SILLAD! Tantsupeo etenduse sõlmivad tervikuks Indrek Koffi dialoogid. “Mõtlesin, et ma igal juhul ei hakka kuskilt midagi tagasi hoidma,” ütleb Indrek. Indrekuga vestles Maris Hellrand.
Tantsupeo etenduse keskmes on kahtlemata staadionimurul moodustuvad mustrid, kuid terviklikuks looks saab see vaataja jaoks alles koos muusika ja tekstiga. Seekordse etenduse “Sillad” tekstid on loonud Indrek Koff, kes liitus kunstilise toimkonnaga pärast keskse kontseptsiooni valmimist. Ta ise näeb enda rolli eelkõige toetavana, kuid loodab, et aitab etenduse kenaks tervikuks siduda.
Kuidas see tekstiloome protsess on käinud?
“Sillad” olid juba olemas, kui mina liitusin, aga Agne Kurrikoff-Hermaniga ühtisid meie mõtted päris kenasti. Mul õnnestus välja pakkuda ideid, mis laiemale kunstilisele toimkonnale tundusid võib-olla esialgu liiga ootamatud ja julged sellise traditsioonilise etenduse jaoks, aga lõpuks saavutasin selle, mida soovisin.
Mis need julged momendid siis olid?
Ma ütlesin esimese asjana kohe, et ma ei tahaks, et sellest tuleb kõmiseva häälega välja öeldud aktusetekstide jada, et paneme hästi palju Juhan Liivi ja Koidulat ning siis on väga hästi. Ehkki Juhan Liiv mulle väga meeldib. Ma mõtlesin, et seda võiks teha kuidagi teistmoodi. Ja siis, kui ma olin välja pakkunud idee, kuidas ma kujutan neid tekste ette dialoogi vormis ja üsna igapäevakõnes, siis see võib-olla oli juba natukene julgem vormi pakkumine. Lisaks on mõnede tegelaste eneseväljendus ja seisukohad või mõtted, mida nad väljendavad, väga elulised. Need tekstid kulgevad läbi lapse elukaare umbes esimesest klassist kuni ellu astumiseni. Loomulikult teismeline ju arvab igasuguseid asju oma vanemate kohta, näiteks kui nõmedad nad ikkagi on ja kui tüütud nad on. Mõtlesin, et ma igal juhul ei hakka kuskilt midagi tagasi hoidma. Mõne asja puhul oli vaja pikemalt arutleda.
Kust see teadmine tuleb, et mis või kes need tegelased on ja mida nad mõtlevad?
Tegelasi on selles mõttes väga palju erinevaid, et see ei ole üks läbiv lugu. Me ei võta Jussikest, kes kasvab selle etenduse jooksul esimesest klassist kuni üheksateistkümneaastaseks saamiseni, vaid iga tantsukategooria juures on laps, kes umbes vastab sellele vanusele. Ta on dialoogis mõne teise tegelasega, tihti kas ema, isa, vanaema, vanaisa või õpetajaga. Need on maailma avastamise dialoogid, uudishimu dialoogid. Teismelise puhul ka mõned sisemonoloogid.
Kirjanikul on üldiselt väga raske midagi täiesti puhtalt fiktsionaalset luua, sest tahes-tahtmata ikkagi kargavad sisse mingid asjad elust. Kuna mul on endal neli last, kellest kõige nooremad – kaksikud – on praegu viieteistaastased, olen ma neid etappe läbinud nende kõigiga. Nüüd käin ka hea meelega koolides ja raamatukogudes esinemas ning olen seal väiksemate lastega kontaktis. Kirjaniku visiit kooli tähendab, et kirjanik avab ennast ja oma kirjutamise taustu, aga alati tulevad ka küsimused ja küsimustega jällegi avavad lapsed ennast.
Aga mida siis lapsed küsivad?
Nad küsivad kõige kohta. Tantsupeol on näiteks üks selline vaheteksti osa, mis koosnebki küsimuste padrikust, kus erinevad lapsed esitavad kummalisi küsimusi, mis neile pähe kargavad. “Miks riietega magada ei või?” Kõige suuremad, kes on äsja täiskasvanuks saanud, esitavad küsimusi juba iseendale ja maailmale ning mõtlevad sellest, et kuidas edasi. Nad tunnetavad juba tasapisi seda, et tuleb tohutu rõõm sellest vabaks ja iseseisvaks saamisest ning ühtlasi ka mingi aukartus sellega kaasneva vastutuse ees.
