KULTUURIPÄRANDI AASTA TERVISEKS! 2013. aastal tähistatakse Eestis kultuuripärandi aastat. Pärandisaadik professor Marju Kõivupuu kirjutab kultuuripärandi olemuse lahti.
Pärandiga – olgu see siis kultuuri- või muu – on imelik asi. Tore on seda saada, aga ainult juhul, kui see ei koorma liigselt isiklikku või ühiskondlikku kaugast ega too kaasa lisamuresid ja -kohustusi.
Tähelepanuväärne aeg
2013. aasta on Eestis kuulutatud kultuuripärandi aastaks. Olgu siinkohal öeldud, et rahvasuus ja meedias varieerub teema-aasta nimetus nagu kvaliteetfolkloor mullu ja muiste – küll räägitakse pärandkultuuri aastast (KIK egiidi all tegutsevate uurijate eesmärk on avastada, kaardistada ja jäädvustada sõnas ning pildis inimtegevuse (asustus)jälgi elik pärandkultuuri nüüdseks mahajäetud, võsastunud või metsastunud maastikus), pärimuskultuuri või koguni pärimusaastast. Viimane viitab otsesõnu sõnalis-tantsulis-laululis-muusikalisele või käelisele tegevusele, mille kaudu koome pikemaks maagiliste mustritega vööpaela, mis ühendab meid eelelanud põlvedega ja turgutab meie identiteeditunnet.
2013. aasta on kultuuripärandi ja iseolemise seisukohalt kahtlemata igati tähelepanuväärne: mõni kuu tagasi tähistas Eesti Vabariik oma 95. sünnipäeva. Tänavu saab 20-aastaseks ka Rahvusraamatukogu hoone, üks meie iseolemise ja vaimse vabaduse sümboleid. Juba kümme aastat saab tänavu sellestki, kui Eesti, Leedu ja Läti laulupidude traditsioon ja Kihnu kultuuriruum kanti UNESCO suulise ja vaimse pärandi nimekirja. Sel aastal esitati nimekirja vana Võromaa suitsusaun kui traditsiooniline ihuharimise ja tervendamise paik.
Suitsusaun on hääks näiteks, kuidas kultuuripärandit tema säilimise ja väärtustamise huvides ei saa oma keskkonnast välja rebida, amputeerida või tükkideks lahti võtta ja kuhugi muuseumiriiulile vaatamiseks (ja tolmu kogumiseks!) välja panna. Kultuuripärand on elav organism, ta hingab ja elab koos meiega, ellujäämise nimel ka kohaneb mõistlikul moel meie vajadustega.
Päris asjad
Aga seni, kui sedasorti pärand elab ja hingab (et mitte öelda – hingitseb!) koos inimestega kusagil Eestimaa nurgas veel päriselt, tuleks seda parimal moel hoida. Vastasel juhul tuleb ka meil Euroopa heaoluriikide eeskujul hakata maaülikooli-tüüpi kõrgemates õppeasutustes õpetama muu hulgas näiteks käsitsi kartulivõttu või vikatiga niitmist ja muid neti-biti-baidi-eelse maailma tarkusi, mida siinmail siin-seal veel päriselt unustatud pole. Ehk see ongi meie kauaotsitud Spunk, Nokia – olla kultuuri(pärandi) kümblusriigiks, kelle asukad võivad filmivale-pildistavale turistile rahumeeli vastata nagu rehaga heinakaarel Kihnu tüdruk – see, mis ma teen, ongi päris, see ei ole turistidele mõeldud šõu, etendus, perhvoomans…
Aga võib-olla peaksime kultuuripärandikümblusega alustama meie ise, nüüd kohe ja siinsamas. Läinud suvel välitöödel selsamal Kihnu saarel olid kodumail antropoloogiat tudeerivad üliõpilased üllatunud, et Kihnu naised koovadki kördikanga ise, päriselt ise, päris ehtsate maatelgede taga!; ja see ei tulegi kangarullidena vabrikust ülemere kohale.
Kultuuripärand on ideoloogiliste ja poliitiliste valikute küsimus. Liiga tihti kurdame, et võõras keel, võõrad kombed ja tavad tulevad ja tõrjuvad meie oma keele ja kultuuri tagaplaanile või sootuks välja. Ühed või teised kombed ja tähtpäevad, mida ühe või teise rahva juures tähistatakse, et tõrju meie kultuurist ise midagi välja, seda teeme meie, eelistades rahvusvahelisi ja atraktiivsemaid oma tavadele.
Pärand, sealhulgas ka kultuuripärand, tekitab alati palju küsimusi, alates sellest, mis on kultuuripärand? Kuidas see tekib? Kellele see kuulub ja kuidas see meid puudutab? Ning miks tekivad vahel ägedad erimeelsused kultuuripärandi väärtustamisel ja hoidmisel?
Kultuuripärandi mõiste on viimastel aastakümnetel märkimisväärselt avardunud. Palju tänasest loomingust on homne pärand ning selle säilimise eest oleme me kõik vastutavad – sest pärijata pole pärandit! Pärandi hoidmisel tuleb mõelda ka sellele, kellele me seda hoiame. Seda, mida ja kuidas me täna hoiame, hakkavad tulevased põlved enda jaoks uuesti avastama ja omast vaatekohast läbi mõtestama. Tartu ülikoolis rahvaluulet õppides ütles meile toonane õppejõud Udo Kolk, et vana regilaul on küll jäljendamatu, kuid see ei tähenda, et seda ei peaks tänapäeval lauldama.
Tähendusloome
Kultuuripärand on aastasadade jooksul loodud, kuid ka tänaste põlvede poolt (taas)loodav vaimne ja materiaalne kultuur – rehetarest moodsa arhitektuurini; suitsusaunast sessamas saunas suitsutatud singini; see on esiemade ja -isade (käsi)tööoskused ja nende oskuste igakülgne väärtustamine, edasipärandamine ning rakenduse leidmine tänapäeval.
Kultuuripärand on tavad ja kombed; see on erinevate tähtpäevade tähistamine; kultuuripärand on sõna- ja helikunst; kujutav- ja filmikunst.
Kultuuripärandiaastal – kuid mitte ainult kultuuripärandi aastal – peaksime hoidma, märkama ja tunnustama lisaks vaimsele ja esemelisele pärandile ka inimesi enda ümber, neid, kelle looming, kelle avastused on rikastanud meie kultuuri ja teadust.
Kultuuripärand on oma maa ja lähema kodupaiga looduse tundmine; kohalood ja paigapärimus, mida anname edasi lugude jutustamise ja kohtade nimetamise kaudu.
Kultuuripärand on suhestumine teiste rahvaste ja kultuuridega, teisisõnu – kultuurikontaktid lähemas või kaugemas ajas ja ruumis, ka kõigi nende rahvaste esindajatega, kes elavad Eestis.
Kultuuripärand on tähendusloome – mis tähtsus või tähendus on tänasele inimesele vaarema kootud kinnastel, vaarisa raiutud rehetarel, linnapiiril kasvaval põlispuul ja mäekalda all vuliseval allikal või kodutänava korrus- ja eramajadel, nurgapoel või majataguses pargis külitaval kivist lehmaskulptuuril.