ÜTLE MULLE, MIDA KUULAB SINU PRESIDENT JA MA ÜTLEN SULLE, KES SA OLED: President Toomas Hendrik Ilves sai presidendi kohta hakkama tavatu asjaga – ta üllitas kogumikalbumi oma lemmiklugudega. Etnoloogiadoktor Aimar Ventsel mõtiskleb, millised võinuks olla Meri ja Rüütli kogumikud.
Ilvese plaadil on peal muusika, mida hea maitsega USA teismelised kuulasid neil ammustel 60-ndail ja 70-ndail. Teismelisena polnud Ilves mingi papist poiss – talle meeldis tempokas ja rokkiv muusika soulʼist kuni rokini. CD võeti üldiselt hästi vastu ning presidendihärra tegi isegi paar plaadiesitlust, kus ta ka ise kandjat keerutas. Veeretades käes seda CD-d, tekkis mul mõte, et Eesti Vabariik peaks vastu võtma seaduse, mis kohustaks iga presidenti ajaloolise jälje mahajätmiseks üllitama kogumiku oma lemmikmeloodiatega. Meil oleks siis plaadiriiulis juba kolm CD-d. Ja see oleks väga oluline jälg.
Lennart Meri – rokk on ajusurm!
Üks väheseid asju, mis Eesti Vabariigi esimese presidendi seotusest muusikaga meelde tuleb, on tema kunagine ütelus, et rokkmuusika on täiesti mõttetu asi ning pealekauba veel noorukite ajusurm. Seega me teame, mida Meri üllitatud kogumikul kohe kindlasti ei ole – rokkmuusikat. Palju segasem on aga sellega, et mis seal siis olla võiks. Lennart Meri oli teatavasti eestiaegse kasvatusega intellektuaal ning põhjarahvaste uurija. Võtame selle siis algpunktiks.
Eestiaegne intellektuaalsus viitab huvile klassikalise muusika vastu. Millegipärast ei kujuta ma ette Merit kuulamas Wagnerit, küll aga Mozarti ja Vivaldit. Seega, miks ka mitte, paneme tema plaadi avalooks mõne soliidse pala ülalnimetatud komponistidelt. Teine sats lugusid võiks olla konservatiivne seltskonnamuusika, mis – tõsi küll – polnud kunagi teps konservatiivne. Seal võiks olla Raimond Valgre. Valgre kõrval võiks plaadil kekutada ka Frank Sinatra ja Paul Anka, mõlemad edevad nagu Meri isegi. Hea kõrgliiga kõrgsving, just selline muusika, mida nõukogude ajal rokki vihkav tüüp intellektuaalseks eskapismiks kuulata võiks. Aga elas Meri ju suurema osa oma elust nõukogude ajal ning sellepärast lisaksin ma plaadile Võssotski, kummalise nähtuse, sellise kergelt riigivastase popfolkari, ent tema kitarrilt pärinevad ka mitmed rännuelu kirjeldavad lood. Need lood on vägagi autentsed, ehkki Võssotski ise kunagi eriti matkamisega ei tegelenud, vaid seikles pigem deliiriumiradadel. Võib-olla valiks Lennart Meri ka Bulat Okudžava romansse, mõni maitsevääratus kuulub ikka asja juurde. Ning kõigele lisaks oli Meri veel etnograaf, dokumentaalfilmide tegija ning inimene, kes puutus vahetult kokku erinevate Siberi rahvaste traditsioonilise muusikaga. Sellepärast poleks imelik, kui pooled lood kogumikul oleksid tema enda kogutud. Näiteks nganassaanide šamaanimuusika või hantide karupeiede lood. Me ei tea siiamaani, mida Meri tegelikult filmis ja lindistas, kõik ei jõudnud tema dokfilmidesse, ent kindlasti on tema kogus ka neenetsite või komide rahvamuusikat. Seega, pool CD-st võiks olla Meri isiklikust arhiivist. Aga, vean kihla, et mitmes loos üürgaks Meri plaadi peal Tõnu Tepandi. Kasvõi „Tagumisest vagunist“.
Arnold Rüütel – raadio Elmar
Läks president Rüütel kunagi lastele külla. Tegemist oli maakooliga ning õpilased olid väga õhevil. Et riigipea külaskäiku väärikalt dokumenteerida, sõitis temaga kaasa ka Postimehe seitungi korrespondent. Pärast tähtsa külalise sõnavõttu esitasid lapsed ka küsimusi. Ürituse sellest osast on meelde jäänud umbes selline asi:
– ̤„Härra president, mida te armastate süüa?“
– „Lihtsat eesti toitu?“
Lapsed jälle küsima:
– „Härra president, milliseid raamatuid te loete?“
– „Loen eesti kirjandust!“
Lapsed ei anna rahu:
– „Härra president, kus te puhata armastate?“
– „Mulle meeldib puhata oma lihtsas Eesti suvekodus.“
Loogiliselt võttes järelduks nüüd, et ka Arnold Rüütli lemmikulugude plaat sisaldaks lihtsat eesti muusikat. Kusjuures kõigi eelduste järgi 100% eesti muusikat. Nüüd tuleks see mõiste – „lihtne eesti muusika“– kuidagimoodi defineerida. Kuna Ingrid on Arnoldi naine ja ütleb tegelikus elus, mida Arnold mõtleb ning suhtub soosivalt uutesse tuultesse Eesti etnomuusika maastikul, siis võiks avalugu olla kollektiivilt nimega Metsatöll. Seda kollektiivi on Ingrid kaitsnud märksa konservatiivsemate kolleegide ees. Arnoldile see ju ei meeldiks, aga plaadil oleks küll. Kindlasti ka Kukerpillid, Eesti pealt ja altgroundʼi raudvara. Kuna president on muhulane, siis väga tõenäoliselt on kogumikul „Meri on, meri jääb…“ Kindlasti võiks Rüütlile istuda Jaan Tätte muusika. Selline… erilisi intellektuaalseid ponnistusi mittenõudev. Mõni Muhu rahvamuusikakollektiiv, kelle liikmetest pooled elavad Rüütli Muhu kodu ümber ja käivad jaaniku ajal tal külas. Millegipärast arvan ma, et Anne Veski ja Georg Ots võiksid Rüütlitele meeldida. „Saarema valss“ kohe kindlasti, Muhust sinna üle väina ju kiviga visata. Anne Veskil on ka massiliselt lüürilisi lugusid, praegu ei tule kohe pähe, aga neid on. Lisame nüüd mõne loo ka Silvi Vraidilt, mingi „Vana leib“ või midagi. Kui juba Ots ja Veski siis, ahsoo, Uno Loop ning Artur Rinne peaks ka sel plaadil olema. „Mis värviiii on arrrrmastuuuus…“ Ühesõnaga, oleks tore Eesti ja eestikeelse muusika kogumik, pigem Elmari raadio pärastlõuna või Soovisaate radadel.
„Kes seda teaaaaaab…“
Kersti Kaljulaid
No vot see lehekülg on küll veel lahti. Ja äkki ei pea meie talle ka ette ütlema, mida plaadile panna. Hakaku parem juba praegu mõtlema!