KUI KÜLMKAPP HAKKAB ERAKONNA HÜMNI LAULMA: Igor Gräzin väidab, et poliitilisest postmodernismist on saanud konkreetsete koostisosadeta püreesupp. Tihtipeale mürgine.
NO teatri aktsioonid, näiteks „Ühtse Eesti suurkogu“ (aga ka muud) on kahe epohhi piir. Eelnevat tagasi enam ei saa, sest süütust ei saa kaotada mitu korda. (Kuigi jah – meestel ta väidetavasti taastub…) Kusjuures see ei kehti mitte ainult Eesti, vaid meie lähima poliitilise kultuuriruumi kohta tervikuna.
Postmodernismi vallamajani laienenud raamid
NO teatri poliitika piiril kõlkuvates etendustes on juhtunud midagi ainulaadset: teatav väga üldine ja segane kultuurifilosoofiline lugu muutus abstraktsest skeemist argitegelikkuseks. Umbes nagu oleks Hegeli „absoluutne vaim“ kehastunud udukoguks Tammsaare tee Statoili juures. Mõistet „postmodernism“ on saadud ülikoolidest (siis, kui nendes veel õpiti), kunsti- ja kirjanduskriitikast (siis, kui seda veel oli, nüüd on Kivisildnik) ja ambitsioonikast meediast nii söögi ette kui ka taha. Lyotard’i essee (1979) oli olnud väheste intellektuaalide ajaviide, mille seos igapäevasusega kultuuriski oli vaevaline. Postmodernismi alla andis õigustada mida tahes – alates alailma kestvast haridusreformist, lõpetades diletantlike teatrile pretendeerivate kogunemiste ja eklektiliste asjadekuhilatega „3D-sse sirutuva kunsti“ nime all. Sest sitt ja purk ei kleepunud muidu kui postmodernistliku kliistri abil.
Üks asi näis seni olevat selge: „postmodernism“ tähendab millegi sellise sattumist ühtsesse aegruumi, mis muidu ühtekokku ei sobiks. Sotsialistide ja liberaalide koalitsioonid poliitikas, teatritegemine kus iganes peale teatri, sõjamonumendi deheroiseerimine (Vabadusristi rajasid vahva sõdur Švejki kaasmaalased), meditsiinilise teema kehastamine arhitektuuris (Tartu Kaubamaja sambad sümboliseerivad rasket haigust – rahhiiti) jne. Ent see kõik oli kusagil „seal“, „üleval“, vaimuinimeste vallas. NO teatrist alates ja nüüd järgmise viie aasta jooksul tuli aga postmodernism meie argiellu poliitikana, mis osutus ootamatuks ja ebamugavaks. Seda oli korraga kõikjal ja kõiges! Mulle helistas valimiste eel kaebusega ühe skandaalse TV-kanali tark ja andekas ajakirjanik, hea semu pealegi, ja tegi etteheite: ETV valimisstuudio sinisetooniline kujundus olevat vihje – IRL-ile. Kristiina Ojulandi poliitilise avarii määras mitte algne intriig (erakonna sisevalimiste võltsimine) ega oma erakonda põlastav pressikonverents, vaid käekott viitega Wesbergeri raamatule „Saatan kannab Pradat“. Muide, üks vallavanem pühendas ca pool tööpäeva, et leida täpselt tolle kuulsa Hermes Birkini hind, mille Ojuland pidi maksma. Mis viitab veel kord sellele, et postmodernistlik poliitikataju oli väljunud tavapärastest raamidest. Antud juhul – vallamajas.
Suureks paisunud striim
Poliitikud – olgu siis kas aktiivsed või passiivsed – ja nendele tööd tegevad PR-firmad peavad ehmatama: traditsioonilised poliitika-edastamise kanalid – plakat, klipp, raadioteade, ajalehepilt, kurikuulus „valijatega kohtumine“ vms – on vaid nire suureks paisunud ja võimsast striimist (vanasti oleks öeldud – „voolust“), mis vaid tinglikult kannab nimetust poliitiline sõnum.