Kas seda tantsupeo teksti žanriks saabki nimetada?
Suurürituse tekst iseenesest on mingis mõttes küll žanr. Ja mina lähenesin sellele alguses väga suure aukartusega, sest ei ole midagi sellist varem teinud. Tantsu poole pealt ma ei tundnud mitte kedagi, kes seal meeskonnas olid. Aga kokkuvõttes on mul tunne, et ühel hetkel see aukartus vabastas mind, et ma sain istuda maha nii, nagu seda oleks teinud ka mõne muu teksti puhul ja pakkuda välja oma ideid. Õnneks sattus loominguline kooslus, kellega ma leidsin ühise keele.
Kui palju see tekst suhestub nüüd nende tantsudega, millel on ju kõigil ka muusikapalad juures, osa neist laulutekstidega? Kui palju see piiras või vastupidi, avas mingisuguseid uusi ideid?
Ma ei ütleks, et piiras, vaid pigem on see inspiratsiooniallikas, sest mõnel juhul ma teksti puhul väga konkreetselt kasutasin vihjeid või viiteid sellele laulule, mis tantsu saateks kõlab.
Näiteks tants “Sillad põlevad” – see on ikka korralik teismelise mäss ja punk ning sellele kajame tekstiga ka kaasa. Kujutasin oma vaimusilmas ette, kuidas Ivo Uukkivi laulab “Tallinn põleb”, siis sain selle meeleolu kätte, milles teismeline aeg-ajalt viibib. Uksi paugutav teismeline ei ole mulle võõras nähtus.
Ma ei tahtnud samas iga hinna eest tundelisust vältida, nii et teeme ainult nalja või et jumala eest kellelgi ei tuleks seda pisarat. Vastupidi, ma olen ise ka päris hea nutja, kui käin kinos, teatris või miks mitte ka laulupeol. Ma loodan vähemalt, et mõnele mõjub see südamlikult ja mingis mõttes vabastavalt. Mulle endale meeldib väga etenduse lõpulaulu muusika, milles minu sõnadele on viisi loonud Rasmus Puur ja mida laulab Mari Jürjens.
Mind väga inspireeris ka see, et täiesti minust olenemata ja enne minu liitumist olid olemas need muusikapalad ja sealhulgas on ka sõpradelt ja tuttavatelt muusikutelt, keda ma juba ammust ajast fännan. Seal on mu väga hea sõber Mari Kalkun isegi mitme lauluga. Mulle meeldivad väga ka ansambli Duo Ruut tüdrukud, kellega oleme koos andnud ka etenduse. Väga sümpaatsed muusikud ja nende muusika tõmbas mind päris hästi käima, kui ma nüüd neid tantsupeo tekste kirjutasin.
- lugu
Pärt Uusbergi teekond laulupeo ideesähvatusest laulukaare alla
VALGUST!: XIII Noorte Laulu- ja Tantsupidu toimub 30. juunist 2. juulini. Laulupeo kunstiline juht on helilooja ja dirigent Pärt Uusberg, kes lõi peo aluseks ideekavandi “Püha on maa”. Küsis Maris Hellrand.
Oled rääkinud, kuidas Hando Runneli luuletus “Valgust!” andis sulle välgusähvatusena selle peo idee. Kas mõtet edasi arendades midagi muutus? Teekond ühest luuletusest 4-tunnise laulupeokontserdini võib tunduda üsna käänuline…
Ütleksin, et teekond on olnud huvitav ja kordumatu – siit on kaasa võtta mälestusi kogu eluks. Vististi on sel teel olnud ühtlasi üsna pooleks heledusi ja tumedusi, aga loodan, et valgus jääb lõppkokkuvõttes peale. Mulle endale selle laulupeo puhul väga meeldib, et on tõesti võimalik olnud näha, kuidas ühest küllaltki kompaktsest luuletusest võrsub nii kogu laulupeo repertuaar kui ka vaimne ruum. Tõsi, minu ideekavandis oli lisaks Runneli luuletusele ka pisut muud juttu, millest ehk ka miskit on realiseerunud, miskit ka mitte. Igal juhul on olnud puht-inimlikult väga huvitav näha, kuidas luuakse nullist üht laulupidu. Põnev on olnud kogeda, kuidas laua taga tehtud valikud üle Eesti oma elu on hakanud elama. Ühtlasi ootan huviga pidu ennast, nii kaarealuseid proove kui ka muidugi laulupeo kontserti 2. juulil.
