ELU ILUSAD PAHUPOOLED: Viimsi kino, mis on seni rõhunud pigem teravale pildile ja külastajakomfordile, on astunud oma mugavustsoonist välja ning pannud aluse art house’i programmile. Emilie Toomela asetab prilli ninale.
Kinoklassika kolmapäevade kava on viimaste aastate saagi ladvaõunu tutvustav programm. Siit leiab eelmise aasta parimaks filmiks kuulutatud „Kohutava ilu“, ahvatleva teismelise paljastuse „Noor ja ilus“ ja veel ühe maakera tiiru võrra varasemad filmid „Drive“ ja „Renoir“. Võimaluse kõrval omandada kiirkursus möödunud aastate kvaliteetkino tippudest leiab ka värskemaid palu, millest põnevaimaks on poola-inglise linateos „Ida“.
„Ida“: pretensioonikas kaamerakunst
Oscarile kandideeriva „Ida“ (2014) sünopsis kõlab kahjuks undtõotavalt: noor poola nunn asub enne lõplikku vande andmist otsima oma vanemate haudu. Märksõnadeks kinokavas näeme: traumad, näriv süütunne ja rännak kolkakülla. Pärast Cristian Mungiu hingeminevat „Teispool mägesid“ (2012) võivad ainuüksi Ida-Euroopa ja nunn üsna sünge kombinatsioonina tunduda. Kriitikud on „Idat“ hoolimata paberil igavana tunduvast süžeest igakülgselt kiitnud ja mitmed seda ka Pawel Pawlikowski parimaks mängufilmiks nimetanud, aga eks kriitikud ongi ju need, kes kannatuste ilu kõige paremini hinnata oskavad. Poola päritolu Pawlikowski on peamiselt tuntust kogunud dokumentaalide väntamisega Inglismaal, käesolev teos on staažika režissööri alles neljas täispikk film, mis on teema poolest aga kooskõlas eelmistega, mis samuti vaatlesid eneseotsingutel naisi. Pawlikowski on suutnud luua ühe paeluvama mustvalge filmi, mida laiem üldsus pärast „Artisti“ (2011) edu on tunnustanud. Poola režissööriks võib teda pidada vaid tinglikult, kuna ta on nii üles kasvanud kui ka suurema osa oma karjäärist teinud Inglismaal.
Keskne protagonistipaar „Idas“ moodustub noorest Annast (Agata Trzebuchowska) ja tema kaunist tädist Wandast (Agata Kulesza). Kloostrikasvandik Anna kohtub oma ainsa elusoleva sugulasega esimest korda. Tädi on kenasti riides, suitsetab ja mekib alkoholi, juhib autot (viimast kahte tihti ka samaaegselt) ning töötab kohtunikuna, 60-ndatel veel mehelikuks peetud ametis. Anna saab nüüd teada, et ta on hoopis juudi päritolu – ehk siis juudi nunn (mida see kontseptsioon üldse tähendab?) – ta vastandub oma temperamentsele tädile, on rõivastatud askeetlikult ning oma pereajalugu tundmata ei ela kooskõlas juudi tavadega, kus tsölibaat ja ühiskonnast irdumine ei ole auasi. Erinevalt ka muidu kõige meeldivamalt pilklikest režissööridest nagu Wes Anderson jätab Pawlikowski kõrvale isegi kergemad nöökimised ja võib uskuda, et oma dokumentalisti taustast johtuvalt vaatleb tegelasi läbinisti empaatiliselt.
Kõige tuntavamalt pretensioonikam osa filmist on kaamerakunst, mis on nii täpne ja läbimõeldud, et distantseerib vaataja tegevustikust. Erinevalt kommertsfilmidest, kus operaatori roll on ehk kõige tänamatum, demonstreerib film igal võimalusel, et kaameratöö ei ole pelgalt mehaaniline salvestamise protsess. Kaameramehe kui kunstniku valgusvihku asetamine takistab tegelastega samastumist, kuid viib publiku uitama mööda erakordselt põnevaid ja mõtlikke ajaloo ning kollektiivse mälu radu.
„Kohutav ilu“: mastaapne sünnipäevapidu
Kui „Ida“ on selle kinoaasta fookuses ja ka poolakate endi palava armastuse võitnud film, siis „Kohutav ilu“ (2013) nimetati eelmise aasta parimaks filmiks. Eestlaste rõõmuks on helireal kasutatud ka Arvo Pärdi kooriteost „My Heart’s in the Highlands“ ning linateos pälvis ülejäänud Euroopaga sünkroonis ka Eestis kriitikute heakskiidu. Sellegipoolest on üllatav, et ainus Vana Maailma riik, kus „Kohutav ilu“ ovatsioone ei põhjustanud, oli Itaalia. Kõige sagedamini leiti Itaalia ajaleheveergudel, et filmi stsenaarium on ärakiri 1960-ndate filmidest, kehv tribuut Fellini „La dolce vitale“ ja üleüldse oli režissöör Paolo Sorrentino „The Consequences of Love“ (2004) palju parem. Kõik Sorrentino filmid on kergelt popimaigulised ja seda on ka karismaatilise poissmehe Jep Gambardella hingepiinade kujutamine keset kauneid naisi ja võrratuid õhtusööke „Kohutavas ilus“.
