NULLTOLERANTS, MIS SOHU VIIB: Kolumnist ja meediakoolitaja Mart Raudsaar räägib alkoholi puutuvast nulltolerantsist ja usub, et Eesti on täiesti valel teel.
Kas eestlased on tõesti sellised mökud, kellele tuleb kõrgemalt poolt öelda, kuidas nad õigesti elama peavad? Ja kas me võime teha selle põhjal järeldusi meie rahvuskehandi kohta? Mökundust tuleks vaadelda (kindlasti teaduslikult!) eraldi teesina, kuid õige elu õpetajate traditsioon on meil olnud tõesti aukartustäratavalt pikk.
Eestlaste joomarluse põhivormid
Baltisakslaste-humanistide meie ajani säilinud õpetlikest märkmetes leiab tähelepanekuid eesti maarahvast kui laisast, räpasest ja joodiklikust. August Wilhelm Hupel on soovitanud piirata talupoegade sügisest pulmahooaega ühe nädalani, et “kohutav õgimine ja lakkumine” kuidagi viisakam välja näeks.
Või võtame Tartus taasavatud ülikooli esimese rektori Georges Frédéric Parrot. Mõnda aega Normandias elanud Parrot oli vaimustuses sealsetest talupoegadest, kes kandsid puukingi, elasid korstnatega majas ja jõid õunasiidrit. Parrot’d vaevas mõte, miks pole eesti talupoeg tehtud nii nagu normandia talupoeg? “Miks ei võiks Liivimaal kange alkoholi asemel õunasiidrit ajada?” küsis Parrot. Selles vallas kultuurišokis vaevleva Parrot’ rähklemine vilja ei kandnud, meie talupojad jäid ikka õlut ja viina jooma.
Õilsaid ja õpetatud rahvavalgustajaid on meil jagunud järjepanu tänaseni, Gorbatšovini välja. Nimesid nimetamata, nüüd võideldakse ka õnnetu õunasiidri vastu ning praktika, mis mind kakskümmend neli aastat tagasi Norras hämmastas – nimelt, kuidas poes alkoholiletile sirm ümber tõmmati – on jõudnud ka meile.
Nagu öeldakse peenetes magistritöödes, käesoleva töö maht ei võimalda uurida eestlaste joomarluse põhivorme, ehkki seda küsimust on võimalik põhjalikumalt käsitleda doktoritöös; nii ei jõua ka mina ammendavalt vastata küsimusele, kas eesti maarahvas on koosnenud parandamatutest joodikutest, kellest võiks Vesipruul kirjutada sarja “joodiku elulugusid”. Küll aga esitan ühe tähelepaneku ja ühe hüpoteesi.
Nähtamatu joon
Esiteks. Vaadates Euroopas liikluses lubatavat joovet (mis enamasti varieerub 0,2 ja 0,5 promilli vahel), eristub vabameelsem Lõuna-Euroopa ning karmim Põhja- ja Ida-Euroopa. Praktikas tähendab see seda, et kui Hispaanias või Itaalias võin staažika juhina juua õhtul sõpradega ühe klaasi veini või õlle, siis Eestis, Ungaris, Tšehhis, Rootsis või Norras olen sama asjaga roolis kurjategija, keda tabab meediapeks, progressiivse ühiskonna hukkamõist, tõenäoliselt ametitest ilmajäämine ning väga soovitavalt ka avalik patukahetsus.
Teiseks. Esitan hüpoteesi, et nähtamatu joon, mis jagab Euroopa veini- ja õlletsooniks ning mis tähelepanuväärsel viisil kattub katoliikluse ja protestantismi eraldusjoonega, eraldab meid ka liberaalseteks ning konservatiivsemateks nulltolerantsi maadeks. Teisisõnu, katoliiklased on selles küsimuses liberaalsed ning ühe õlle joojat ei taba liikluspolitsei inkvisitsioon, mis meie poolprotestantlikus riigis on möödapääsmatu nuhtlus.
Ma ei tea, miks seda küsimust pole meie ülikoolides süvitsi uuritud. Mõeldes tagasi Tartu ülikooli rektori praktilisele huvile edendada Liivimaal siidrijoomist, on vastavad akadeemilised traditsioonid meil kõige kõrgemal tasemel olemas olnud.
Vaenlase väljamõtlemine
Võib-olla pole teema uurimine seetõttu soositav, et instituutides ja uurimisasutustes on võimu haaranud ultraortodoksid, kes sarnaselt baltisakslastega arvavad, et joomine ähvardab eesti rahvuskehandit ning kuna on olnud aegu, kus statistiliselt joome per capita Euroopas tšehhide kõrval kõige rohkem (arvestusse on minu arusaamist mööda olnud sisse võetud ka turistid), peab sekkuma tark riik.
