PARRAPARRAPARRAAAA! Ugala teatri dramaturg Liis Aedmaa uurib, mis teeb Ugala suvelavastuse “Kolm musketäri” nii päevakajaliseks. Ilmselt see, et autor on seganud vaba käega ajaloolist tõtt, kirjanduslikku intriigi ning oskab igast kohast seikluse välja meelitada.
Alexandre Dumas’ “Kolm musketäri” on teos, mida keskealine ja vanem põlvkond teab legendaarsest “Seiklusjutte maalt ja merelt” raamatusarjast või siis omaaegsest pisut kummalisest ja lauluderohkest vene teleseriaalist. Noorem põlvkond on ilmselt näinud üht või teist Hollywoodi filmi. No ja siis on veel muidugi eelmise sajandi lõpus Eesti suveteatrile tuule tiibadesse lükanud legendaarne Tallinna Linnateatri lavastus. Võiks öelda, et “Kolm musketäri” on hoogne mõõga ja mantli seiklus, mida tunneme me kõik.
Poisist meheks!
Kui me aga koos lavastaja Tanel Jonase ja Laura Kallega seda romaani üle lugema hakkasime, siis avastasime, kui palju enamat seal tegelikult peidus on. Meid paelusid Dumas’ tegelased ja see 19. sajandil kirja pandud 17. sajandi maailm. Paelus peategelaste kompromissitus – valmisolek ideaalide, au ja armastuse nimel minna kasvõi maailma lõppu või vähemalt Inglismaale.
Samuti oli huvitav avastada, et kuigi Dumas’ musketäre tuntakse justkui kindlate iseloomujoonte järgi, siis tegelikult on ta suurepärase kirjanikuna kirjutanud oma tegelased väga mitmetahulisteks ja inimlikeks. Näiteks areng, mille d’Artagnan inimesena selle romaani lehekülgedel läbi teeb, on ikkagi meeletu.
Nii vist võibki öelda, et see musketäride lugu, mis sel suvel Õisu mõisa maalilises pargis publiku ette jõuab, on eelkõige ühe ulja poisikese meheks sirgumise lugu. Sest ega Dumas oma peategelasele noorele gaskooni aadlikule d’Artagnanile väga ei halasta. Suhteliselt lühikese aja jooksul kogeb d’Artagnan nii sõprust, armastust ja seiklusi kui ka poliitilisi intriige, pettumusi, sõda ning kaotusevalu.
Kes oli ajalooline d’Artagnan tegelikult
Dumas väidab oma romaani eessõnas, et jutustuse aluseks on käsikirjad, mis ta oli leidnud rahvusraamatukogust. Tegelikult põhines Dumas’ romaan 1700. aastal ilmunud teosel “Härra d’Artagnani, kuninglike musketäride esimese roodu kapten-leitnandi memuaarid”, mille autor oli Gatien de Courtilz de Sandras ning mille väidetavaks aluseks olid omakorda d’Artagnani mälestused.
Kes siis oli see musketäride leitnant d’Artagnan, kes oma eluajal ei osanud ilmselt uneski näha, et kakssada aastat hiljem saab ta maailmakuulsaks ja nelisada aastat hiljem seikleb peategelasena ühes suvises vabaõhulavastuses kuskil kaugel Liivimaal?
Charles Ogier de Batz de Castelmore d’Artagnan (1611–1673) sündis Castelmore’i mõisas Edela-Prantsusmaal. 1630. aastal suundus ta Pariisi, hakkas kasutama oma ema neiupõlvenime d’Artagnan ja astus 1632. aastal kuninga teenistusse. D’Artagnan teenis kapten des Essartsi kompaniis ja oli Richelieu järglase kardinal Mazarini juures heas kirjas. Musketäride kompanii liikmeks sai d’Artagnan 1644. aastal tänu kompanii juhi, kapten-leitnant de Tréville’i eestkostele, kes oli perekonnatuttav ja samuti gaskoonlane. Arvatavasti olid sel ajal tema kompaniikaaslasteks Armand de Sillègue d’Athos d’Autevielle, Isaac de Portau ja Henri d’Aramitz, kes on prototüübid Dumas’ “Kolme musketäri” kangelastele Athosele, Porthosele ja Aramisele.
Tee õukonna tippu
D’Artagnan tegutses kuninga ja kardinali ülesandel spioonina ning mängis olulist rolli toonase rahandusministri Nicolas Fouquet’ arreteerimisel ja süüdimõistmisel. Louis XIV ja Mazarin süüdistasid Fouquet’d riigi rahade raiskamises ning d’Artagnanile tehti ülesandeks isiklikult korraldada arreteeritud Fouquet’ valvamine, et vältida valvurite äraostmist ja vangi põgenemist. Tänu silmapaistvale tegevusele Fouquet’ kohtuasjas sai d’Artagnanist kuninga usaldusisik. Alates 1665. aastast on dokumentides teda nimetatud “krahv d’Artagnaniks”.
