MUSKETÄRE ON JÄLLE KOLM: VAT teatri dramaturg Seeder tundis, et vähemalt korra protsessi jooksul tuleks pöörduda kolme autori poole suurte onu Heino silmadega ja mõned rumalad asjad ikkagi ära küsida. Küsiski. Ja musketärid vastasid.
Eesti suvi on viljakas aeg. Lõuna-Eesti metsas algatasid Helen Rekkor, Maarja Tammemägi ja Silva Pijon võimsa ajutormi, mille tulemuseks on aukartustäratav pildirida ajaloosündmustest, kus armastamine tähendab alati eluga riskimist. Võib-olla seepärast, et armastus ongi üks suur risk. Võib-olla aga seetõttu, et kõigis nendes lugudes on teineteist leidnud kaks naist.
Koos sügislehtedega sadas aknast sisse VAT teatri dramaturg Mihkel Seeder, et materjalis kord majja lüüa. Löömise asemel aga vormiti lugu üheskoos tempokaks ja mänguliseks sündmustespiraaliks, kirglikuks tulevärgiks.
Seeder: Põhimõtteliselt on nii, et kui lavastusest kõik tuled ja viled, ajahüpped ja kalambuurid, koreograafia ja ambient eemaldada, siis jääb järele ootamatult suur galerii õnnetuid omasooiharaid naisi. Miks teevad teiesugused hetero-tšikid mingit lesbidraamat?
Rekkor: Kes ütles, et see lesbidraama on? Also – kes ütles, et me heterod oleme? Also – kes ütles, et just meie teeme? Ühesõnaga, ma saan aru, et sõna on levinud ja et just valged heteromehed sellest teemast ja meie lavastusest nii huvitet on. See on töövõit ja väärib vimplit.
Tammemägi: Materjali lahterdamine lesbidraamaks või vajadus seda sellisel viisil defineerida, eristada, ongi meie praeguse ühiskonna valu/mure. Meie jutustame lugu kõigeülesest armastusest. Kahe hinge teekonnast teineteiseni läbi erinevate takistuste ja ajastute. Muuhulgas jah, tegelased on naissoost.
Seeder: Ja takistusteks armastajate teel on pahatihti mehed? Kas meessugu ongi süüdi siis kõiges kurjas (läbi ajaloo)?
Pijon: Või äkki on kõik naised (läbi ajaloo) litsid? Me ei tegele selliste väidetega. Meie eesmärk ei ole üldistada ega sildistada.
Tammemägi: Meie lugu ei otsi süüdlasi.
Rekkor: Takistusi kangelannade teekonnal on mitmeid ja eriilmelisi – ühiskondlikud olud, seisusevahe, sootsiumi ootused, aga ka sisemised deemonid ja kriisid. Samuti kolmanda osapoole sekkumine, mis võib kaasa tuua kaost ja hävingut. Kolmas osapool tõepoolest osaleb konfliktis mõnel korral mehe kujul ja polegi parata, sest – olgem ausad – nad on maailma ajaloos päris mitmel korral palju pahandust kokku keeranud. Või kavatsed oponeerida?
Seeder: Mida tähendas teie jaoks kooseluseaduse vastuvõtmine Eestis?
Tammemägi: Võrdsust. Ja aktsepteerimist.
Rekkor: Kas sa räägid kooseluseadusest? Või viimaste arengute valguses siiski abieluvõrdsusest? See ühiskondlik debatt oli nii pikalt kestnud, et kui abieluvõrdsus viimaks seadustati, siis mina isiklikult tundsin kergendust. Ja samas mingit tüdimusest väänatud uskumatusetunnet – kas armastatud kodumaal läks tõesti aastakümneid, enne kui tunnustada ja teha legaalselt võimalikuks täisealiste kaasmaalaste – oma pereliikme, töökaaslase, naabri, tuttava – õigus abielluda?
Seeder: Kui hullult Eesti ühiskond ajast maas on? Kui mitu aastat?
