SÜMBOOLIKA SÕJALISE KASUTAMISE ALGUSEST: Alates 19. sajandi Preisi husaaridest, kes Napoleoni vastu võitlesid, on pealuu kujutist kandnud erinevate riikide väeosad ja seda sageli vastasleerides. Monarhistlike, anarhistlike, rahvuslike, natsionaalsotsialistlike ja fašistlike pealuu-võitlejate ainus ühine osa on see, et see rahvusvaheline sümbol tähistas pea eranditult vabatahtlike formeeringuid. Arvi Tapver haarab hingedekuul pealuu ja ulub uu-uu.
Kuigi põnevaim, intensiivseim ja samas ilmselt ka vähim teada olev periood, mil erinevad vaenupooled pealuu sümbolit samaaegselt kasutasid, näib olevat tingliku ühisnimetajana Venemaa kodusõda koos eelnenud I ilmasõjaga keisririigi piirides (seega ka Eesti Vabadussõda), algas kõik teadaolevalt 19. sajandi algul Preisimaast.
Teadaolevalt, sest sealt on tekkinud järjepidevus, mis ei tähenda, et kuskil mujal ei võinud olla sarnane sümbol varemgi kasutusel. Väidetavalt kasutasid midagi taolist samuti juba 19. sajandil nii Simon Bolivari väed Lõuna-Ameerikas hispaanlaste vastu võideldes kui ka hiljem 20. sajandi algul Emiliano Zappata või Pancho Villa väed Mehhikos nii hispaanlaste, prantslaste kui ka ühendriiklastega tapeldes. Kindlasti kasutas seda sümbolit oma lipul Nicaragua rahvuslik vabastaja-revolutsionäär Augusto Cesar Sandino 1927-1934. aastail, võideldes nii rikaste maaomanike kliki kui ka jänkide vastu, kes oma erapooliklike huvide eest Nicaraguas seisid.
Ajaloolane Igor Kopõtin ei välista, et Venemaa keisririigi territooriumil oli pealuu sümbol kasutusel juba Kaukaasia sõdade aegu, alates 19. sajandi algusest ehk kohati preislastega üheaegselt. Näiteks võisid seda kanda Zaporižžja kasakad. Tõepoolest, “Mustad zaporižžlased” Ukraina-Nõukogude-Poola sõdades 1918.-1921. aastal, kandsid kokardil pealuu koos ristis kontidega selle all. Tekkis see Ukraina rahvuslik vabatahtlik üksus Hetmanadi ajal ehk Saksa-Austra okupatsiooni all, ent võitlesid Ukraina Rahvavabariigi ehk Direktoraadi eest ja lõpetasid Poolas, kuhu pidid rahu sõlmimise järel Venemaaga taanduma.
Prelüüd: esimesed Vene pealuu-sõdalased
Kopõtinil on veelgi ühes osas õigus: 19. sajandil päris kindlasti, ent juba enne Kaukaasia sõdu (sama sajandi keskel). Selline sümbol oli kasutusel sõjas Napoleoni vastu 1812. aastal. Siis sõdis Venemaal üks Peteburi ratsaväe polk – hüüdnimega “Surmatoojad” või ka “Surematud”, mis kasutas pealuu sümbolit oma peakatetel.
Ametlikult kinnitas selle sümboli esmakordselt ja üsna erandlikult regulaar-ratsaväepolgule, “Aleksandria husaaridele” (ehk Tema Majesteedi keisrinna Alexandra Feodorovna Aleksandria 5. rügemendi husaaride) tähiseks tsaar Nikolai II 20. sajandi algul ning kandsid seda hõbedast kolpa ristis sääreluudega mustal taustal kaelas nood husaarid kuni 1918. aastani.
Erandlikuks teeb selle tõik, et reeglina kandsid vähemalt toona seda vabatahtlikud üksused – justkui need, kes ise surma otsisid.
Sellegi polgu või rügemendi hüüdnimeks oli surematud või mustad husaarid ning paiknesid nad tänase Ukraina territooriumil Krimmi poolsaare ja Zaporižžja kandis, mida Vene impeerium nimetas Novorossiaks (ning kipub taas tegema) Oleksandrija (venepäraselt Akeksanrija) linnas, millest ka väeosa nimi.
Asutasid selle linnakese kasakad 1746. aastal, Viienda ja Kuuenda Vene-Türgi sõja vahel, kui Venemaa Osmanite ning Krimmi khaaniriigiga sõdis. Polk ise sai alguse 1776. aastal (pärast Kuuendat sõda). Võimalik, et kasakate kui paramilitaarsete vabatmeeste traditsioon tingis tsaari otsuse sellise sümboli kasuks. Keisrinna oli loomulikult Nikolai II abikaasa.
