VALGUSE PUUDUMISE KUTSE: Kogu 20. sajandi kunst tegeles ühel või teisel moel pimeduse esteetika loomisega. Eha Komissarov pajatab näitusest „Pimeduskiirus ja teised lood” Kumus.
Pimeduse esteetika loomisest võttis osa terve 20. sajandi vaimueliit alates Freudist ja sürrealistidest ning lõpetades kontrakultuuride, kineetilise kunsti, rokkmuusika, neoavangardi, postmodernismi jpt kunstisuundade esindajatega.
Mõistepaar valgus-pimedus
Seisukoht, et kultuur kümbleb pimeduses, on nii enesestmõistetavaks saanud, et sellest isegi ei räägita. Võib-olla seetõttu mõjuski elektriseerivalt nimeka soome valguskunstniku Jaakko Niemelä kavatsus rääkida, nagu viitab ka tema näitusprojekti pealkiri „Pimeduskiirus” („Speed of Darkness”). See projekt oli mõeldud Turu muuseumi Aboa Vetus & Ars Nova ja ühtlasi Kumu kunstimuuseumi jaoks.
Niemelä kuraatorina viis väikese rahvusvahelise kunstnikegrupi kontakti valguskunstiga. Pimeduse lõng hakkas end lahti kerima ja projekti tutvustamine Turus õnnestus suurepäraselt. Kumus said „Pimeduskiiruse” müsteeriumist osa ka seitse Eesti kunstnikku ja Soome eksperimentaalkunsti grupp IC-98, kes polnud Niemelä projektiga seotud: nende samal teemal valminud töid eksponeerib Kumus „Pimeduskiiruse” kõrvale paigutatud väljapanek, mis kannab pealkirja „Teised lood”.
Kahtlemata on virtuaalse reaalsusega põimunud maailmas mõistepaarist valgus-pimedus välja kasvanud universaalsed metafoorid, mille abil võime käsitleda mida tahes. „Pimeduskiirusel” moodustavad eraldi grupi optilistest seikadest lähtuvad visionäärid Anna Hyrkkänen installatsiooniga „Kuma” ja Paula Lehtonen tööga „Multiversum, avane!” – viimast soovitan vaadata eriti neil, kes pole kokku puutunud California päritolu psühhedeelse kunstiga. „Teised lood” aga pakub oma kineetilise visiooni Kristi Kongi installatsiooniga, mis testib pingevabalt maali ja video kromaatilisi võimalusi.
Timo Tootsi osavõtul tegeles „Pimeduskiirus“ argielu keeruliste tehniliste kihtidega. Tema „Elektron” on kohaspetsiifiline installatsioon, mis jälgib elektri teekonda allikast kuni lõpp-punktini. Elektri kui nähtamatu suuruse juuresolek on tänapäevasesse ühiskonda sisse kirjutatud ja Tootsi töö võimaldab vaatajal suhestuda süsteemi keerukusega.
Hirmumehhanismide illustratsioonid
Näitus „Pimeduskiirus” käib ohufaktorite kehastaja/paljastajana läbi kõikidest eksponeeritud töödest. Kõige konkreetsemaks on läinud Karel Koplimets, kes tegeleb ohutundega linnaruumis, millest ta ammutas ainest kaheosaliseks jutustuseks maketi ja videoprojektsiooni vahendusel. Uuringud näitavad, et inimesed kardavad kõige rohkem halvema kuulsuse ja madalama elatustasemega linnaosades. Sama kehtib ka inimtühjade parkide ja metsatukkade kohta. Kui sellega liitub veel öine aeg, mil liigub vähem inimesi ja hämaras näib iga liikuv vari ohuna, siis võib vähegi kahtlane tänavanurk hirmuäratavaks muutuda. Koplimetsa installatsioon mängib reaalsustajuga ja illustreerib hirmumehhanisme, mis on tihtipeale ebaratsionaalsed. Reaalsustaju veab inimest ju pidevalt alt, nagu ka tulevikutaju.