Mäletan väga hästi selleteemalisi teledebatte, kus Tarmo Noopi ja teisi alkoholitööstureid näidati (mitte väga suure liialdusena) eesti rahva vaenlastena, kes tuleb riigi autoriteediga jõuliselt paika panna. Tänu sellele on mul nüüd kodus alkoholi rohkem kui kunagi varem, olen õppinud hindama Läti õllepruulijate toodangut ning tõenäoliselt tänu sellele sulgeb enamik poode uksed õhtul kell kümme. Ja tõenäoliselt tänu sellele on mul kodus lisaks alkoholile märkimisväärne kollektsioon politseilt saadud alkotestri ühekordseid plastotsikuid. Ilmselt seoses riikliku kokkuhoiuga on ühekordsetest plastotsikutest loobutud ning viimasel ajal tuleb masinasse puhuda distantsilt, mistõttu mu otsikute kogu pole kahjuks enam täienenud.
Pimedus, kaamos ja alkohol
Kas me võime nende tähelepanekute põhjal eeldada, et nn õllevööndi protestandid on alkoholi osas olemuslikult pahelisemad veinivööndi katoliiklastest? Millist rolli mängib selles põhjamaine pimedus ja kaamos? Või on viinavastaste regulatsioonide näol tegemist sotsialismile kalduva heaoluriigi ühe alussambaga? Need küsimused vajaksid kõik lähemat uurimist ning doktoritöid võiks sellel teemal kirjutada mitmeid. Isiklikult julgen tuua veel ühe peaaegu et empiirilise teesi: eesti/liivi maarahvas pole enam see, kes ta oli Hupeli ajal. Võib-olla me polegi enam üldse maarahvas. Eks vaielge vastu, kui oskate.
Inimesed ei rooja enam maja taga metsas. Me ei ela (enamasti) ühe katuse all koos sarvloomadega. Peod ei kesta enam nädalaid, sest töönädala alguses tuleb olla kaine. Ja nii edasi.
Tahan jõuda mõtteni, et seoses valgustuse levikuga oleks meilgi aeg loobuda liikluses joobe nulltolerantsist ning ühineda nende Euroopa riikidega, kus liikluses on lubatud 0,5 promilli. See on üks klaas õlut või veini. Empiirikuna olen seda Vahemeremaade riikides korduvalt proovinud ning võin kinnitada, et pole tundnud märkimisväärset vahet, vähemalt mitte sellist nagu väsimuse või suure sõidukiiruse puhul.
Fookus on vale
Jah, ma olen tutvunud meie liiklussurmade statistikaga, mis on üks meie edulugusid. 1991. aastaga võrreldes on autode arv suurenenud kolm korda, kuid hukkunute arv on kolmekümne aasta jooksul vähenenud 86%. Joobes sõidukijuhtide põhjustatud õnnetused on vähenenud 1992. ja 2020. aasta võrdluses 44%.
Kuid – Rumeenias, kus on meiega võrreldes veelgi võimsam nulltolerants (mida see tähendab – meil on tegelikult lubatav 0,2 promilli, Rumeenias aga 0) – Rumeenias on üks Euroopa ohtlikumaid liiklusi. Olles kolm korda Rumeenias käinud, võin kinnitada, et nad kihutavad nagu hullud ning tegelikult ei tohiks sealsesse liiklusse üldse kaine peaga minnagi.
Ma arvan tõesti, et meie politsei fookus võiks kanduda kiiruseületajatega tegelemisele. Seoses kütuse kallinemisega olen hakanud Tallinna-Tartu maanteel sõitma selleks ettenähtud kiirusega ning ma jään kõigile jalgu, välja arvatud kuritegelikult meie liiklusesse lubatud mopeedautod. Kuid see tegelemine ei peaks olema administratiivne, piirkiiruse vähendamine linnas 30 kilomeetrini tunnis ja maanteel 80 kilomeetrini tunnis või siis kummijullade püstitamine kõikmõeldavatesse kohtadesse. Aga sellest räägitakse tõsimeeli!
Roolijoodikud ja patoloogilised
Roolijoodikud pole meil kuhugi kadunud ning patoloogilised napsutajad lähevad meil rooli niikuinii. Aga ma ei usu, et me oleksime rahvana kuidagi mökumad võrreldes hispaanlaste või itaallastega – et nemad suudavad enda alkoholitarbimist paremini talitseda ja meie ei suuda.
Tõsi, ma ei ole Hispaanias näinud tänavail joodikuid. Aga ma käin ka vähe rannikul, kus on probleemiks umbjoobes britid ja põhjamaalased, kes mõnikord purupurjus olles ringi sõidavad ning elavad välja oma ängi (põhjamaise neuroosi osas vaata ka sarja “Wallander”). Kohalikud ei pea sellistest inimestest lugu. Minu meelest on meil neist õppida ning, nagu öeldud, alustada põhjalikumat käsitlust sealt, kus Parrot pooleli jäi.
Ehkki kardetavasti jõuame selleni alles siis, kui hobune ise koju tuleb ehk kui meil on kohal isesõitvad autod, mis röövivad kogu autojuhi rõõmu (autojuhi rõõmu röövimise osas vaata ka Stanislaw Lemi “Tagasitulek tähtede juurest”). Aga minu meelest võiks elus ikka rõõmu ka olla.