Rekkor: Kellega võrrelda? 34 riiki on võimaldanud samasoolistel paaridel legaalsesse liitu astuda, sh esimesena Holland, u 22 aastat tagasi. On mõistetav, et raudse eesriide tagant tulnuid ei saa võrrelda vaba Euroopaga, ent mulle meeldib mõelda eestlastest kui kirkast ja säravast rahvast, mistõttu on mõningate arengute “tempo” minu jaoks müsteerium küll.
Seeder: Kuidas te lugusid valisite – ajalugu on ju ütlemata pikk? Ja lugusid on kokku 6–7, miks nii vähe?
Tammemägi: Esimene suurem ladumine käis nii, et hakkasime otsima ajalooskaalal erinevaid takistusi – nii sisemisi kui ka välimisi –, miks need hinged kokku ei saa, ja valisime välja need, mida oleks kõige huvitavam mängida. Sealt edasi raalisime välja ajahetked, mis toetavad lugu, täiendavad üksteist või sõlmuvad vastanditena kokku.
Rekkor: Ma julgeks öelda, et nendes lugudes kajastuvad u 12 ajastut annavad täitsa elegantse ja adekvaatse läbilõike Euroopa arenguloost. Ajakaar on ometi ligi 35 000 aastat.
Seeder: Ühes loos on lesbinats – vaat see on lahe leid! Aga miks Lesbose saart pole?
Tammemägi: Aga miks peaks olema?
Pijon: See ei ole mingi soovisaade, eks ole.
Rekkor: Jah, asusime muu hulgas uurima ka Vana-Kreeka ajalugu ning üks alguspunkte oli tõepoolest ka Sappho. Kuid uurimus hargnes sealt edasi ning meile avas end unustatud naisfilosoofide ja mõjuisikute maailm. Mina ei mäleta ei alg-, põhi-, kesk- ega ka ülikooli ajaloo ega filosoofia loengutest, et keegi oleks kunagi midagi maininud naisfilosoofide kohta.
Kuid Vanas-Kreekas oli ka mitmeid teisi mõjukaid naisi, kes hariduse, meditsiini, spordi või mõne muu silmapaistva ala või saavutusega tuntud ja ühiskondlikult aktsepteeritud olid. Sellest inspireerudes lõime stseeni, milles Aspasia akadeemias kohtuvad kaks noort naist ja avastades, et on teineteise hingesugulased, otsustab üks neist oma määratud abielust end vabastada loogika ja argumentatsiooniga. Mees aga raevub ja vägistab naise, mille tulemuseks on rasedus. Naine otsustab esimese nais-arsti Agnodice juures teha aborti, täies teadmises, et tõenäoliselt ohverdab ta oma keha veel beebikingades teadusele.
See lugu lavastusse lõpuks ei jõudnud ja ausalt öeldes tundub mulle, et Vana-Kreeka ühiskondlikult aktiivsete naiste teema on nii avastusterohke, et see nõuaks iseseisvat lavastust.
Seeder: Kas seksistseen on?
Pijon: Seeder, millega sa tegeled?
Rekkor: On ja ei ole. Seks toimub vaataja peas. Kui toimub. Võib vabalt toimuda. Võimalusi selleks anname mitu. Samas julgen soovitada keskenduda siiski loole endale. Kui vähegi ajumahtu jagub.
Seeder: Teie tegelased räägivad mingist pooldumise-müüdist – teie omalooming?
Rekkor: Platoni omalooming. Tema poolte-teooria.
Tammemägi: Kord inimsugu koosnes olendeist, kes kerakujulised – nelja jala, nelja käe ja kaksiknäoga, mis vastassuunda pööratud. Nad uhked olid ja vägevad ning jumalatel’ vastu astusid. Seepeale Zeus nad poolitas, et mässu ära hoida.
Pijon: Kuid iga pool nüüd taga õhkas teist, millest ära oli lõigat’. Nii tekkis armastus, mis ihaldades terviklikkust ja püüdlust leida tõde, sai inimestel’ ideaaliks. Ja sellest ajast alates on inimene rännul, et otsida ja leida oma teine pool.
Sellest kahe poole kutsest jälle üheks saada meie lavastus räägibki. Enam-vähem.