Ivar Veermäe installatsioon „See / Tulevik on hele” väljapanekus „Teised lood” esitab vastaskaardi ja annab värske vaatenurga nihutatud utoopiatele. Veermäe pole mingi reaktsionäär – ta käsitleb utoopiat parimate kujundite abil. Need, kellel pole ettekujutust Richard Buckminster Fulleri arhitektuuriloomingust, võivad tutvuda Veermäe elegantse klooniga Fulleri kuppelmajast. Siit on tore edasi liikuda pimedusraamatu uuele leheküljele, mille täidavad suhted ebaratsionaalsete hirmumehhanismidega.
Eesti õuduskunsti klassik Marko Mäetamm jälgis näituse avamisel süvenenult Läti kunstniku Kate Krolle lugu pimedasse metsa eksinud tüdruku kohtumisest kurja vaimuga. Projitseerides video „hingavale” seinale, loob Krolle salapärase installatsiooni, mis annab täieliku ruumile allumise kogemuse.
Ootuspäraselt kujuneb „Teistes lugudes” emotsionaalselt kõige kaasahaaravamaks kummitusliku maja teema, mis moodustas näitusel tõelisi suurvorme. Liina Siibi fotosarja „Le Carceri” (nimetus pärineb Piranesi fantaasiavanglate ofordisarjast) algmaterjal on pildistatud 1998. aastal endises Tallinna Tselluloosi- ja Paberikombinaadis. „Kord tuli meelde tapamaja, kord kirik,” kirjutab Siib, „tööpingid olid demonteeritud ja ära viidud, rauddetailid välja keevitatud, järele jäänud puhas arhitektuur mõjus kohati sakraalselt, kohati pahaendeliselt.” Siib on kunagisi fotosid ümber töötanud animatsioonideks ning sisestanud mahajäetud vabriku arhitektuuri liikumise ja heli. Neid 20. sajandi algul loodud industrialiseerimise monumente eksponeeritakse teoses „Carcere. Vangla” hiigelsuurte projektsioonidena, mis ümbritsevad vaatajat igast küljest.
Lai kultuuriväli ja ajaskaala
Soome rühmituse IC-98 arhitektuurikäsitlus on veelgi fantastilisem ja tunneb huvi sündmuste vastu, mida pole kunagi toimunud. See 19. sajandi stiilis joonistuse põhjal valminud animatsioon „Vaade teiselt poolt” kestab 70 minutit, edastades ühe vana maja väljamõeldud eluloo. Sündmuste vaevumärgatav areng ekraanil ja intiimne detailidega ümberkäimine osutub sedavõrd paeluvaks, et allutab oma rütmile ka kiirustava vaataja. IC-98 töö on sümptomaatiline kunsti praegusel arenguetapil – mineviku taasavastamisest on näitusel huvitunud teisedki kunstnikud.
„Pimeduskiirus” üllatab oma laia kultuurivälja ja ajaskaalaga. Tulevikule ja olevikule lisaks kaevab mitu kunstnikku innukalt mineviku eri tsoonides. Mingid uued rõhud on varuks kõigil: kunstnikud loevad klassikalisi minevikutekste intrigeerivalt, sidudes sügavaid mõtteid märkide laia valikuga.
„Teistes lugudes” algab minevik Jevgeni Zolotko piibliainelise installatsiooniga, milles domineerib hiigelsuur kärisenud kardin – tõenäoliselt valmistatud vaimulike trükiste pabermassist. Neeme Külm omalt poolt paneb hiilgama kunstiajaloo: ta kehastub oma installatsioonis „Empaatia” August Weizenbergiks ja ümbritseb Weizenbergi daamibüste sätendavate valguskraedega. Iga töö näitusel viitab kas oma aine või teostusviisi kaudu minevikule, mingile traditsioonile, mingile ajalookatkele, vältides samal ajal saastavat ajalooprahti.
