BLUUS JA PINTSAK: Ehk Jimi Hendrixi ja Raul Ukareda topeltjuubel sügisesel Jazzkaarel. Marje Ingel viib inimese suplema – Mississippi sogasesse vette, kus sündis bluus. Ning soovitab Ukareda Hendrixit.
Sügisene looduse hääbumine toob meelde elu igavese ringkäigu. Mis algas, peab kunagi ka lõppema, olgu selleks siis linnu laul, köhahoog või koroona pandeemia. Elu ei jää aga elamata ja nii tuleb sel aastal mitte ainult kevad teisiti (nagu kunagi luuletas Hendrik Visnapuu), vaid ka sügis.
Muude muutuste hulgas lükati tänavu mitmete kevadiste festivalide toimumine sügisesse ning nende hulgas on ka Jazzkaar. Kui meenutada, et kunagi alustas Jazzkaar veel Tallinna jazzi- ja bluusipäevade nime all just sügisel, sobib seegi fakt eluolu häirimatu kulgemise kinnituseks, nimetatagu seda siis uueks normaalsuseks või lihtsalt eluks. Nagu esimese festivali nimigi ütleb, on Jazzkaar algusest peale võõrustanud ka bluusmuusikuid.
Bluusi üdini tungivat kurbust või raputavat rütmilisust ning vahel ka särtsakat vürtsisust on kuuldud kaugematelt ja lähematelt maadelt ning nende kõrvale on mahtunud ka kodumaine ugrimugri villane bluus. Põikeid bluusi valda on teinud paljud Eesti rokkmuusikud, pikemalt on bluusimaastikku uudistama ja kaardistama jäänud vähesed. Sellegipoolest leidub Maarjamaal üsna mitu bluusihõngulist paika.
Kõrvalekallutatud noodid
Kui bluusi sünnimaal Ameerikas ajas inimeste rinnas pakitsev rahutus kunagi Mississippi jõe mäslevad veed nii sogaseks, et (vististi selle järgi) üks tuntud bluusimuusik omale lavanime sai – Muddy Waters, siis tartlased võivad kelkida oma nn Emajõe delta bluusiga, mille säravaima esindaja, kitarrist Andres Rootsi plaadistuste nimekiri äratab aukartust. Pealinnaski on ikka aeg-ajalt nukralt painutatud ja kõrvalekallutatud noote (inglise keeli blue note) kuulda olnud, olgu klubides, kontsertidel või festivalidel. Ühtse koolkonna ja silmapaistva esindaja puudumise tõttu pole aga Pirita jõe delta bluusi nimetust siiani kasutusele võetud.
Haapsalus puudub küll tõelisele bluusilinnale kohustuslik jõgi, mille deltasse aastatega hingesoppi kogunenud nukrus suubuda võiks, aga see-eest leidub seal ravimuda, ning Augustibluusi festivali toimumispaigana annab Haapsalu kahtlemata bluusilinna mõõdu välja.
Sel aastal on koroona pandeemia paljud festivalid nurjanud ning Augustibluusi korraldamine jooksis tänavu samuti liiva (või kui soovite, mutta). Sellest sündinud nukruse ja frustratsiooni saab festivali pealik Raul Ukareda aga kitarrimängus välja elada ja kus mujal kui bluusisõbralikul sõsarfestivalil Jazzkaarel.
50 aastat Hendrixi viimasest plaadist
Pikka aega Eesti (vist) pikaealisema bluusipundi Compromise Blue raudvaraks olnud Ukareda on oma kodufestivalil musitseerimisega kaunistanud lugematuid hommikutundidesse hääbunud jämmisessioone, Jazzkaare tarvis on ta aga rokiajaloost välja valinud märgilise sündmuse, mis sobitub Ukareda enda läheneva verstapostiga.
Nimelt täitub tänavu 50 aastat Jimi Hendrixi viimaseks jäänud kontsertalbumi „Band of Gypsys” salvestamisest. Hendrix on olnud ja jäänud kõigi rokkkitarristide vaieldamatuks eeskujuks ning just „Band of Gypsys” kontsertidel loobus ta publiku šokeerimisest trikitamisega (nt hammastega või oma selja taga kitarri mängimine) ja süvenes muusika sisusse rohkem kui kunagi varem.
Mustanahalised muusikud Billy Cox ja Buddy Miles olid Hendrixi uued taustajõud varasema The Jimi Hendrix Experience ansambli valgete muusikute asemel. „Band of Gypsys” kolmikul oli ühine muusikaline pärand ning kindlalt, aga samas vabalt tiksuva rütmigrupi saatel jäi Hendrixile palju ruumi katsetamiseks ja uute muusikamaastike avastamiseks. Samuti kasutas Hendrix neil kontsertidel esimest korda üheaegselt mitmeid efektipedaale, mida ta varem polnud koos rakendanud. Tolle albumi üks legendaarsemaid lugusid „Machine Gun” manab kuulaja kõrvade ette militaarsed helid. Vietnami sõjas ning mitmel pool kodumaal rassirahutustes osalevatele kaasmaalastele pühendatud pala kitarrisoolos nõidus Hendrix oma pillist välja niisuguseid heliefekte ja efektide kombinatsioone, mida tolle hetkeni polnud elektrikitarril veel kuuldud. Mitmete asjatundjate hinnangul on just see kõigi aegade teedrajavam ja ühtlasi laastavaim kitarrisoolo. Kuhu edasised otsingud paljulubavalt alanud teel oleksid võinud viia, seda me paraku ei tea, sest Jimi Hendrix liitus igaveseks 27-aastaseks jäänute klubiga samuti juba 50 aastat tagasi.
Ukareda valangud
See-eest võib peatsel Jazzkaare kontserdil Raul Ukareda kitarrist kostvaid „kuulipilduja valanguid” käsitada ka aupaukudena lahkunud geeniuse mälestusele.
Muide, Jazzkaarel mängiti Hendrixi muusikat viimati kolm aastat tagasi, kui kitarrikangelase 75. sünniaastapäeva tähistati projektiga „Tuntud ja tundmatu Jimi Hendrix”. Erinevalt toonasest kontserdist kõlavad Hendrixi lood seekord instrumentaalseadetes ning fookuses on kitarr kui pill oma rikkalike võimaluste maailmaga, kuhu teed näitas ja mille suhtes nii muusikute kui ka publiku kõrvad avas just Jimi Hendrix.
Me ei tea, mismoodi oleks kõlanud Jimi Hendrixi muusika, kui oleksime saanud teda kuulata tema 50. eluaastal, aga Raul Ukareda kitarrimäng tema 50. sünnipäeva künnisel saab kindlasti olema elamusi pakkuv kogemus.
Festival Jazzkaar toimub 9.–15. oktoobrini üle Eesti ja 3. novembril Alexela Kontserdimajas. Raul Ukareda: Band of Gypsys 50 astub Jazzkaarel üles 13. oktoobril Fotografiska Tallinnas