oli ta sinna ilmselgelt lükatud oma vanemate poolt.
Peaaegu kõik, kes on oma vanemate survel liiga noorelt rahvusvahelise tähelepanu alla sattunud, hakkavad mingil hetkel katki minema – tuletame meelde, kui vaimselt tasakaalukaid ja mõistlikke indiviide leidus Jacksonite perekonnas, eesotsas Michaeliga – nii ka tema. Vahepeal oli ta sõltlane ja seadusega pahuksis, seega teha polnud midagi, kõigele lisaks ei tahtnud keegi eelmistes filmides osalenutest – alates režissöör Chris Columbusest ja lõpetades Donald Trumpiga – kolmandat osa teha.
Seega polnud parata midagi, produtsendid kraapisid Hollywoodi pealt kokku grupi suvalisi aadusid ja köhisid 1997 välja “Home Alone” 3.
Mitte keegi ei suuda selles teoses kanda oma rolli ja filmi pole ollagi, pealegi on käsikiri omadega kosmoses (kaheksane võitleb rahvusvaheliste terroristide vastu ja võidab), kinokülastajad jäid samale arvamusele, tulid kohale peamiselt filmi nime peale ning 32-miljoniline eelarve sai tagasi 79 miljonit.
Stuudiobossidele oli selge, et see rahalehm on tühjaks lüpstud… Aga mis siis, kui ei ole? Kinodesse inimesed seeria uusi osi vaatama ei tule, seega, näitame telekast.
Võtame raha ja jookseme
Neljanda osa tarvis tehti paar muudatust: kolmas oli rääkinud täiesti uuest perekonnast ja täiesti teisest lapsest, selle lool polnud esimese kahega mingit seost.
Neljas keerles jällegi McCallisteride perekonna ümber nagu kaks esimest, aga kui te arvate, et esimese kahe filmi näitlejatest ei tahtnud keegi neljandast osast midagi kuulda, siis teil on absoluutselt õigus – samu tegelasi pandi mängima täiesti teised inimesed. Teiseks eemaldati filmist kirurgiliselt igasugune sarm ja südamlikkus, mis seerias veel alles olid, nii et järele jäid peamiselt jalaga-perse-naljad ja grupp kolmandajärgulisi näitlejaid. Lõpptulemus lasti telekasse 2002 ning hinnangud olid hävitavad.
DVD, telekas ja striiming on olnud sellised meediumid, mille kaudu saab vaatajale pakkuda ka täiesti surnud filmiseeriate uusi, lootusetult viletsaid osi ilma süümekateta. Sellest tulenevalt lasti inimeste telekatesse 2012. aastal “Home Alone: The Holiday Heist”, millel on vähemalt mõistlikkust mitte panna sama perekonda kehastama erinevad inimesed, vaid jutustada jälle täiesti uuest perest, aga mis jääb ikkagi nii nõrgaks, et isegi Malcolm McDowelli kohalolek ei suuda seda päästa.
2019 ostis kõik eelmised filmid teinud 20th Century Foxi ära Disney ning kuna neil oli raha, mida põletada, anti teada, et kohe tuleb kuues osa. Kohe ei tulnud, sest tuli hoopis koroona, aga 2021 ilmus Disney+ striiminguplatvormile “Home Sweet Home Alone”.
Kaasa on haaratud tõsiseltvõetavad koomikud ja komöödianäitlejad, alates Chris Parnellist (“Saturday Night Live”, “Rick and Morty”) ja Kenan Thompsonist (Saturday Night Live), lõpetades Ellie Kemperiga (“The Office”), aga kogu komplekt on ikkagi keskpärane ja väsinud.
Üldiselt – nii ootamatud kui vähemootamatud klassikud ja eriti nende järjed väsivad muidugi lõpuks ära. Aga maailmas, kus järgesid tehakse järgede tegemise pärast, võiks hinnata seda, mis on vaatamist väärt.
