AVALIKU RUUMI KUJUNDAMISEST: Augusti lõpul avanes muinsuskaitsepäevade raames ülevaatenäitus „Eesti Nõukogude monumentaal-dekoratiivkunst. Plastgraanulitest metallvarbadeni“. Väljapanekuga toovad kuraatorid Gregor Taul ja Anu Soojärv huvilisteni läbilõike erinevatest kunstiteostest, mis valmisid Nõukogude Eestis pärast Stalini aja lõppu ning mille ülesandeks oli ühel või teisel viisil avalikku ruumi kujundada. Anu Soojärve ülevaade.
Näituse „Eesti Nõukogude monumentaal-dekoratiivkunst. Plastgraanulitest metallvarbadeni“ programmis on arhitektuuriga seotud teosed, mis modernistlikku ehituskunsti ilmestama pidid (mosaiigid, vitraažid, pannood ja muu), dekoratiivskulptuurid ja enamasti ideoloogilise sõnumiga monumendid.
Esmalt sai väljapanekuga tutvuda muinsuskaitsepäevade veebilehel (muinsuskaitsepäevad.ee), alates 8. septembrist pisut vähendatud kujul ka Tallinnas TLÜ Akadeemilise Raamatukogu ees ja fuajees. Pealinna jääb näitus 25. septembrini, kust suundub üle Eesti rändama.
Pärandi tajumine ja tunnetamine
Tänavuste muinsuskaitsepäevade katusteema on „Peidus pärand“. Miks sai just nõukogude perioodi avaliku ruumi kunst näituse aineseks valitud?
Näituseobjektid on omal ajal kavandatud avalikku ruumi, et olla nähtaval ja vaatajaga suhelda ning just see on saanud neile saatuslikuks. Mosaiik endise kolhoosiklubi saalis, grafiito lasteaia fuajees, metallist figuur kultuurimaja fassaadil, vitraaž haigla ooteruumis – kõik need on justkui alati olemas olnud ja sulandunud sel viisil meie igapäevaste liikumisradade fooni. Seda, mis liiga vahetult meie ümber, on sageli keeruline tähele panna ja enese jaoks mõtestada.
Sedalaadi teosed ei asu kunstinäitusel ega muuseumis sametköie taga. Neid võib puudutada ja koguni vastu nõjatuda, ilma et sajatav muuseumitöötaja tulistvalu kohale sööstaks. Keegi ei ütle meile, et see on kunst. Kui ese paigutatakse kunstisaali, on see manifest – see ongi kunst! Nõustume sellega või mitte, on see vankumatu fakt, millega omakorda tuleb nõustuda. Kui aga objekt asub rituaalsest paigast väljaspool, on vaataja omapäi ning otsustamine, mis on kunst, osutub märksa keerulisemaks.
Kahtlemata tuleb puudutada nõukogude pärandi tajumise ja tunnetamise temaatikat, mille taga kõnealused teosed endiselt peidus kipuvad olema. Sageli vaadeldakse sedalaadi objekte kui midagi „nõukaaegset“ ning varjule jääb asjaolu, et Eestis pole vähemalt arhitektuuriga seotud teoste puhul enamasti seost nõukogude ideoloogiaga, neil puuduvad ideoloogilised sümbolid ja süžeed.
Miks on näituseobjektid meie eest peidus
Kõige proosalisem põhjus, miks on näituseobjektid peidus, seisneb nende paiknemises kultuurimajades, endistes kolhoosi- ja sovhoosikeskustes, koolides ja teistes avalikes hoonetes üle Eesti. Sageli asuvad need ruumides, kuhu pole vaba ligipääsu ega põhjustki minna. Nii on endiselt paljud sedalaadi teosed sõna otseses mõttes peidus, teadmata ja avastamata. Samuti asuvad monumendid tihtilugu nüüdseks perifeersetes parkides ja metsatukkades ega ole üldsusele teada.
Vaatluse all olevate teoste autoriteks on enamasti toonasel kunstiskeenel tegutsenud kutselised kunstnikud, kes tellimustöödena avaliku ruumi taieseid kavandasid ning sageli ise ka valmis tegid. Arhitektuuriga seotud teoste roll oli olla monumentaalselt dekoratiivne, mis võimaldas kunstnikel läheneda ülesandele väga erinevalt. Laia spektrit, mida nõukogude avaliku ruumi kunst kätkeb, püüabki näitus välja tuua.
Väljapanekul on esindatud ligikaudu 60 teost üle kogu Eesti. On nii tuntud monumentalistide kõrgetasemelisi töid, näiteks Eeva-Aet Jänese võimast ruumielamust pakkuv grafiito Põdrangu endises sovhoosikeskuses, Enn Põldroosi suurejooneline gobelään Linnahallis ja Andrus Kasemaa pöörane Mahtra sõja ainetel valminud monumentaalmaal Peri endises kolhoosikeskuses, aga ka peamiselt dekoratiivse taotlusega kompositsioone nagu Valli Lember-Bogatkina kujundatud Mustamäe vanimate kortermajade otsaseinad.
Kasinad tingimused, käepärane materjal
Nagu näituse pealkirigi vihjab, on teoste loomisel tihtilugu püütud nõukogude kasinates tingimustes materjalidega katsetada ja põnevaid lahendusi leida.
Tartu Sodiaagi baari „tagatoa“ eksootilise motiiviga mosaiigi pani kunstnik Mark Kalpin kokku pisikestest plastmassgraanulitest, Tallinnas Raadiomaja fassaadi kaunistav Riho Kulla klaasplastist tuvifiguur valmis aga purjelaevade katsetehases üsna samal viisil purjekatega. Keraamik Anu Rank-Soans mängis loominguliselt Kurtna linnuvabriku agendaga ning ladus peahoonesse kanu ja talitajaid kujutava mosaiigi keraamilistest munakujulistest elementidest. Näituseprogramm tutvustab põneva looga teoseid nagu salapärased metallvarbadest figuurid Tartu endise katseremonditehase alal, mille autoriks osutus mainekas pallaslane Lembit Saarts, või Tapa sõjaväelinnak, kus on säilinud nimeta autorite riikliku tellimuse välised dekoratiivteosed.
Väljapanek kaasab erandlikke töid nagu Vassili Tovtini mosaiik Tartu endise katseremonditehase sööklaruumis. Värvi- ja vormikontrastidest pakatavat erksavärvilist mosaiiki võib pidada „külalisesinejaks“ otse Ukrainast, sest see esindab Eesti kargel monumentaalkunsti püünel justnimelt ehedat nõukogude Ukraina mosaiigižanri.
Ülevaatenäitus loodab aluse panna ka Eesti nõukogude monumentaalkunsti pärandi laiahaardelisele kaardistamisele ning kõik vihjed on teretulnud.