Kaukaasias kandsid seda sümbolit tõepoolest kaks (kasaka) polku: Mariupoli 4. husaaripolk oma mütsidel ning 17. Doni (kindral Baklanovi) kasakapolk lipul. Need kasakad osalesid Üheksandas Vene-Türgi sõjas (mis oli osa Kreeka revolutsioonist 1828-1829. a. Osmanite vastu) ning Kaukaasia sõjas (1817-1864. a.) ja legendi kohaselt olla kindralleitnant Jakov Baklanov, viibides Groznõi kindlustuses Tšetšeenias, saanud ootamatu paki tundmatult saatjalt. Pakis olnud mustast riidest lipp valge pealuu ja kontidega, lisaks kirjakoht piiblist, täpsemalt tsitaat kristlaste usutunnistusest (vabas tõlkes): “ootan surnute ülestõusmist ja tulevase ajastu elu”.
Juhtus see 1850. aastal. Vähemalt 1915. aasta Vene Sõjaentsüklopeedia andmeil. Seda lippu võib näha ka Baklanovi hauamonumendil Piiteris Smolnõi kalmistul.
Baklanov osales 1836. aastal ekspeditsioonil Kaukaasiasse, kus sai haavata ning Püha Vladimiri ordeni 4. järgu vapruse eest. Tšetšeeniasse jõudis ta 1845. aastal ning 1850. oli ta tõesti oma 17. polguga sealmail. Krimmi sõjas Türgi, Prantsuse ja Inglise vägede vastu, sai rünnakul Karsi kindlusele 1855. aastal haavata pähe, kuid jäi rivisse. Seal asus Türgi garnison Ismail-paša juhtimisel, mis lõi tagasi venelaste kõik rünnakud, kuid alistus pärast viiekuist piiramist. Baklanov juhtis seal sõjas irregulaarseid ratsavägesid (kasakaüksusi).
Poola ülestõusu ajal, 1863.-1867. aastail oli Doni kasakatega lähetuses Vilniuses. Sealt läks samal aastal erru ning suri 1873. aastal vaesuses.
Polk võttis pärast kindrali surma osa Üheteistkümnendast Vene-Türgi sõjast 1877.-1878. aastal Balkanil ja Kaukaasias.
- aasta revolutsioon ja esimene ilmasõda
Esimese Vene revolutsiooni ajal 1905. aastal, surus sama polk Harkovis maha kaks päeva kestnud rahutused. Bolševikud olid ülestõusu päevaks valinud 12. detsembri, aga kohalikud võimud ennetasid neid massiliste arreteerimistega kaks ööpäeva varem. Ülestõusupäeva hommikul piirasid politsei ja valitsusele lojaalsed väed sisse linna põllumajandusmasinate tehase, kus asus töölismiilits, ent vallutada seda ei õnnestunud, misjärel piirajad kasutasid tehase vastu kahurituld.
Töölismiilitsale tuli appi nii umbes 3000-meheline töölissalk veduri- ja raudteetehastest, liidriks kohalik kommunist. Sõjavägi tulistas neidki kõigist torudest. Mässuliste laiali ajamisele järgnesid arreteerimised toonaste sotsiaademokraatidest bolševike parteilaste seas, aga 25. detsembril tegid valitsusele ustavad jõud (s.h. pealuu-polk ) relvituks Tambovi jalaväepolgu, mis esseeride ning bolševike kihutustöö tagajärjel oli otsustanud mässuliste poole üle minna.
Surma sai nende päevade jooksul 14 inimest ja haavata erinevatel andmetel 96-200. Doni surmaratsanike osa neis sündmustes võiks olla edasiseks uurimisaineseks, kuigi sel tulemusel suuremat kaalu vast poleks.
Ilmasõja alguses oli polk Podolskis ja osales 1916. aastal verikuulsas Brusilovi läbimurdes Austria-Ungari vägede vastu. Algselt pidid kõik Antandi riigid ründama Teljeriike üheaegselt 1916. aasta suvel. Sakslaste rünnak veebruaris Verdunile läänerindel, pani prantslasi venelastele peale käima, et Vene väed alustaksid rünnakut plaanitust varem, kuid märtsis alanud pealetung idarindel osutus katastroofiliseks. Ründaja kaotused võrreldes sakslastega, olid viiekordsed. Edelarinde komandör, kindral Aleksei Brusilov, pakkus välja rünnakut edelasuunas Austria-Ungari vägede vastu Galiitsias. Austria-Ungaril oli parajasti tegemist Itaalia rindel ja seetõttu venelastel Galiitsias neist rohkem jõudusid kasutada. Brusilov kasutas kiiret ja täpset ettevalmistavat kahurituld. Uuenduslik lähenemine seisnes selles, et toona eelistasid kindralstaabid pikka vaenlase kaevikuid töötlevat kahurituld enne rünnakut, see aga võimaldas vastasel kaugemale kaevikutesse ronida ja reserve juurde tuua. Mürsukraatrid tegid ka rünnakul maastiku raskesti läbitavaks.