Uudistesaated võivad rääkida mida tahes ja Delfi isegi arvamused hoopistükkis ära keelata, sotsid võivad Tammsaare ümber kirjutada värssideks ja neid lõdisedes Suurel Munamäel edasi lugeda, kultuuriministeerium keeleta poolakate intiimseid pilte nagu soovib… aga sõnum edastub kuidagi ikka. Sest postmodernism poliitikas – ja nüüd juba ilma jutumärkideta – tähendab seda, et kujunevad seosed, mida pole võimalik ette näha. Õieti: nad polegi enam seosed, vaid pigem paralleelsed eksistentsid. Poolakate vaimu eneseeksponeerimise tsenseerimine kunstinäitusel Tartus, EKRE-le natsi-sildi külgepookimine (õnneks – koomiline teostuselt), Türgi saatkonna protest Armeenia näituse vastu Rahvusraamatukogus, Savisaare teatraliseerimine sellessamas NO-s, „Mandariinide“ ootamatu globaalne aktualiseerumine… Need on sõltumatud sündmused, aga juhtudes koos ja üldiselt ka samaaegselt, mõjuvad mingi uue tervikuna. Üritus „Pronkssõduri teisaldamine“ on juba muutumaski poliitilisest juhtumisest (mis ta algselt ju oligi!) esimeseks vaatuseks Kristiina Normani installatsioonile ja Wimbergi-Vaariku muusikalile.
Võtan veel kord kokku NO „Ühtsel suurkogul“ toimunu mõtte. Kõik, mis eelnes suurkogule endale Saku suurhallis – teleklipid, välikampaania – ja kõik see, mis toimus Saku Suurhallis eneses (sh ka reaalsed osalised, kes olid nad ise: Indrek Tarand, Allar Jõks) ei olnud ühel hetkel enam üldse teater, vaid reaalne kogum reaalseid inimesi, kellel olid juriidiliselt kõik võimalused asutada kohe uus, mõjukas ja suur erakond. Saalis tabas mind hetkeks ehmatus: „Kurat! Nüüd teevadki ära!“ Ehmatus sellepärast, et poliitiline perspektiiv – platvorm, eesmärgid, riigieelarve kontseptsioon (aga masu veel käis!), võimalikud koalitsioonid ja muu taoline tehnoloogia – puudusid ikka täielikult. Ja püss, mis võib tulistada mõlemast otsast, on käeshoidmiseks ikkagi üsna närviline asi. Ning nüüd meenub ahastav kahetsustunne pärast seda, kui sai selgeks, et tegemist oli olnud vaid teatriga… Et hetk, mil Eesti ajalugu oli korraks jälle olnud ühes kindlas ajas ja kohas, oli mööda libisenud. Nagu tuulehoog, korraks lahtiprahvatanud aknast. Ent jäi tõdemus: poliitika ja teater on ikkagi kuradima lähedal küll. Või peaaegu üks ja seesama. Avastust ei saa korrata, ka NO enam mitte. Aga selle au jääb talle igaveseks.
Teater lahustub poliitikasse
Toon postmodernistliku argipoliitika arengust kaasaegsema näite. Ja esitan disklaimeri: jutt pole senise toreda koalitsioonipartneri (SDE) ega ühe tema juhi (Indrek Saare) konkreetsest olemisest, vaid semiootilisest sümbolist, mida ei suutnud mõista (vist tänini!) isegi see, kes vastava vaatamise eest palka saab. (Ühe meedia-asutuse eetikanõunik Tarmu T. – isik autorile teada – I.G.). Valimiste-eelse kampaania kõrghetkel ilmus mistahes süžee loogikat eirates näitleja Indrek Saar, tugevas konkurentsis oleva erakonna peasekretär, riiklikult rahastatavasse teleseriaali „Õnne 13“ kaastunnet esilekutsuva kangelasena. (Valija ütles mulle: „Naisid nutsiva nigu kusesorin!“) Nädal hiljem esinedes aga sellesama kangelasena (tähendust rõhutas sama seriaali teise tegelase kaasamine) reaalses poliitilises kampaanias reaalsete valijate ees. Ehk: imaginaarne, kujuteldav positiivsus hakkas transformeeruma reaalseteks valijate häälteks. Tasakaalustamaks seda näidet, toon teise: sama „Õnne 13“ tõttu hääletasid paljud inimesed omal ajal kingsepp Johannese poolt, unustades, et teda kehastav Kaljo Kiisk oli parempoolse Reformierakonna asutajaliikmeid, kelle poolt nad võib-olla häält poleks andnudki. Saare-Kiisa kaasus on sama: „Teater lahustub Poliitikasse, lakates olemast Teater,“ kirjutas David Vseviov (PM, 15.05.2010.) Ta muutub eluks.
