AJALUGU KUI MÄNGUASI: Rozovi 1954. aasta näidendit „Õnn kaasa!“ lavastatakse aastal 2014 Tallinna Vene Teatris. Tõnu Õnnepalu vestlus lavastaja Ivan Strelkiniga.

Tõnu Õnnepalu (T.Õ): Mulle oli suureks üllatuseks, kuivõrd sellest vanast nõukogude näidendist oli tehtud midagi tõesti elavat, kaasahaaravat, aktuaalset. Festivali tunnuslause on „Kohaloleku kunst“. Et kohal olla omas ajas, omas ümbruses, peab lavastaja kõigepealt leidma materjali, mis teda ennast liigutab, ja siis jääma lootma, et see liigutab ka publikut, et see sattub kohal olema ajas, kus ta lavale ilmub. Kuidas Teile tuli mõte, et Rozovi näidend aastast 1954 võiks „tööle hakata“ Tallinnas aastal 2013?

Ivan Strelkin (I.S): Ma ei oska väga hästi hinnata, mis õieti on nüüdisaegsus. Mul pole kunagi olnud eesmärki oma loomingus nüüdisaegne või aktuaalne olla. Juhindun vaid enda isiklikest mõtetest ja tunnetest ning püüan olla võimalikult siiras. Eks ole ju minagi osa nüüdisajast ja eks ole nõnda kõik, mis ma mõtlen ja tunnen, a priori nüüdisaegne. Mis puutub näidendite valimisse lavastuste jaoks, siis on see kõik mul peapeale keeratud. Ma mitte ei loe teemat välja näidendi tekstist, vaid pigem on mul mingi, tihti alles nimetamatu teema juba peas keerlemas ja selle teema valgusel loen ma järjest läbi hulga tekste. Selle teksti, milles ma leian oma teema, võtangi lavastada. Tekst on mulle vahend millegi mind erutava jutustamiseks, aga mitte piltmõistatus, mis tuleb kokku panna. Rozoviga läkski just nii. Ma ei kaevanud tekstis, ei nuputanud, kuidas sealt aktuaalset teemat leida. Ta lihtsalt ootamatul kombel sobis nende tunnetega, mis mind tema lugemise ajal valdasid. Nii et siin toimus kõik kaunis loomulikult. Sellest olen ma oma intervjuudes palju rääkinud: sellest konfliktist õpilase ja õpetaja vahel, igavesest ja lahendamatust. Minu jaoks pole see mitte lugu nõukogude inimestest, vaid mõistujutt lastest, kes mässavad oma kasvatajate vastu.

T.Õ: Teine suur üllatus oli näitlejate, nii noorte kui ka vanemate, suur lavaline kohalolek. Ansambel. Eriti hämmastasid need väga noored stuudiolased. Nende energia vedas kogu etendust. Palun kirjeldage oma tööd trupiga, noortega. Kas Teile ei tundu, et kool, professionaalsus mõnikord teatris ka midagi ära rikuvad? Kas sooviksite veel töötada niisuguste koolitamata algajatega, ehk näete selles koguni laiemalt ühte võimalust teatri jaoks?

I.S: Tükis osalevaid noori stuudiolasi võin vaid kiita, nad töötasid ennastsalgavalt ja käisid läbi pika tee ametiõppimises. Sellega, et kool midagi ära rikub, ei lase laval olla aus, ei saa ma mitte kuidagi nõus olla. Mitteprofessionaalsete artistidega on muidugi omamoodi huvitav töötada, aga minu jaoks on näitleja ikkagi kunstnik, mis tähendab, et mis tahes tegevuse laval peab ta looma teadlikult ja ainult nii saab ka rolli ülesehitamisest kunstiteose loomine. Selleks, et jõuda niisugusele näitlejameisterlikkuse mõistmise tasemele, tuleb olla kas geenius (mille peale ei või lootma jääda, võimatu on rajada ansamblit osatäitjate isiklikule geniaalsusele) või väga kõrge taseme professionaal. Tükiga töötades tahan näitlejates alati kasvatada näitlejate eneseteadvust kunstnikuna, mitte esitajana, korraldada lavastusprotsessi nii, et näitleja tegeleks loominguga lavastuse sees, oma isikliku loominguga. Sellepärast püüan näitlejatele võimalikult vähe märkusi teha. Minu arusaamise järgi peab lavastaja andma raamid, innustama, mitte märkusi tegema. Sellisel juhul saab teatrist elav kunst selle sõna kõige kõrgemas tähenduses. Asjaarmastajatega kahjuks sel viisil proove teha ei saa. Nad võivad olla kuitahes innustunud, ennastsalgavad, valmis loominguks, ometi ei suuda nende ausus just alati vaatajani jõuda, sest nad lihtsalt ei valda lavakeele alustõdesid. Shakespeare ja lihtne poiss vaesest perekonnast võivad küll armastada ühtmoodi tugevasti, aga ometi tuleb Shakespeare’il selle armastuse kirjeldus vist paremini välja. Nii et kool ja teatriharidus, tähendab, lavakunsti mõistmine ja selle mõistmise väljendumine konkreetsetes oskustes, on näitlejale kahtlemata vajalik.

T.Õ: Vene Teatril on Eestis eriline koht, hoopis teistsugune, ma kujutan ette, kui teatril mõnes Venemaa keskmise suurusega linnas. Kuidas on töötada nendes tingimustes ja kas neis üldse on midagi erilist?

