SÜNDMUSED, NÄGEMUSED, NEUROOSID: Mikk Pärnits uurib klassikust ulmekirjaniku Philip K. Dicki seoseid Eestiga. Dick on Ubik 2.0, väidab Pärnits. Ta nakatab, olles viperus su reaalsusetajus ja ta suudab fraktaalina levida, kasvada ja hõivata.
Kas teadsite, et Philip K. Dick oli üks eelmise sajandi eriskummalisemaid ulmekirjanikke? Ning et tema kummalisele vaimsele seisundile ning metafüüsikasse ja gnostitsismi kalduvatesse uskudesse puutus mingil määral ka tol ajal nõukogude võimu all olnud Eesti? Mina ei teadnud.
Olin temast vaid üht-teist kuulnud ja lugenud paari raamatut. Nooruses. Polnud nagu minu stiil ehk süüvisin liiga vara. Hiljem, enda huvide ja eripärade laienedes, juhtus PKD nimi aina tihedamini ette sattuma: kõlas ta mõnes müstitsismist rääkivas raamatus ja virvendas kuskil ulmeteose saatesõnas. Mingil hetkel olin PKD poolt ümbritsetud. Oli aeg ta uuesti ette võtta, kuid mitte tema loomingu, vaid pigem mehe enda kaudu.
Halvasti väljatõmmatud tarkusehammas
PKD jõudis väljastada lugematul arvul jutte ja raamatuid, päevikuid ja intervjuusid. Sellest hoolimata oli minu esimeseks suuremaks PKD-d puudutavaks teoseks tema massive „Exegesis of Philip K. Dick“, mis mahutab endas üheksasadat lehekülge. Ja selle teose peategelaseks on Tema Ise. Tegu on õigemini tema erapäevikuga, mis käsitleb tema eksistentsiaal-religioosset kogemust. Kogemus leidis aset 1974. aasta alguses, kui talle halvasti õnnestunud tarkusehamba eemaldamise tõttu tekkinud valu vastu apteegist rohtu toodi. Järgnev nägemus tõukas kirjaniku elu lõpuni kestvale vastuste otsingule.
Ulmekirjaniku elu osutub huvitavamaks kui tema teosed. Ehk siis, autorist saab fenomen, mis varjutab minu jaoks ta teosed. Tõesti, temast saab tegelane omaenda raamatus. Näiteks AnthonyPeake läheneb oma PKD elulooraamatus„A Life of Philip K. Dick: The Man Who Remembered the Future“ kirjanikule mulle huvitavamast perspektiivist, emmates kirjaniku okultistlikku, paranoilist ja metafüüsilist maailmavaadet.
Ausalt öelda mind kirjanike juures nende abielud ega elukohad ei huvita, mis sest maisest. Mind köidab reaalsuse ja loomingu taga peituv hullus, meist suurem muster ja skiso-fraktaal, kus aeg ja ruum magama lähevad ning kus üheksas dimensioon su käbinäärmega külma kohvi lürbib. Samuti on mehe kogemused ebatavalisega väga kaasatõmbavad, sest need probleemid on puudutanud ka mind.
Esimene kiri Eestist
PKD lood hõlmavad tulevikku, paralleeldimensioone ja reaalsuse petlikku olemust. Kuid see pole siin PKD loomingu ülevaade ega ta teoste arvustus. Süüvides tema mõtetesse ja jälgides tema arutlusi, tunnen ma temas ära naabri. See naaber elab minuga samas Universumis ja isegi samas dimensioonis, kuid natuke eemal. Ta on ilmselt linnapiirile lähemal, rohkem metsa poole. Hoiatusjuhtum teemal „mis-võib-juhtuda-kui-sa-liiga-palju-spiidi-teed-ja-närvivapustuse-lainel-läbi-filosoofia-ning-religiooni-lendad“. PKD-d vaatavad paljud võrdselt nii läbi neuropsühholoogilise kui ka müstitsistliku prisma. Sest äkki oli PKD Millegi Suure jälil. Äkki ta polnudki borderline-skiso, kes suutis piisavalt funktsioneerivana fantastilist scifi’d välja paisata?
Üllataval kombel mängib tema paranoiades rolli ka tollane Nõukogude Eesti.
Anthony Peake kirjutab oma raamatus nii: „According to Tessa, in late February, a few days after his ‘pink light’ experience, PKD received a mysterious letter from Estonia. He became very disturbed by this correspondence and, on discussing the mystery with Tessa, suddenly found words coming out his mouth that seemed to have a source other than his mind. The words were quite precise. ‘Today is Monday, on Wednesday, another letter will come. It is highly dangerous.’ In Tessa’s version of events, she states that PKD believed the letter would kill him.“
Teine kiri Eestist
„Exegesisest“ leiame aga märkme ilmselt teise kirja kohta. Tolle Eestist saabunud kirja edastab ta kohe FBI-le ning lisab, et kiri on ilmselgelt KGB poolt seatud lõks.