Kirjandus- ja teatrilembelisemad tunnevad tänases lõpuks ometi ära Mati Undi metafüüsilise„spieli“, mille ta valas terasesse romaanis „Hiired tuules“. Jermakoffi idee teatri eesmärgist kui alalisest proovist „iseeneses“ ja maailmast kui proovisaalist on teoks saanud. Shakespeare’i „maailm on lava“ on selle nägemuse kõrval vaid juhuslikult käibesse jäänud vaimukus. Ühesõnaga: nii on ja nii hakkab minema. Oht on aga selles, et postmodernne teatraliseerimine võimaldab intellektuaalsel, skisofreensel ja filosoofilisel eliidil meid – normaalseid inimesi – manipuleerida. Kui silmas pidada, et Dostojevski poolt on juba lõplikult tõestatud tõde, et tarkus ja headus pole üks ja seesama.
Lollus muutub amoraalseks
Elu ja poliitika teatraliseerimisega alustasid venelased läinud sajandi 20-ndatel – Meierhold näiteks. Või meenutame muiates „Naisevõtu“ lavastust Ilfi ja Petrovi „12 toolis“. Kunstilise väljamõeldise muutmisest tegelikkuse või vaimu väljendusest nende asendajaks (Meletinski semiootikas – „Karneval“ ja Ingmar Bergmanni filmiruumis „Seitsmes pitsat“) on kuulsaimaks näiteks Sergei Eisensteini klassikaline film „Oktoober“, kus kujutatud Talvepalee ründamist pole ajaloos kunagi olnud, ent mida kirjeldatakse reaalse mineviku fakti pähe ja illustreeritakse ajalooõpikutes (muu hulgas ka USA-s ja Prantsusmaal) kaadritena just sellest lavastusest.
Toimunud postmodernistlik pööre vajab tajumiseks vahetegu kahe vastandmärgilise teatri ja poliitika seose vahel. Esimene, hilis-modernistlik, on see, kus teater, jäädes iseendaks, lavastab poliitika. USA parteide üleriigilised foorumid ja meiegi erakondade suurkogud on tahtlikud, ilmsed ja lõpuni siirad lavastused, mille teatraalne iseloom kedagi ei peta ja mida me kõik tajume nendena, mis nad on. Seda enam, et poliitilise action’i (ainult vene keeles on on olemas õige sõna – „deistvo“ sõnast „delat“) viisid tippu Goebbels ja Speer oma taieses „Valguse katedraal“ (NSDAP Nürnbergi parteipäeval, 1934), mida tsiteeriti väljaspool poliitikat, st esteetiliselt isegi eurolaulu „Kuula“ lavastuses. Just hüsteerilistele tõrvikuvihkajatele ja maniakaalse eurokorrektsuse all vaevlejatele oleks soovituseks vaadata Leni Reifenstahli „Tahte võidukäiku“ (1937). Nii Wiesenthali keskuse fanaatikutele (Zuroff & Ko) kui ka meie eneste paranoilistele „natsiküttidele“, muide, ei valmista mingeid erilisi lisavaevusi fašistide poolt 1936. aastal leiutatud tõrvikutseremoonia jälgimine iga kahe aasta tagant – järjekordsete olümpiamängude avamisel. (Mind, muide, paneb OM avatseremoonial tõrvikuga jooksja alati kergelt vastikusest võpatama, sest seda üleüldist kummardust gaasikambrite rajajatele ei tohiks tegelikult olla.) Kui keegi väidab, et ta seost OM tseremooniate ja natside vahel ei näe, on ta väga rumal inimene ja kinnitab minu ammust tähelepanekut: mingist hetkest alates muutub lollus sügavalt amoraalseks.