Kuidas mõjutas Eesti luule tänavuse peo kava kokkupanekut?
Eks kava kokkupanekul on fookus eelkõige lauludel tervikuna, ehk siis ikka luule ja muusika sümbioosina, aga tõsi, mõneti on olnud Eesti luule küll üks võtmesõnasid selle protsessi jooksul. Mulle ja kunstilisele toimkonnale on olnud oluline, et kaare all kõlaks väärt tekstid. Ühtlasi on mul hea meel, et laulikutesse on jõudnud minu jaoks isiklikult paar väga sügavat ja puudutavat luuletust, mis kahtlemata rikastavad noore inimese hinge ja jäävad loodetavasti talle eluteeks kaasa helisema.
Mis rolli tekst üldse ning eesti keel eriti sinu kui helilooja ja inimese jaoks mängib?
Tunnen, et mida vanemaks olen saanud, seda isiklikumaks on läinud minu side meie kaunikõlalise emakeelega. Ma ei võta seda iseenesestmõistetavana, et midagi taolist üldse olemas on ja et see tänase päevani elus on püsinud. Eriti isiklik side on mul just mõistagi eesti luulega, kuna olen heliloojana sellega palju kokku puutunud. Laulupeol on segakooride kavas Erkki-Sven Tüüri “Väike eestimaine laul” Leelo Tungla sõnadele, kus luuletaja ütleb kuldsed mõtted: “Mõndagi öelda saab vaid selle maa keeles.” Nii tõepoolest on. Minu meelest on võimatu teatud luulekujundeid tõlkida ja imetlen meie maa luuletajaid, kes suudavad läbi kaunikõlaliste kujundite öelda tihtilugu justkui öeldamatut. Kui olen heliloojana leidnud luuletuse, mis mulle sügavalt korda läheb, siis on ääretult suur rõõm valada seda muusikasse. Siis vahel justkui see luuletus avab endas uusi horisonte, dimensioone, muutub justkui avaramaks, puude tagant hakkab paistma mets. Taolised kaasalennud luuletustega on minu jaoks elu kõige väärtuslikum osa.
Selgita palun peo kava peegelvormi lähemalt. Kuidas see üldse tekkis ja kuidas kuulaja sellest aru võiks saada?
Pean tõdema, et peegelvorm nähtusena on mingisugune minu viimase aja obsessioon. Ka oma kammerkooriga Head Ööd, Vend hakkasin viimasel ajal komponeerima kavu peegelvormis. Laulupeo puhul on võimalik tajuda ühendkoori plokke peegeldustena. Algul see otseselt plaanis ei olnudki. Pean tunnistama, et olin isegi veidi hädas ühendkoori lauludega terviku loomisel. Tundus kuidagi liiga igav valida välja lihtsalt meeldivad laulud ja asetada nad kuidagi omavahel ritta. Kui enda jaoks ühel päeval aga avastasin peegelvormi võimaluse, andis see mulle palju jõudu. Otseselt ma ei arva, et kuulaja peaks seda isegi kuidagi tajuma, aga iga terviku puhul on mu meelest hea, kui tal on tugevasti toestatud vundament, struktuur, mis võib jääda samas ka nähtamatuks. Aga kui rääkida täpsemalt peegeldustest, siis kõige avaram peegeldus on isegi selle konkreetse laulupeo ülene: laulupidu raamivad kõikidel laulupidudel kõlavad traditsioonilised laulud: avaühendkooris Lüdigi “Koit” ja Eesti Vabariigi hümn, lõpuühendkooris peegelduvad vastu Sarapiku “Ta lendab mesipuu poole” ja Ernesaksa “Mu isamaa on minu arm”. Sellest peegeldusest saab välja lugeda kõige olulisema: et see nüüd juba üle 150-aastane traditsioon ikka kestaks! Nende peegelduste seest leiame aga seda konkreetset XIII noorte laulupidu “Püha on maa” raamivad laulud, milleks on minu sulest Runneli tekstidele loodud “Valgust!” avaplokis ja “Kõige all” lõpuplokis. Need laulud on olulised väljendamaks kõige üldisemalt seda, mida seekordne pidu soovib öelda: “Püha on maa ja armastus on kõige all.” Omakorda nende vahelt leiab ühe ilusa peegelduse uudisloomingu näol, kus mõlemad laulud on kavva tulnud mulle väga tähtsate inimeste kaudu. Avaplokis on selleks lauluks Mariliis Valkoneni “Elu on voolamine”, mille teksti autor on mulle väga oluline inimene – Ly Seppel-Ehin, ning lõpuplokis peegeldub sellele vastu Peeter Konovalovi “Legendaarne”, millele tegi ilusa seade minu heliloomingu õpetaja Tõnu Kõrvits, kes ühtlasi seda laulu meile soovitas. Kõikide nende peegelduste keskteljeks jäi aga ühendkoori lõpuplokki avav Karl August Hermanni igati laulupeoliku sõnumiga “Ilus oled, isamaa”. Peegelduste väliselt on laulupeol ka nii-öelda ametlik lisapala, või nn postludium peo rahustamiseks ja selleks lauluks on Silver Sepa “Mu rõõm on lõputu”.