Näitus jääb avatuks septembri lõpuni. Septembris loodame sellega siduda atraktiivseid üritusi, mis tegeleksid pimeduskiiruse vaatlusega kirjanduses ja rokkmuusikas.
Pimeduskiirusest ja valgusest
VALGUSE JÕU KASUTAMINE: Soome valguskunstnik Jaakko Niemelä pilguheit näitusele läbi valguse vaatlemise.
Valguse ja ruumi kunst nihutab vaataja taju tavapäraseid piire. See võib olla nii õrn kui ka karm, kaleidoskoopiline või rahulik ja õhuline. Installatsioonid võivad esineda mitmel kujul ja olla erinevatest materjalidest alates alumiiniumist, akrüülist, puidust ja kotiriidest kuni päevavalgus-, neoon- ja laserlampide ning loomuliku päevavalguseni. Valguse ja ruumi kunst suudab meile lähemale tuua hoomamatud teemad nagu astronoomia, kosmosetehnoloogia, alkeemia või isegi nõiakunst.
Valgus, õhustiku kujundaja
Valguse jõudu on kogu ajaloo vältel kasutatud selleks, et tuua esile huvitav ja oluline. Katseid luua kujutisi, mis portreteerivad abstraktseid nähtusi, võib leida juba kristluse algaegadest ja paganluse perioodist. Ajalooliselt on valgus üks ehedamaid ebamaisuse sümboleid ja lääneliku ilumõiste oluline osa.
Valgust kasutatakse ka praegu õhustiku kujundamiseks ja erinevate efektide loomiseks. Tänapäeval leiab valgus sageli kasutust näiteks linnaruumi planeerimisel. Kunstimaailmale ei ole valguse ja ruumi kunst tundmatu, kuid selle olemus on kõigele vaatamata keeruline. Vaatajale võib sageli tunduda raske läheneda kunstiteosele, millel puudub füüsiline keha või vorm. Kuidas uurida tühjust või midagi, mis ei ole käega katsutav? Kunstiteos luuakse konkreetses ruumis ja selle võib hiljem mõnes teises keskkonnas kokku panna. Installatsiooni ülespildistamine võib küll jäädvustada mälestuse kunstiteosest, ent on siiski vaid visuaalne kujutis millestki, mis oli kunagi terviklik füüsiline kogemus konkreetses raamistikus.
Valgus ja ruum
Nüüdiskunstnikud on alates 1960. aastatest oma loometegevuses julgelt ületanud traditsiooniliste meediumite piire. Paljud Ameerika kunstnikud hakkasid huvi tundma selliste kunstivormide vastu nagu performance ja installatsioonikunst. Nad hakkasid tööle valguse ja varju, aja ja ruumi, heli ja vaikuse ning tule ja suitsuga. Neist elementidest võib leida tähenduslikku sümboolset sisu. Kunstiteose materjalidena on neid raskem käsitseda kui tavapärasemaid vahendeid nagu värvid, kivi või kips. Installatsioonikunst viis meid ka uude ajastusse, kus kunstiteoseid ei esitleta enam poodiumile asetatud objektidena või seinale riputatud piltidena. Selle asemel muutub vaataja kunstiteose osaks juba ainuüksi näituseruumi sisenedes.
Valguse ja ruumi kunstiga tegeleb väga palju kunstnikke, ent sellele vaatamata ei tasu selles näha üht sidusat žanri, sest lähetekohad ja eeldused on äärmiselt eripalgelised.
„Pimeduskiirus” esitleb erinevaid mooduseid ruumi teisendamiseks ning püüab välja tuua lausa nähtamatu ja iseenesestmõistetava. See kutsub esile korraga mitut meelt haarava kogemuse, mis ajendab meid mõtlema sellest, kuidas ümbritsev keskkond mõjutab meie emotsioone ja meeleseisundit.
