METSIKU EESTI LOOD: KesKus’i ja RMK lugudesari meie suurimast loodusvarast metsast, metsamajandamisest ning metsast puude taga. RMK metsakorraldustalituse juhataja Veiko Eltermann kirjeldab, kuidas plaanitakse meie metsade tulevikku.
Mööda Eestit oma tavapäraseid käiguradu pidi liikudes avastame tihtipeale, et mets, mis on „kogu aeg olnud ühesugune“, näeb korraga sootuks teistmoodi välja. See on muutunud kas palju hõredamaks või on alles jäänud vaid üksikud puud. Miks just selle metsaga praegu niimoodi tehti? Kust sellised otsused tulevad? Pealtnäha juhusliku sündmuse taga on aga otsus, milleni jõudmine võtab väga palju rohkem aega kui tehtud töö tegemine.
Tegevused metsas
Metsa kasv tundub olevat aeglane, kuna inimene seda ei märka. Kõrgusele võib viljakal mullal lisanduda meeter kolme, kehval mullal kümne aastaga. Tüve läbimõõt võib aastas kasvada nii kaks millimeetrit kui ka kaks sentimeetrit. Nii nagu on ette teada metsa areng, on ette teada ka tegevused, mida on metsas arukas ette võtta. Kuid kaugeltki mitte igas metsas pole selle kasvatamine puidu saamise eesmärgil esimene eelistus.
RMK hallatavast metsast lastakse 19%-l omapead areneda nii, nagu loodus ise otsustab. Erandjuhtudel võib inimene siin sekkuda, kui ta otsustab mõnele väga haruldasele liigile või elupaigale tekitada eelisarengu võimalused, juhul kui need loomupäraselt kaduma kipuvad. Sellistes rangelt kaitstavates metsades on surnud ja lamapuitu mitu korda rohkem kui majandatavates metsades ning sanitaarraied jäetakse üldjuhul tegemata ka suurte tormide ja tulekahjude järel. See on ka vastus küsimusele, miks mõnda metsa kunagi ei „koristata“.
14% metsadest paikneb kaitsealade piiranguvööndites ehk rangelt kaitstavate metsade puhveralade majandatavates osades. Piiranguvööndites on üldjuhul lubatud hooldusraied, eraldi tingimustel turberaied ja eritingimustel isegi teatud puuliikide korral väikese pindalaga lageraied, kuid seda nii hooldus- kui ka uuendusraiete korral vaid juhul, kui ei teki vastuolu kaitseala eesmärkidega. Seega on piiranguvööndist puidu saamine pigem looduskaitseliste eesmärkide hoidmise ja saavutamise võimalik kaasnähtus.
Ülejäänud kahte kolmandikku metsi võib nimetada majandatavateks metsadeks, mille kasvatamise peamine eesmärk on kvaliteetse puidu saamine. Kuid peale tavapäraste piirangute leidub siingi erisusi, olenevalt näiteks sellest, kas mets paikneb mererannal, jõe või järve kaldal, looalal, märjemas või kuivemas kasvukohas või paiknevad metsas jooksu- ja suusarajad või on mets lihtsalt millegi poolest inimese jaoks väga tähenduslik, nagu näiteks Ootsipalu hiiglaste org.
Kui me oleme aga kõiki reegleid ja piiranguid arvestades märkamatult suureks sirgunud metsa vägagi märgatavalt siinmail äraelamise, -olemise eesmärgil lagedaks raiunud, algab kõik otsast peale.
Uuenemine ja uuendamine
Eesti tingimustes uueneb mets igal juhul ise. Küsimus on vaid selles, kui kiiresti ja millega. Kui need kaks küsimust metsakasvatajas kahtlusi tekitavad, sekkub ta uuendamisega. Enamikus kasvukohtades ei suuda okaspuud kiiremakasvuliste lehtpuudega võistelda ja kui oleme eesmärgiks seadnud raiutud männiku või kuusiku asemel näha taas peapuuliigina mändi või kuuske, tuleb uus metsapõlv kas külvata või valdavalt istutada. See ei tähenda kaugeltki seda, et uus mets on läbilõhki inimtekkeline. Loodus lisab alati oma osa. Mida istutada või külvata, see otsustatakse juba enne eelmise metsapõlve raiumist. Vana metsa koosseisu järgi on kergem arvata, kas uus metsapõlv peaks tulema enam-vähem samasugune või peaks midagi olema teisiti. RMK metsades uuendatakse inimese poolt kolmveerand lageraiega raiutud aladest, millest külviks sobilikke alasid on vaid kümnendik, ülejäänu uuendatakse istutamise teel. Neljandik raiutud aladest jääb looduse hooleks, kuna sinna tuleb metsakasvataja poolt oodatud kask, sanglepp või haab edukalt ilma inimese sekkumiseta. Juba samal aastal, kui uued puutaimed mulda on saanud, algab võitlus rohuga. Mida niiskem ja viljakam muld, seda kiiremini ja kõrgemale rohi kasvab ja noored puud ära matab. Metsauuenduse hooldust tuleb teha nii kaua ja nii sagedasti, nagu loodus ette kirjutab. See lõpeb siis, kui puude ladvad rohust kõrgemale küündivad.