Kuna osa peo kavast tuli omaloomingu korjest, siis kuidas said need lood teistega sobituma?
Need uued lood saime täiesti normaalselt sobituma teistega, kuna eks korjetalgutele ootasimegi osalema inimesi, kes tegelevad heliloominguga. See oli lihtsalt nii-öelda akna avamine rohkematele inimestele kui vaid see tavapärane võimalus, et mõni liik tellib teose kindlalt heliloojalt. Kuigi lisaks korjetalgutele olid meil ka taolised siht-tellimused.
Ütlesid, et tahad juhtida seda pidu demokraatlikult, kuna laulupidu on ühislooming. Kas sellest plaanist on õnnestunud siiani kinni hoida? Mida see teekond on õpetanud?
Ma ise usun, et olen olnud demokraatlik juht küll ja alati püüdnud vähemasti kuulata iga mõtte, idee või ka probleemi lõpuni ning ühtlasi enamiku otsuseid oleme teinud kunstilise toimkonnaga konsensuslikult. Eks kokkuvõttes minu kui juhi üle saavad otsustada teised. Ise olen andnud igasse hetke oma parima ja tööd selle kolme aasta jooksul on jagunud omajagu. Mida see teekond on õpetanud? Esiteks ütleksin, et teekond veel kestab ja järeldusi saab teha alles siis, kui see on lõpuni käidud. Aga siiamaani on olnud tõepoolest väga huvitav näha, kuidas üldse sünnib üks laulupidu tükk tüki haaval nullist. Siinkohal tahaksin esile tõsta Eesti Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutust. See, kui palju oma aega panustavad sealsed töötajad laulupeo sünniks, on imetlusväärne. Ilma taolise sihtasutuseta oleks väga keeruline sellises mõõtkavas üritust korraldada. Puhtinimlikult on see teekond ehk õpetanud paari asja. Esiteks, et igasuguste otsuste taga on alati inimesed ning otsuste kvaliteet sõltub ühtlasi inimlikest faktoritest (koosoleku üldine meeleolu, energia, inimeste värskus või vastupidi ületöötatus). Teisalt, et igas inimeses on miskit olemuslikku, mida on keeruline muuta – ehk et elu üldse ja vanemaks saamine, aga ka see kunstilise juhi kogemus, kus olen kokku puutunud paljude erinevate inimestega, on viinud mind tõdemuseni, et olemuslikke erinevusi inimeste puhul pole mõtet proovidagi muuta, vaid nendega tuleb rahulikult leppida. Ning kolmandaks, et inimese energia ei ole piiritu ja sellega tasuks targalt ringi käia. Eks ma muidugi ka eeldasin, et taoline vastutuse koorem ei saa lihtne olema, aga tõesti, energiat on läinud sellesse töösse omajagu ja kohati juba vaikselt ka tervise arvelt, mis ilmselt ongi paratamatu taoliste ametite puhul. Nii et kokkuvõttes ütleksin, et selle teekonna värvipalett on olnud väga lai, aga loodan, et need värvid kõlavad kõik viimaks kirkalt kokku laulupeo kontserdil, 2. juulil ja kõikide asjaosaliste töö ja vaev – mõtlen siinkohal ka iga Eestimaa dirigenti, lauljat, pillimängijat, kes on andnud oma panuse selle peo sünniks – saab väärilise tasu.