TRAKTORIGA KANADAST: Le Diable à Cinq on viiest noorest multiinstrumentalistist koosnev ansambel Outaouais’ piirkonnast Québecist, kes teevad prantsuskeelset folkrokki. Bändiliikmed, kellest kolm on vennad, neljas nende nõbu ja viies hea sõber, on saanud inspiratsiooni oma kodukandi pärimusmuusikast ja alustasid oma bänditeed kohalikel tantsupidudel mängimisega. Aimar Ventsel tegi laulja Éloi Gagnon-Sabouriniga intervjuu ja harva juhtub, et kellegagi tekib selline klapp.
Oma olemuselt on Le Diable à Cinq pigem (punk)rokk- kui folkbänd – nende juured on peale Québeci folkroki veel 1980. ja 1990. aastate prantsuse folkpungis. See väljendub suhtlemises publikuga, nende helikeeles ja lavalises liikumises, aga ka sellises väga triviaalses asjas nagu bändisärkide müümine, millega enamik etnomuusika artiste eriti jamada ei viitsi. Muusikaliselt on Kanada prantslaste muusika segu prantsuse, iiri, šoti ja vist isegi saksa rahvamuusikast. Ühesõnaga, tegemist on prantsuskeelse seguga Kanadasse erinevatel aegadel elama asunud rahvaste traditsioonilisest muusikast, kus segunevad nii meloodiad kui ka pillid. Bänd alustas lihtsalt hobikooslusena, kui noored posid hakkasid perekondlikel üritustel regionaalset tantsumuusikat mängima. Edasine on juba ajalugu!
12 tundi tolknemist
Kui ma kuulsin, et nad esinevad Tallinn Music Weekil (edaspidi TMW), siis rõõmustasin. Veel rohkem rõõmustasin, kui tuli välja, et nad esinevad kaks korda. Nii et minu jaoks algas ja lõppes TMW Le Diable à Cinqiga. Kusjuures lõpp oli midagi vapustavat! Nimelt tegid nad soundcheck’i nii kaheteistkümne tuuris päeval. Siis tegimegi ka lühikese intervjuu. Pärast seda tiksus bänd lihtsalt mõttetult ringi, et minna peale pärast keskööd. Kui Le Diable à Cinq lõpuks lavale jõudis, olid nad kaheteisttunnisest ootamisest tüdinud ja vihased. Kogu kogunenud viha lendas nende muusikasse. Nad mängisid oma lugusid kolm korda kiiremini kui muidu, kargasid laval ringi ja andsid vapustava kontserdi. Mis kõik ei tähenda, et igal bändil tuleb pool päeva etteastet lasta oodata.
Kuna me olime juba rääkinud Le Diable à Cinqi (edaspidi LDC) minevikust, juurtest ja taustast, siis seekord rääkisime natuke muudel teemadel. Nagu see lõunasöögi ajal ikka juhtub, siis käis jutt läbisegi, mistõttu ma erinevaid bändiliikmeid eraldi välja ei too.
Aimar: Ma arvan, et teil vedas, kuna teil on TMW-l kaks kontserti. Tavaliselt tuuritavad bändid saabuvad linna, kus neil on kontsert, teevad soundcheck, siis teevad mõned õlled, pärast on kontsert ja siis pidu. Järgmisel päeval sõidetakse pohmas peaga järgmisesse kontserdikohta. Mida te olete vahepealsetel päevadel teinud?
LDC: Meil on väga vedanud. Me olime Kanada showcase’i avabänd ja me oleme viimane bänd, kes lõpetab selle nädalalõpu Viljandi folgi showcase’il. Vahepealsel ajal saame suhelda erinevate inimestega, teha bändile reklaami, vaadata ka teisi artiste. Me oleme käinud TMW konverentsidel, sõlminud kontakte erinevate inimestega, eriti muusikutega. Me püüame luua rohkem kontakte Läänemere ja Põhjamaade regioonis, tutvustada ennast ja me loodame, et saame hiljem tagasi tulla. Meie jaoks on ka oluline Tallinnaga tutvuda ja tundma õppida maad, kus me oleme. Me elame imeilusas keskaegses linnaosas, vanalinnas, me loeme palju ajaloo kohta, vaatame mälestusmärke ja muidugi võtame pere jaoks suveniire kaasa.
Aimar: Turistiküsimus – millised on teie muljed Tallinnast ja Eestist?
LDC: Arhitektuur on imeilus, mitte nagu meie külas. Tallinn on Quebeci linna moodi, väga cool on siin kohvikutes aega veeta.