Kahurid alustasid 4. juunil, venelased tegid läbimurde laial rindel, mistõttu juba 8. juunil oli langenud vangi 200 000 austerlast ning ühtlasi Lutski linn, kust nende komandör hertsog Josef Ferdinand viimasel hetkel põgeneda suutis. Brusilov jõudis 20. septembriks Karpaatideni, sakslane aga pidi Verduni alt vägesid idarindele tooma. Venelased kaotasid 500 000-1000 000 miljon meest, austerlased 616 000 + sakslased 148 000 võitlejat. Järgmisel aastal varises Vene armee selle Pyrrose võidu tõttu kokku, ent sel hetkel võitles seal 15 Vene ratsaväe diviisi ehk 60 000 ratsaniku seas ka baklanovlased pealuu lipu all. Galiitsias võitlesid neil vastas Preisi “pealuu-üksused”, ent vajaks veel uurimist, kas täpselt samadel rindelõikudel.
Polgu eelviimane komandör polkovnik Anatoli Aleksejev osales kodusõja päevil Doni armee koosseisus Lõuna-Venemaa vabatahtlike (valgete) vägedes 1919-1920. aastal. Seal võitlesid samal poolel ka Lavr Kornilovi pealuu-üksused. Allus kogu see moodustis Anton Denikini ülemjuhatusele, keda algselt ei tahtnud kasakad ülemaks tunnistada. Alles Austria-Ungari vägede taandumine praegustelt Ukraina aladelt ja punaste pealetung, muutis nende meelt. Lõuna-Vene väed jõudsid sõdida samal tandril punastega, ukraina iseseisvuslastega, anarhistide ja sakslaste jõududega, vähemalt kaks-kolm viimast kasutas oma tunnusena ka pealuud.
Vene surmapataljonid vs Saksa rünnakrühmlased: ühed kolbad mõlemad
Kopõtini sõnul võib leida tolle sümboli sarnasusi või juuri Vene vanausuliste traditsioonidest nagu mungarüüdelt, mille selga katab Jeesus ristil ja selle all kolp sääreluudega. Seejuures lisab ta, et pole selle valdkonnaga ise tegelenud, lihtsalt kuskilt lugenud. Lihtsalt sisetunne.
Taas on tal õigus, sisetunne ei peta. Esimese ilmasõja lõpus ja järgnenud Vene kodusõjas kandsid Ajutise Valitsuse/valgekaartlaste poolel võidelnud Maria Botškarjova kui ka Lavr Kornilovi surmapataljonid vormikäisel pealuud, mille all risti mõõgad ja/või sääreluud – Vene traditsioonis “Adama pead”. Legendi järgi kõrgus Jeesuse rist just Adama kääpa ehk ta kolju kohal ning see ongi põhjus, miks mungad oma seljal kannavad nii risti kui ka kolpa.
Religioonis ja kunstis, nagu loomulikult mujalgi, on kattuvaid motiive läbi ajaloo. Samad Lõuna- ja Kesk-Ameerika vabastajad kuulusid katoliku ilmaruumi, kus seda sümbolit ohtralt leida on.
Väidetavalt kandsid Venemaa keiserlikud lennuväeüksused kolba kujutist ning sõja lõpul 1918. aasta septembris ehtis Saksa armee kõik oma tankid, ka trofee-masinad, sarnaselt.
Kitsalt militaar-sümboolikale pidama jäädes ongi see läbi uurimata ala. Tõsistel ajaloolastel on märksa olulisemat materjali, mille kallal töötada kui näiteks Venemaa kodusõja aegsete, paljuski isetekkeliste relvaformeeringute sümboolika – ja pealuu sümbol tähistas vabatahtlikke üksusi.
Eestis vähemalt pole sellega keegi tegelenud, on ühel nõul nii Kopõtin kui ka Sõjamuuseumi teadur Siim Õismaa. Kogu info on äärmiselt eklektiline.