Seeder: Sloganina kõlab: “Kirg. Kaos. Kaotus.” Kes teie loos siis ikkagi kaotab ja mida?
Pijon: Keegi ei kaota.
Rekkor: Jah, või siis kaotavad kõik, ja suurelt. Tegelasi kokku on 22. Mis turbulentsi ja pöörakuid pakkuv draama see ilma kaotusteta oleks, ah?
Tammemägi: Minu arust ikka kõik võidavad. See on lugu suurtest, vapratest sammudest.
Seeder: Miks ainult kaks näitlejat (nii suurel) laval?
Rekkor: Nagu öeldud, on karakterite galerii kirju. Nende 22 tegelase mitmekülgseks mängimiseks ongi vaja täpselt kahte võimsat naist – kahte poolt. Samuti astuvad inimtegelaste partneritena üles eepiline lavakujundus, video- ja valguskunst, koreograafia ja loomulikult originaalmuusika!
Seeder: Ja mis teid, kolme musketäri üldse seob?
Tammemägi: Kamraadlus.
Rekkor: Mu meelest me olime eelmis(t)es elu(de)s ka kuidagi tuttavad. Aga selles elus – mul on kummagi näitlejaga eraldi kõige võrratumad mälestused; oleme varem loonud mitmeid suurejoonelisi kunstiteoseid, kuid kunagi varem ei ole need kaks minu lavastuses kokku saanud, olles ise kursusekaaslased. Et loominguline usaldus osapoolte vahel on väga suur, võimaldab see võtta ka päris suuri riske.
Seeder: Miks siukest asja teha VAT-is, Eesti kõige puhtakujulisemas matšo-teatris?
Rekkor: Millegipärast see matšo-teater võttis meie kosjad huviga vastu.
Seeder: Mis on sellise lavastuse tegemise puhul suurim väljakutse?
Tammemägi: Vastata sellistele küsimustele.
Seeder: Ärge minust valesti aru saage… Mulle pakub teie loodud maailm hirmsasti huvi tegelikult… Kogu seda hingerännakute saagat vaadates võib-olla ma tegelikult tahangi teada, et… kas minagi võiks järgmises elus olla lesbi?
Pijon: Mina usun reinkarnatsiooni. Ma usun, et me tuleme hingedena maa peale, et õppida ja kogeda iga kord midagi uut. Igal elul on oma eesmärk ja õppetunnid, mis annavad meile võimaluse hingedena kasvada ja areneda. Aga seda, kas sa võiksid järgmises elus lesbina sündida, ma ei tea. Ma usun, et inimhinged sünnivad küll inimkehadesse, aga kas enne maa peale tulekut saaksid sa kuhugi kasti linnukese panna või ära võtta, et mida sa seekord kogema tuled – seda ma tõesti ei tea.
Rekkor: Mina arvan, et kui sa seda ikka kogu hingest soovid, Seeder, siis kindlasti võid!
Seeder: Mis on teie loo sõnum?
(Musketärid otsustavad vaikida. Üksmeelselt.)
Seeder: Hea küll, küsin teisiti: Mis asi kõike seda koos hoiab?
Rekkor: Teadmine, et see lugu on täna hädavajalik.
Tammemägi: Seda maailma hoiab koos ARM.
Seeder: Armi või Armu?
Rekkor: Mõlemat. Kindla peale mõlemat.
VAT Teatri lavastus:
ARM
Kirg. Kaos. Kaotus.
Autorid: Helen Rekkor (Teatriühendus Misanzen), Silva Pijon ja Maarja Tammemägi
Lavastaja: Helen Rekkor
Dramaturg: Mihkel Seeder
Kunstnikud: Terje Kähr ja Berta Kelder
Helilooja: Villem Rootalu
Valguskunstnik: Terje Kähr
Videokunstnik: Piret Parrest
Koreograaf: Raho Aadla
Osades: Maarja Tammemägi ja Silva Pijon
Esietendus: 17. jaanuaril 2024 Sakala 3 teatrimaja Suures saalis
Foto: Piret Parrest