- aastal tõusis d’Artagnan kapten-leitnandi auastmesse, mis tähendas, et gaskoonlane oli jõudnud õukonna vaieldamatusse tippu. Tema juhtimisel kujunes musketäride kompaniist ajapikku teatud laadi ohvitseride kool, kuhu kõige väljapaistvamad aadlimehed tulid sõjakunsti õppima. Mais 1667 alustas kuningas Hispaaniale kuuluvate Flandria alade vallutamiseks devolutsioonisõda, milles d’Artagnani juhtida oli viiest eskadronist koosnev armeekorpus. Sõjakäik oli kiire ja edukas ning pärast Lille’i linna vallutamist sai d’Artagnanist mõni aasta hiljem Lille’i kuberner, kuid ta naasis peagi uuesti Pariisi kuninga teenistusse. D’Artagnan hukkus Maastrichti piiramise ajal 25. juunil 1673 musketikuuli tabamuse tagajärjel. Tema matmiskoht on teadmata. Ühe hüpoteesi kohaselt võib ta olla maetud Maastrichti lähedal asuvasse Wolderi Saint-Pierre-et-Pauli kirikusse.
Kuna Dumas’ eesmärk oli luua kaasakiskuv seiklusromaan, kasutas ta allikmaterjale võrdlemisi vabalt ega püüdnudki anda tõetruud pilti 17. sajandi ajaloolistest sündmustest. Nii esinevadki romaanis läbisegi ajaloolised faktid ja kirjanduslikud väljamõeldised.
Ilmselt just eelkõige värvikaid tegelasi ja põnevat sündmustikku silmas pidades paigutas kirjanik oma musketärid seiklema paarkümmend aastat varasemasse aega, mil Prantsusmaad valitsesid kuningas Louis XIII ja hirmuäratav kardinal Richelieu ning toimus kuninganna Anna ja maailma kõige kaunimaks meheks tituleeritud inglise välisministri Buckinghami hertsogi saatuslik kohtumine.
Üks kõigi, kõik ühe eest mentaliteet
Aga kui küsida, et miks ikkagi mängida seda ajatut musketäride lugu just siin ja praegu, 21. sajandil ja Viljandimaal?
Sellele on vastuse sõnastanud vist kõige paremini lavastaja Tanel Jonas: “Meil on praegu väga palju sellest “üks kõigi ja kõik ühe eest” mõtteviisist puudu. Tihtipeale väljendub see alles siis, kui meil tekivad ühised vaenlased ja ka siis jätkub seda üsna lühikeseks ajaks. Ei lähe üldse palju aega mööda ja me hakkame jälle mõtlema selle peale, mis on minu jaoks kõige olulisem. Aga kui palju mõtleme sellele, mis on meie jaoks kõige olulisem ning kui palju me oleme valmis midagi endast suuremat esikohale tõstma?
Need neli meest olid valmis sõitma peaaegu teise Euroopa otsa, et ära tuua teemandid. Isegi mitte iseenda teemandid, vaid kuninganna omad. Aga siin peitubki konks – Dumas on suur kirjanik, sest ta on osanud seiklusjutu keebi alla peita Prantsusmaa (ja miks mitte kogu Euroopa) ideaalide ajastu lõpu alguse.
Musketäride sündmuste ajal on pead hakanud tõstma kodanlus ja fookus läheb järjest enam üksikindiviidile. Unustatakse ära see “miski inimesest kõrgem”, mille eest oldi varem valmis oma elu andma. Ja siis tulevad valgustusaja filosoofid, Prantsuse revolutsioon ja me kõik teame, kuhu see välja viis. Aga ilma usuta kõrgemasse kaotab inimene üsna pea pinna jalge alt. Nii et me mängime lõpu alguse lugu. Lugu ajast, mil ideaalid hakkasid tuhmuma.”
Viljandi musketärid
Dumas’ romaanist on värske dramatiseeringu teinud lavastaja Tanel Jonas koos dramaturgide Liis Aedmaa ja Laura Kallega. Lavastuse kunstnik on Kristjan Suits (Tallinna Linnateater), kostüümikunstnikud Kristjan Suits ja Sirli Pohlak, koreograaf Rauno Zubko, muusikaline kujundaja Peeter Konovalov, valguskunstnik Sander Aleks Paavo ning lavavõitluse on seadnud Kaire Russ.
D’Artagnani mängib värskelt lavakooli lõpetanud Jass Kalev Mäe, kes koos Aramise rollis üles astuva kursusekaaslase Alden Kirsiga ühineb sügisest Ugala teatriga. Athos on Martin Mill, Porthos Oskar Punga, kardinal Richelieu Janek Vadi ja mileedi Winter Klaudia Tiitsmaa. Teistes rollides teeb kaasa peaaegu terve Ugala teatri trupp.