Aimar: Ma ei ole Kanadas käinud, aga ma olen olnud USA põhjaosas, kus just loodus, aga ka arhitektuur meenutas vägagi Eestit.
LDC: Meil oli sama tunne, kui me esinesime eelmisel aastal Viljandi folgil. Me mängisime kaks kontserti Lätis ja kaks kontserti Viljandis ja me rääkisime, et see kõik näeb välja nagu Quebeqi provints, kõik need metsad ja pikad vahemaad asulate vahel. Ma olen Kanadas farmer ja ma vaatasin, et Eestis niidetakse heina nagu meil. Me kogu aeg võrdlesime heinategu ja üldse põllumajandust Eestis ja Kanadas. Teil on samad puuliigid nagu Kanadas.
Aimar: Oo, kas te põhitöökohaga olete põllumehed?
LDC: Jah, osa meist on lambakasvatajad ja teised teevad muid asju. See on meie põhitöö. Aga muusika on see, mis hoiab koos ja me naudime seda. Bänd on hea kõrvaltöö, aga me püüame bändist teha põhitöökoha. Meid ümbritsevad toredad inimesed, kes aitavad bändi käigus hoida.
Iga kord, kui me oleme bändiga tuuril, siis Kanadas juhtub midagi. Loodusõnnetus või midagi taolist. Praegu on Quebecis 20 cm lund, elektrikatkestused, mu isa pani praegu generaatorid tööle, et loomi toita. Peale loomakasvatuse tegeleme veel vahtrasiirupi tootmisega ja me tõime vahtrasiirupit kaasa, et seda Viljandi folgi korraldatud vastuvõtul inimestele tutvustada (Vahtrasiirup oli ka täielik hitt sellel vastuvõtul, kus muidu pakuti porgandilõike, hummust ja käsitööõlut.)
Aimar: Järgmine küsimus on bassimehele. Viimane asi, mida ma nägin Viljandi folgi ajal eelmisel suvel, oli selline juhtum. Viljandi linn oli kaetud paksu uduga. Äkki tormas udust välja must kass, selle järel bassimees. Mõlemad kadusid uttu. Mis seal juhtus?
(Vastuseks on üldine naerupahvak. Pärast mõningast diskussiooni lepime kokku, et “what happens in Viljandi, stays in Viljandi”.)
Aimar: Kas te arvate, et TMW-l osalemine on kasulik teile kui Kanada bändile? Does it make sense?
LDC: Absoluutselt! Suvel nägime, et Eesti inimestele meeldib meie muusika, vastuvõtt oli soe, ja et meie muusikal on sarnased juured. Viimase suve Viljandis esinemine näitas teistele promootoritele, milleks me oleme suutelised, sest vastuvõtt oli hea. Me saame näidata Läänemere regiooni promootoritele, et oleme võimelised selleks ja selleks – ja cool! me võime edukalt siinkandis esineda.
Tegelikult meil on vedanud, sest Kanada toetab muusikaeksporti, meil on kergem kontserttuur üles ehitada ja promootoritega suhelda. TMW on hea platvorm, sest siin on sarnaselt mõtlevad inimesed, kes saavad teineteisest hästi aru. Parem on isiklikult kohal olla. Meil on Quebecist väga raske sõlmida kontakte. Ajavahe tõttu on väga raske inimestele helistada. Siin sa lihtsalt sõlmid uusi kontakte. See teeb elu kergemaks. Meie muusika on, mmm, ütleme, et rahvusvaheline muusika. TMW ei ole ainult pidutsemine, vaid ka suhtlemine. Me võime mängida igas riigis ja lava taga suhtlemine aitab väga.
Aimar: Te olete mänginud WOMEX-il, see on maailmamuusika muusikatööstuse kogunemine. TMW-l pole muusikalist fookust. Mida te loodate TMW-st? Ma kujutan ette, et Le Diable à Cinqiga võib väga vabalt esineda ka rokkfestivalil.
LDC: Ma arvan, et mida sa ütlesid, on õige. Meil on potentsiaali mängida erinevatel festivalidel. Eks tulevased nädalad näitavad, milliseid kontakte me sõlmisime. TMW eelis on see, et ta pole ühe stiilifookusega, see annab võimaluse erinevatele inimestele meid näha ja kaaluda, et kas me sobime nende üritusele. Ma arvan, et see on hea. Miks mitte mängida rokkfestivalil või mingil muul üritusel, kui me sinna sobime? Me oleme avatud erinevatele festivalidele.