Kiri koosnes kahest arvustusest, mis on võetud vasakpoolsetest New Yorgi arvustustest, milles olid alla joonitud kõik surmaga seotud sõnad. Üheks Eesti kirja autoriks on keegi Martin Roogna. PKD seostab teda kohe kommunistide vandenõuga, teatades kirjavahetusest FBI-le. Samal ajal vastab ta Roognale vaoshoitud toonil, uurides siinsete kirjastajate aadresside kohta ja palub Roognal talle saata kõik tema kirjutatud ja Nõukogude Liidus avaldatud teosed. Iroonilisel kombel uskus ta järjekindlalt ka seda, et peale KGB jälitab teda ka FBI ise. Paar kuud hiljem kirjutab PKD oma FBI kontaktile, et on Eestist saadud kirja kohta iseseisvat uurimistööd teinud ning märganud, et Eesti pealinnale lähimaks Nõukogude linnaks oli Leningrad (praegune Peterburi).
Lehitsedes raamatut nimega „Psychic Discoveries Behind the Iron Curtain“, leiab PKD Leningradi ülikoolis tegutsevad teadlased Pavlova ja Sergejevi. PKD kirjutab nõukogude teadlastele kui uurimistööd tegev Ameerika ulmekirjanik ja uurib neilt „telepaatilise andmeside“ võimaluste kohta. Sellesarnased seosed ja juhused toitsid tema paranoiasid ja fantaasiaid kõvasti.
Maailma illusoorsus
Rääkides kokkusattumustest, juhtus minuga PKD maailma süvenemise ajal täiesti „tüüpiline“ kurioossum. Nimelt oli mind lugemisjärjekorras ootamas terve posu raamatuid ja juhuslikult otsustasin hakata peale Richard Coxi teosega „Thomas World“. Praegune lõik on lisatud viimasena, juba pooleldi valminud artikli juurde. Ei mäleta, kust ma netis seda raamatusoovitust kuulnud olin, kuid seda lugedes sain kiiresti aru, et tegu on phildickiliku teosega. Lugu ise käsitleb PKDlikke teemasid, nagu simuleeritud reaalsust ja väliste, jumalasarnaste jõudude poolt ehitatud maailma illusoorsust. Üsna pea ilmub tegelaste sekka ka Philip K. Dick ise. Miskipärast ei tundu sellised sünkroonsused enam üllatavatena. PKD-st on saanud midagi enamat kui kirjanduslik fenomen. Ta on Ubik 2.0. Ta nakatab, olles viperus su reaalsusetajus ja ta suudab fraktaalina levida, kasvada ja hõivata.
Sündmused, nägemused ja neuroosid teevad temast tegelase ta enese raamatus ja see on väga paeluv. Seda illustreerivad PKD-d käsitlevad elulooraamatud on näiteks mõnusad lugemised, kui need julgevad sissetallatud rajast kõrvale minna. Muidugi on tema elust mitu versiooni, seda kõike läbi kõrvaltegelaste silmade. Kuid sellisest inimesest nagu PKD ongi keeruline „normaalset“ biograafiat kirjutada. Sest tõenäoliselt ta oligi varakristlik pühak aastast 70, kes oli taassündinud eelmise sajandi Ameerikasse ning keda tabasid aeg-ajalt visioonid, ended ja nägemused. Ta tõenäoliselt oligi pühak, kelle kolmanda silma avamise kaudu paaritus temaga kosmiline infoolend, tuues esile anamneesi ja laienenud teadvuse. Ta oli ajast, ruumist ja arust.
Tolle Eestist saabunud kirja edastab Philip Dick kohe FBI-le ning lisab, et kiri on ilmselgelt KGB poolt seatud lõks.
Philip K. Dick oli hull kirjanik
Mart Kalvet, tõlkija, „Ubik“ (Tänapäev 2002)
Ma pole muidugi pädev kedagi diagnoosima, aga põhjalikum tutvumine Dicki elukäigu ja loominguga annab selgelt mõista, et päris korras ta kõrvadevahe polnud – kusjuures kõige pentsikuma, ebamaisema, imetabasema tunnetusega pole mitte jutud ja romaanid, mida ta kirjutas samaaegselt stimulantide kuritarvitamisega, vaid hilisemad, elu ja loomeperioodi lõpu lähedased.
Nukker on, et osaliselt tuleb meil Dicki „kiiksu“ eest tänada vastikuid nähtuseid – nüüdisaegse nuhkimisühiskonna eelkäijat mäkartismi ja USA kesist tervishoiusüsteemi, mis vaimuhaigetesse toona üsna tagurlikult suhtus (ja pole siiamaani oluliselt paranenud).
Dicki piinatud ja jälitusluululised, aga samas hõrgult fantastilised ja üdini empaatilised lood on popkultuuri jõuliselt sisse trüginud ja seda põneval moel muutnud. Mees, kes suri enne, kui esimene tema romaani põhjal vändatud krestomaatiline ulmekas kinodesse jõudis, on postuumselt üks Hollywoodis enim linastatud kirjanikke. Vahel tundub, et see on oluline põhjus Ameerika kinokunsti mitte kogu täiega maha kanda, isegi kui mõned Dicki ekraniseeringutest kriitikat ei kannata. Richard Linklateri „A Scanner Darkly“ lunastab nii mõnegi „Total Recalli“ uusversiooni.