Peavoolufilmidele sarnaselt on teos täis pikitud markantseid karaktereid nagu 45-aastane striptiisitar, ekstsentriline liliput ja itaalia rikkad koduperenaised. Ent kommertskino sugemed ei ole need, mis „Kohutavale ilule“ kodumaise negatiivse vastuvõtu tõid, vaid ootus 60-ndate stiilile, mis kunagi ei saanud lõpuni täidetud, ning sellest tulenevalt ka tõrge, vastu võtmaks moodsat kaameratööd ja eklektilist narratiivi, mis ei klapi sugugi kokku vana kooli itaalia kinoga. Toni Servillo peategelase osas aga sai kiitust kõige karmimategi kodumaiste ajakirjanike käest ning on filmi kõige sisukam figuur ka väljaspool kinomaailma, olles lisaks varasematele Kuldsele Palmioksale nomineeritud filmides mängimisele lavastanud ise nii teatritükke kui ka ooperit. „Kohutava ilu“ rolli eest pälvis Servillo oma näitlejakarjääri kõige silmapaistvama auhinna – parima näitleja preemia Euroopa filmiauhindade jagamisel möödunud aastal. „Kohutav ilu“ algabki Servillo kehastatud Jep Gambardella naeratava näoga, mille keskele on torgatud suitsev sigaret. Tegemist on meesterahva pillava ja mastaapse 65. sünnipäeva peoga. Dekadentlike pidustustekaadritega alustatakse visuaalselt apetiitset jutustust esteetikast, laiskusest ja uhkeldamisest oma elu viljatusega.
„Noor ja ilus“: prantsuse pereidülli mõrad
Elu pahupoolt käsitleb kinoklassika programmis ka „Noor ja ilus“ (2013), mis kujutab alaealise Isabelle’i (Marine Vacth) igapäevaelu, mille rutiin seisneb tema prostituuditöö varjamises oma lähedaste eest.
Pärast koolitunde lõbutüdrukuna raha teenimiseks ei olegi tal objektiivselt mingit põhjust – tütarlaps on pärit jõukast perest, kus raha ei ole probleemiks, ja kui ka oleks, ei ole sellegipoolest selge, miks peaks ta valima nimelt selle kõrvaltee. Eurod rändavad kodus paksu ümbrikusse kappi hoiule ning neid ei kasutata. Erootiliste vaatenurkadega filmis on mõnusat prantsuse ehedust ning filmi enigmaatiline sõlmpunkt seisnebki vastuse otsimisel: miks Isabelle tähistab oma noorust just prostituudina?
„Noore ja ilusa“ lavastajalt François Ozonilt on oodata sellel aastal uut täispikka filmi „The New Girlfriend“, mille maailmaesilinastus toimus Toronto filmifestivalil septembris ja mis võeti vastu suurepäraselt, isegi paremini kui „Noor ja ilus“. Sarnaselt oma eelkäijale võtab värske linateos taas kord luubi alla prantsuse pereidülli mõrad ning viitab paljuski eelmisele.
„Renoir“: justkui loomariigist
„Renoir“ on teine kinoklassika kavas näidatav prantsuse draama, mis hellitab mõtet naiseliku ilu ja rikutuse kombinatsioonist. Prantsuse Riviera maastiku ja siirupise värvigammaga maskeerib teos ebameeldivaid probleeme, mis meenutavad elu loomariigis.
Maalikunstnikust isa ja filmitegijast poeg võistlevad võimupositsiooni ja sama muusa pärast. „Renoir“ on killuke ajalugu, mis kirjeldab punapäise Andrée Heuschlingi rolli (filmi)kunsti inspireerimisel, kuid midagi uut ei lisa ega too selgust segaseks jäänud keerdkäikudele selles armukolmnurgas. Narratiiv ise ei olegi ehk nii romantiline, kuivõrd satureeritud dekoor loob illusiooni kaunidusest, mille võrsed aga ei ole juurdunud linateoses käsitletavatesse inimsuhetesse.
„Drive“: tindised vaated, sumedad ööd
Kõige kaugemale autorikino traditsioonidest, mis iseloomustavad ülejäänud nimetatud filme, triivib „Drive“ (2011), asetades jõumomendi massikinole omaselt peategelasele.
„Drive“ on ilmselt kõige kergemini seeditav nimetatud filmidest, eriti tänu suurtele plaanidele Ryan Goslingist. Põhjusi linateose vaatamiseks – kui seda ei ole veel näinud – on muidugi peale introvertse kaskadööri, kelle nime me kunagi teada ei saa, veelgi. Tindised vaated ja sumedad ööd, vägivald ja tundmatu võõras, kes sellest päästab, portreteerivad üht kaasaegset romanssi, mis on ühtaegu elupäästev ja ebatõenäoline. Ryan Gosling ja Taani juurtega kineast Nicolas Winding Refn on teinud koostööd ka hiljem: mullu nägi ilmavalgust „Only God Forgives“, mille peaosas oli taas kord Gosling, kuid „Drive“ on jäänud seni Refni parimaks filmiks.
Väärtfilmikino programm Viimsi kinos on iga filmiarmastaja poolt vaadates tervitatava sisuga, iseäranis selle pärast, et pakub suurepärast võimalust oma mugavustsoonist välja astumiseks, kätkedes võrreldes peavoolufilmidega oluliselt mitmekülgsemat meelelahutust. Viimsi kino asukoht on ilmselt käepärane ainult selle kandi elanikele, väärtfilmide vaatamine aga kõige paremas mõttes paljutõotavalt ebamugav kõigile.
Väärtfilmikino programm Viimsi kinos pakub suurepärast võimalust oma mugavustsoonist välja astumiseks.
Kinoklassika kolmapäevade kava on viimaste aastate saagi ladvaõunu tutvustav programm.