Valgustusraie
Mitte ainult rohttaimed ei võitle oma koha eest päikese all, vaid ka kõik istutatud või ise raiesmikule tulnud puud ja põõsad. Kui liigivaeses nõmmemetsas männil väga palju konkurente ei leidu, siis viljakates metsades on kohe hakkamas hall lepp, haab ja remmelgas, kes võivad aastaga sirguda kaks meetrit. Lubjarikastel muldadel nõuavad oma osa sarapuu ja kuslapuu. Algab töö võsasaega, mille käigus valitakse välja allesjäävad puud, mis ei pea tingimata olema istutatud puud. Loodus teeb alati omi korrektiive ja kohtades, kus kultiveeritud puud on kehvemini kasvama läinud, tehakse valik teiste liikide hulgast. Kuid valik tehakse igal juhul, ka seal, kuhu midagi ei istutatud. Valgustusraiet tehakse mõne aasta tagant korduvalt, kuni noor mets on 6–8 meetri kõrgune. Valgustusraiete perioodi lõpuks kasvab ühel hektaril sõltuvalt puuliigist ja kasvukohast 1500–2500 puud. Sellise tihedusega kasvab nüüd mets mõnda aega rahus, kuni saabub aeg teha harvendusraiet.
Harvendusraie
Mets pole porgandipeenar, kus kõik peaaegu ühesugused taimed kasvavad ühtlaste vahedega ühte moodi. Metsas käib halastamatu võitlus toitainete ja valguse pärast. Puu, kes on saanud väikese edumaa, kasvab veelgi kiiremini ja mahajääja veelgi aeglasemalt. Neist, kes kasvavad võrdse kiirusega teineteisele liiga lähedal, ei saa kummastki õiget mastipuud. Harvendusraie käigus raiutakse välja surevad ja allajäänud, aga ka lühema elueaga lehtpuud, kui puude omavaheline paiknemine seda võimaldab, või siis ükskõik mis liiki puud, mis kasvavad üksteisele liiga lähedal. Harvendusraiet ei saa teha igas metsas, vaid seal, kus metsa tihedus seda õigustab.
Eestimaal ringi liikudes võib sageli kohata põllumaale istutatud ülitihedaid kuusikuid, kus kasvutingimused on olnud väga võrdsed ja kus pole kunagi tehtud ühtegi hooldusraiet. Sellisele kuusikule on igasugune raie hukutav, sest raie käigus allesjäänud liigvibalikud puud ei suuda enam tuule ega lumega toime tulla. Õigel ajal tegemata töö tähendab seda, et lageraiega saadakse sellest kuusikust veidi palki, parasjagu paberipuitu ja hästi palju küttepuitu selle asemel, et kõik võiks olla vastupidi. Harvendusraiega läheb kasutusse puit, mis niikuinii välja oleks langenud. Kasvamajäänud puud saavutavad tänu harvendamisele küpsusajaks märksa toekama kõrguse, diameetri ja kvaliteedi. Kuusikutele, kaasikutele ja haavikutele piisab ühest harvendusraiest. Pikemaealistes männikutes jõuab harvendusraiet teha ka kaks korda. Kus ja millal täpselt, on kasvutingimustest tulenevalt ette ennustatav ja kui selline kahtlus tekib, seab sammud metsa poole metsakorraldaja, kes teeb metsa kohta uue kirjelduse ja annab hinnangu raie vajalikkuse kohta.