I.S: Mul on raske võrrelda, ma ei ole nii kursis sellega, mis Venemaa provintsilinnades toimub. Tean hästi Peterburi ja võin öelda, et Tallinna Vene Teater on paremini korraldatud kui nii mõnigi Peterburi teater. Erinev on muidugi sotsiaalne keskkond, vastuvõtt, kriitika, Eesti multikultuursus. Aga Tallinnas olen töötanud vaid aasta, Peterburis elanud aga sünnist saadik, nii et ma ei ole veel valmis mingiteks põhjapanevateks võrdlusteks.

T.Õ: Üks „Õnn kaasa!“ lavastuse tähelepanuväärne element oli lava ja see, kui oskuslikult ja põhjalikult kasutati mängus iga lavakujunduse detaili, iga rekvisiiti. Kuidas kulges teie koostöö kunstniku Jekaterina Malininaga? Kelle idee oli kilesein saali ja „Moskva korteri“ vahel? Ka „Bernarda Alba majas“, teie teises lavastuses, mida nägin, on lava kaunis detailiderohke. Teile vist meeldib laval asjadega mängida?

I.S: Polüetüleenkile oli Jekaterina Malinina idee. Minu sõna oli „kasvuhoone“ ja vist ka „laboratoorium“, mulle tundus, et professor Averin, nagu kõik inimesed 60-ndate NSV Liidus, rajab oma laste jaoks paradiisiaeda. Ametilt on ta pealegi bioloog. Mina siis ütlesin sõna ja Jekaterina mõtles asja välja. Me töötame koos juba ammu ja vastastikust mõju on olnud igasugust, kuid „Õnn kaasa!“ on niisugune lavastus, kus Jekaterina osa on väga suur. Kogu visuaal on tema looming, mulle jäi teksti dramaturgiline töötlus, töö näitlejatega, muusika valik. Püüan kunstnikult palju võtta, leida inspiratsiooni tema ideedest. Püüan ülesande sõnastada üldsõnaliselt, mitte kasutada kunstnikku ära oma lavastuslikke eesmärke silmas pidades, vaid temaga koostööd teha. Mis puutub rekvisiitide küllusesse, siis mul tõesti juhtub iga kord nii, et laval on hunnik asju. Erilist püüdu mul detailiderohkuse poole ei ole, aga seda tuleb tõesti tihti ette, miks – ei tea.

T.Õ: Kas Teil on mõttes mõni näidend, mida tahaksite lavastada, mõni muu unistuste materjal? Kas Teil on idealistlikke ettepanekuid Tallinna Vene Teatri repertuaari osas?

I.S: Jah, mõned tükid on, mida lavastada tahaksin. Kõigepealt Shakespeare’i „Macbeth“, mille esietendus peaks Vene Teatris olema novembris. Kaugematest, alles ebamäärastest plaanidest rääkides – Genet’ „Toatüdrukud“ (tean, millised Vene Teatri näitlejannad võiksid kaasa teha) ja Tšehhovi „Kajakas“. Tänapäeva dramaturgiast meeldib mulle täiesti, mis parata, vaid Martin McDonagh, aga ta oli alles hiljuti nii populaarne, et teda praegu lavastada oleks liiga iseenesestmõistetav. Ta ei ole veel inimeste teadvuses klassikuks saanud ja tema pärandi ümbermõtestamise aeg jõuab kätte ehk 10–15 aasta pärast. Veel huvitab mind Roland Schimmelpfennigi näidend „Endisaegne naine“ („Die Frau von früher“) ja unistaksin ka kunagi Márqueziromaani „Patriarhi sügis“ lavaletoomisest. Arvan, et kõiki neid mõtteid saaks ka Vene Teatris ellu viia. Lavastuskoha üle on mul raske otsustada, palju tähtsam on lavastamise aeg. Tihti juhtub, et idee elab oma elu enne ära, kui teoks saab. Tudengiaastatel unistasin „Hamleti“ lavastamisest, aga nüüd enam ei tahagi. Teema, mida seal nägin, kadus mu elust ja rohkem see materjal mind ei huvita.

Huvitava saatusega lavastus

 Lavakujundaja Jekaterina Malinina kommentaar lämmatavast kasvuhooneõhustikust ajaloos.

 Sel lavastusel on huvitav saatus. Ta sai alguse Moskvas, kui näitasin eskiisi Marat Gatsalovi töötoas Begovajal. Töötoa ülesandeks oli püstitatud: „Rozov. Nüüdisajastamine.“ Ja meie Ivaniga murdsimegi kõigepealt pead selle tüki nüüdisajastamise probleemi kallal. Kuidas teha ühest tolmunud teatritekstist midagi huvitavat tänapäeva vaatajale?

Mida me üldse teame tolle aja inimestest – millised olid nende tegelikud soovid ja motiivid? Kuidas ja milleks nad elasid? Minu jaoks on need küsimused paljuski jäänud kuhugi halli tsooni. Sealt vist ilmuski see kilest eesriie, küllalt läbipaistev, et näha inimest, kuulda teksti, kuid samas detaile ja nüansse ähmastav. Lämmatava kasvuhooneõhustiku teema kerkis samuti ajaloost, nii esmatasandil (näidendis toimub tegevus botaanikaprofessori Moskva korteris) kui ka üldisemas plaanis – meie ettekujutused „raudsest eesriidest“, „sulast“.

Peale selle tundus meile tolle töötoa raamides huvitav võimalus uurida, millised energiad suudavad läbi selle kile lavalt vaatajani ja saalist näitlejateni tungida ja millised polüetüleen summutab.