Ometi ei puudu sümboolikal oma paradoksaalne võlu. Samas ei tasu ka liiale minna. Kuigi pealuu sümbol ja mustad mundrid käivad läbi ajaloo justkui kokku, pole mitte kõik mustades vormides võidelnud pealuu-sõdalased. Lõppeks eelistasid ka Venemaa monarhistlikud “mustasajalised” marurahvuslased musta kanda ja kuigi paljud neist sõja käigus ka võisid surmaüksustesse vabatahtlikena astuda, ei käinud kolp nende ametliku sümboolika juurde.
Sõjaajaloolase Jüri Kotšinevi soovitusel tasub alustada igal juhul Preisimaast kui kindlast ajaloolisest lähtekohast.
Alguses oli Braunschweigi “must leegion”
Kõik algas 1809. aastal Braunschweigi hertsogi Frederick Williami vabatahtlikust Mustast Leegionist ja Viiendast Napoleoni-vastasest koalitsioonist, aga sellel lool on ka eellugu.
Nimelt kolm aastat varem oli saanud lahingus surmavalt haavata tolle hetsogi isa, Braunschweig-Lüneburgi hertsog Charles William Ferdinand, oli lagunenud Neljas koalitsioon, mille tulemusena Napoleon liitis hertsogkonna oma venna Jerome Vestfaali kuningriigiga ning tegi Frederickist kui troonipärijast maatamehe.
Poeg ei leppinud oma saatusega, vaid ootas ära Austria ja Inglismaa uue (tolle viienda) liidu Prantsusmaa vastu ning värbas endale tol 1809. aastal Austria armee alluvuses vabatahtlike üksuse, pantides selle rahastamiseks oma Sileesias paikneva Olesnica vürstkonna praeguses Poolas.
Sellel kõigel on tähtsust täpselt nii palju, et vabatahtlike peamiselt musta värvi vormirõivaste kohta, läks liikvele algusest peale mitu legendi, mille kohaselt hertsog leinas sel viisil A. oma isa; B. oma hertsogkonda või C. hoopis aasta varem surnud naist, Badeni printsessi Mariat.
Igal juhul koosnes too ligikaudu 2300-meheline väeosa ulaanidest, husaaridest, jäägritest ja paljudest teistest väeliikidest, ent valdavalt kandsid nad musta, nende motoks oli “Võit või surm” ning eliitüksus, kaardiväe pataljon, kandis oma vormimütsil kokardiks klassikalist hõbedast surnupealuud, mille all diagonaalselt ristis säärekondid.
Pärast lüüasaamist samal aasta suvel Wagrami lahingus, sõlmis Austria Prantsusmaaga rahu, millega hertsog taaskord ei leppinud, vaid viis oma “mustad braunschweiglased” lahingutega läbi Saksamaa. Üürikeseks ajaks õnnestus vallutada seejuures Braunschweigi linn ehk kodukants. Ülekaalukate Vestfaali vägede ees tuli siiski võideldes taanduda ning pärast mitut lahingut evakueeris Briti merevägi “mustad hordid” Weseri jõe suudmest Loode-Saksamaa rannikult Inglismaale, kus teda tervitas hertsogi nõbu ja naisevend, printsregent ning hilisem kuningas George IV-s.
Järgnevad aastad võtsid braunschweiglased osa brittide Napoleoni-vastasest kampaaniast Portugaalias ja Hispaanias.
Kui Napoleon 1812. aastal Venemaalt taganes, õnnestus Frederick Williamil aasta pärast taas Braunschweigi troonile tõusta. Veel võttis Brauschweigi korpus (väeosa muutus korduvalt pataljonist rügemendiks ja korpuseks) osa 1815. aastal Waterloo lahingust Seitsmenda koalitsiooni vägede koosseisus ning selle eellahingust Quatre Bras´il ehk ristteel, mis viib Brüsselisse. Seal sai hertsog musketikuuli tabamuse ja suri maksavigastusse. Mustal korpusel oleks olnud taas põhjust musta kanda, aga peagi lõppesid Napoleoni-vastased sõjad, kui Prantsusmaa keiser troonist lõplikult ilma jäi.
Kokkuvõtteks olid braunschweiglased saavutanud vaprate surematu kuulsuse ning 1820. aasta paiku läks enamus vabatahtlike üksuse isikkoosseisust erru. Riviteenistusse jäi vaid Braunschweigi jalaväerügement nr 92. ja husaarirügement nr. 17. Mõlemad kasutasid edasi hõbedast pealuu-motiivi, mis kattis pea kogu vormimütsi esikülje. Nii jäi see ka 1866. aastal, kui Preisimaa armee integreeris hertsogkonna vabatahtlikud ja 1871. aastal Saksamaa ühinemisel.