Uuendusraie
Uuendusraie on raie, mis metsaga mitte väga sina peal olevat inimest kõige rohkem häirib, kuid mille tulemust me kõik heal meelel ehitusmaterjalide- või mööblipoest soetamas käime. Uuendusraie käigus raiutakse kas osade kaupa turberaiena või korraga lageraiena mets, mida me kokkuleppeliselt seaduse kaudu küpseks nimetame. Bioloogiliselt on puu küps siis, kui ta ümber kukub. Metsa võib bioloogiliselt küpseks lugeda siis, kui puude suremine ja kasvamine on saavutanud tasakaalu ja tagavara muutumine võrdub nulliga. Paraku sellist metsa inimtarbeks väga kasutada ei saa. Seetõttu oleme küpseks nimetanud metsa, mille keskmine juurdekasv on hakanud kahanema, kuid puude suurem suremine pole veel alanud. Mida viljakam muld, seda varem see juhtub. Seaduse järgi loetakse sõltuvalt kasvukoha headusest küpseks vähemalt 90–120-aastased männikud, 80–90-aastased kuusikud, 60–70-aastased kaasikud, 30–50-aastased haavikud ja 60-aastased sanglepikud. Kas küpsusvanuse saavutanud mets raiutakse kohe maha? Kaugeltki mitte. Uuendusraie on kõige planeerimisnõudlikum tegevus metsas. Esmalt peame selgusele jõudma, mis on see paras kogus männikuid, kuusikuid, kaasikuid, mida aasta jooksul oleks arukas maha raiuda. Selleks peame otsa vaatama metsade vanuselisele jagunemisele kogu vanuse skaalas alates 1-aastasest metsast, lõpetades kõige vanemaga. Riigimetsade vanuseline jagunemine on puuliigiti erinev ja mitte eriti ühtlane, peegeldades nii Eesti kui ka kitsamalt metsanduse ajalugu. Männikutest on ülekaalukalt kõige rohkem 65–85-aastaseid metsi. Just nii palju aega tagasi tekitas ajalugu Eestimaale hulgaliselt vaba pinda, kus need männikud kasvama said hakata. Hoopis vähem on 25–40-aastaseid männikuid. Nende metsade sünni aegu ei kippunud põdrad metsadesse ära mahtuma, samal ajal raiuti väga vähe, mis tähendab, et vähe on raiuda ka aastatel 2070–2090. Seega peame enne seda aega küpseks saanud metsadega veidi hoogu pidama ja seda hoogu peame ka juba täna. Õnneks männikutes on see võimalik, kuna männikud hoiavad oma kvaliteeti ka pikalt peale küpsusvanuse saabumist, kuigi nad seejuures enam eriti juurde ei kasva. Praegu on uuendusraie kõlbulikke majandatavaid männikuid riigimetsades 55 000 ha, aastal 2016 on kavas raiuda 3400 ha. Kuna peale kasvavate männikute maht on veel 20 aastat väga suur, võiksime praegu rahus raiuda ka 5000 ha, kui seda rahu ei rikuks teadmine aastast 2070. Seetõttu raiume jätkuvalt 3500 ha kanti ja kümne aasta pärast pigem vähem.
Kuusikutes on olukord vastupidine. Küpseid metsi on suhteliselt vähem, kuid pealeküpsemise laine meenutab noort tsunamit. Sõjajärgselt kinni kasvanud ja kasvatatud põllu- ja karjamaad on jõudnud ikka, kus kuusikud juba enne küpsusvanust lagunema kipuvad. Seetõttu on viljakates kasvukohtades kuuse minimaalne raievanus ajale jalgu jäänud. Kuusikute raiemaht lähiajal kasvab ning jääb sellisele tasemele ka edaspidi, sest põdrakarjade kasvatamise aegu istutati okaspuudest peamiselt kuuske ja männiga sarnast kahanemist tulekul pole. Kõige ühtlasema vanuselise jagunemisega on kaasikud, mille raiemaht küll 30 aasta jooksul veidi väheneb, kuid mitte oluliselt.
Kui suured numbrid on välja mõeldud ja seaduse kohaselt kooskõlastatud-kinnitatud, algab raiekohtade paigutamine. Seda tehakse mitmeaastase ettevaatega, kuid alati võib tulla muudatusi, olenevalt sellest, kas talv on külm või soe, suvi kuiv või märg. Seadus kehtestab lageraie aladele piirangud suuruse ja paiknemise osas, kuid isegi kui kõiki seaduse nõudeid täita, on oma peaga mõtlemiseks ja valikuteks mitmeid võimalusi, millega toimetulekuks sellega tegelevad metsmehed ka vajalikul määral koolipinki on nühkinud. Sest tuleb ju igal aastal langetada raieotsus umbes 3500 ha üle kogu Eestis paiknevate männikute suhtes, mis tuleb välja valida 55 000 ha hulgast. Seega, „kogu aeg ühesugusena olnud“ metsaga siin ja praegu tehtud toimetused on metsamajandusliku ajaratta pideva liikumise tulemus, kus ükski muudatus ei saabu nagu äike või tulekahju, vaid omas taktis ette mõeldes ja läbi kaaludes. Ja kui lageraie on ära tehtud, algab kõik jälle otsast peale.
Riigimetsade vanuseline jagunemine on puuliigiti erinev ja mitte eriti ühtlane, peegeldades nii Eesti kui ka kitsamalt metsanduse ajalugu.
Mitte ainult rohttaimed ei võitle oma koha eest päikese all, vaid ka kõik istutatud või ise raiesmikule tulnud puud ja põõsad.