Püsiv ja tuim ekspositsioon annab eeliseid
Lollus muutub amoraalseks aga just sellepärast, et toimuva poliitikas asetleidva postmodernse revolutsiooni vähimgi mõistmine aju ja mitte madalama füsioloogia tasemel (laulud stiilis: „je-jeee-jeee-tümps-jee“ või „give me fives minutes more, baby!“) eeldab kontekstide tundmist. „Vabadussammas“ Tallinnas on vähemalt neli groteski (Švejk, Sans Souci seos prantsuse keele ja Goethega, mäest alla libisemine, rahaline ekvilibristika, valgustsirkus jne) ja hulga ämbrite kvintessents, mis on kokku võetud Seaküla Simsoni taieses „Monument monumentide loojatele“. (Sammas kujutab vartpidi riigivapi külge risti asetatud huijasid.)
Sest just selles ignorantsuses on manipuleeritavuse eeldus ja alus. Postmodernis on endeemiline võimalus inimesi ära kasutada – kas oma ego, edevuse, raha, võimu, naistesaamise vms nimel. Kas ei pane võpatama Andrei Hvostovi idee „alustada uue erakonna kokkupanekut televisioonis jooksva sarjana… Krt küll, sellest oleks tulnud hooaja vaadatuim saade! Järgneva poliitilise sensatsiooniga.“ (Eesti Ekspress, 04.03.15). See tähendab kahekäigulist deistvot: esiteks illusoorse maailma loomist ja siis selle illusiooni ümberistutamist reaalsusesse. Eelduseks vene intelligendile sügavalt omane lähte-tees: rahvas on loll, must, harimatu ja väärtusetu – omaaegsete naroodniklaste „rahva hulka minek“ 19. sajandil lõppes mõne nädalaga, kui nn rahvasõber (Lenini termin) nägi, et talumees peab sital käima põlluveeres ja naroodniklannal tuli lisaks dekoratiivse taluvammuse selgatõmbamisele ära vahetada ka Pariisi päritoluga aluspesu. Hvostovi kaastegijaks arvatu – Tuuli Roosma – loobus hullumeelsusega kaasa minemast ja siirdus idasse. Sest ma ei usu, et see, kes Hvostovi insenergarinliku ideega kokku puutunud on, ei saa mõelda sellest mõningase vastikuseta, millest tahaks lahti saada. Tema mõte on ju teostatav: püsiv ja tuim ekspositsioon ekraanil annab poliitikas eelise, aga õnneks mitte liiga suure. (Postmodernism postmodernismi suhtes!) Mida kinnitab enamiku tuntud nägude poliitikasse siirdumise edutus viimastel valimistel.
Mis poliitikas toimub – see toimub. Postmodernism on tegelikult põnev. Meie asi ega võimuseski ole seda protsessi peatada. Aga et me selles Hansukese ja Gretchenina laande ära ei eksiks, oleks hea, kui meil selles metsas oleks GPS kaasas.
…Postmodernistliku poliitika laiutamine on viinud selleni, et ühel päeval hakkame külmkappi avades kuulma „Kindlalt edasi!“, triikrauast kostab „Aru pähe!“ ja populaarseks telefonihelinaks saab hüüatus „Keskerakond, käi persse!“.
Oht on aga selles, et postmodernne teatraliseerimine võimaldab intellektuaalsel, skisofreensel ja filosoofilisel eliidil meid – normaalseid inimesi – manipuleerida.
Ühel päeval hakkame külmkappi avades kuulma „Kindlalt edasi!“, triikrauast kostab „Aru pähe!“ ja populaarseks telefonihelinaks saab „Keskerakond, käi persse!“.