50 AASTAT KUI 50 SEKUNDIT: Juta Kivimäe tutvustab Kumu skulptuurinäitust eesti modernistlike skulptorite loomingust. Just 1960.–70. aastad kipuvad oma tollases uuenduslikkuses teenimatult unustusse jääma. Ometi on tegu tänaseni värske kompotiga.
Millised on 60-ndate ja 70-ndate märgid? Küpsemasse ikka jõudnud kunstnikud ja nende publik meenutavad täna tollasel näitustevaesel ajal toimunud Tallinna Kunstihoone või Tartu Kunstimaja kevad- ja sügisnäitusi kui värvikaid sündmusi. Viiekümnendate lõpuks oli stalinistlike kunstikaanonite paine asendunud ealt ja vaimult noorenenud kunstnikkonna eneseteadliku kreatiivsusega, kuigi ametliku kunstipoliitika ideoloogilised raamistikud veel kuhugi kaduda ei tahtnud. Alates 1950. aastate lõpust tekkisid siinsetel kunstnikel taas sidemed läänemaailma kunstiarengutega. Külastati esimesi väliskunsti näitusi Moskvas ja Peterburis (siis Leningradis) ning väga valitud seltskond sai näha ka näiteks Brüsseli maailmanäitust 1958. aastal. Riias korraldati Balti vabariikide skulptuurinäitus, millest kasvas välja tänini kestev skulptuurikvadriennaal, ning Tallinna Kunstihoones avati soome kunsti näitus ja taastus sõjaeelsetel kümnenditel rajatud „soome sild“ – kunstnike perekondlikud sõprussuhted, kirjavahetused ja kontaktid soomlastest kolleegidega.
Vuntside ja kikkhabemega mees näitusesaalis
Muidugi võttis näitusele tulijaid siis kohe Kunstihoone trepiotsal vastu vuntside ja kikkhabemega mees. Enamasti oli ta tahutud, valatud või modelleeritud ajastu kanoonilistest arusaamadest rangelt kinni pidades. Oli ju Lenin ka oma eluajal kunsti suhtes üsna konservatiivsete arusaamadega ja tema kultuuriminister Lunatšarski sai alatasa noomida just modernsete kunstnike tõttu, kes olid end järjekordselt teostades näiteks laasinud mõnes Peterburi kaunis pargis jalalt kõik puud ja need öö jooksul punaseks värvinud või teinud midagi ligilähedast. Ka sellel näitusel on väljas üks August Vommi Lenini juubeliks valminud vuntsidega pea.
Tegelikult tegid Lenini portreid kahe- ja kolmemõõtmelistena enam-vähem kõik needsamad head eesti kunstnikud, kes õhtuti nn vabaduse saarel ehk Kukus linnukest jaurama laskmas käisid ja seal keldris veedetud ühist aega nüüd hõllandusega meenutavad. Vomm oli Iljitši juubelil 1970. aastal juba haigusest puretud vana mees. Leidnud suurepärase tüki vana tammepuud, ihus ta oma üleelusuuruse pea välja üldkehtivatest kaanonitest suurt välja tegemata, kummalise pika õlast kulgeva käsivarreköndiga. Seegi oli ehk tema jaoks tükike vabadust, nalja ja omaenese skulptorivõimete proovilepanekut.
Nõukogude modernism
Sel näitusel võib vaadata kahe väga erineva kümnendi uuenduslikke liikumisi eesti skulptuuris. Täna, kus modernismi mõiste pole juba ammu enam väga üheselt tõlgendatav kooliõpikuist loetud tarkus, võime lõpuks öelda, et olime neil aastakümnetel Eestis üsna tublid ja liikusime samades suundades, mis toimisid ka vabas läänemaailmas.
Muidugi polnud siin sellist enesestmõistetavat graatsilist vabadustunnetust nagu Pariisis või New Yorgis, meie skulptoreil oli ehk ka rohkem kaalul ja nende töödes on kõik ajastu ilmingud teravamad ja enam rõhutatud. Näitusel on võrdluseks ka mõned tööd Maire Männikult, kes tegutses viiekümnendate algusest kuni surmani 40 aastat Pariisis, üks Rootsi emigreerunud eestlase Ernst Jõesaare kompositsioon ja veel üht-teist. Erinevused on märgatavad. Areng abstraktsionismi tuli eesti skulptoritel uuesti avastada, sest sõjaeelsed skulptorid polnud jõudnud seda kinnistada – tollaste monumentide modernistlik vorm õõnestas sotsialistliku realismi autoriteeti.
Meenutagem, et veel 1963. aastal naelutas tollane nõukogude impeeriumi juht Nikita Hruštšov Moskva Maneežis toimunud noortenäitusel kõik abstraktseks tembeldatavad kunstiilmingud häbiposti kui nõukogude kunstnikule mittesobivad. (Hruštšov vabandas hiljem ja õigustas ennast peale errusaatmist 1964, et talle öeldud noorte kunstnikega kaklevate ringkondade poolt, et „kõik need kunstnikud seal on pederastid“).
Viiendikul maakerast küll moderniseeruti, ent see ei tähendanud ometi demokraatia ja muude taoliste „kodanlike nõrkuste“ lausomaksvõtmist. Moderniseeruti eelkõige selleks, et muutuda maailma valitsevaks üliriigiks. Ent kui kuidagi enam ei saa, siis kuidagi ikkagi saab – nõukogude kunstiteooriasse tekkisid uued kummalised mõisted nagu „modernistlik realism“, isegi „impressionistlik realism“ ja „nõukogude modernism“, mille alla mahtusid nii mõnedki kunstnike toimetamised. Ja kuidas siis ikkagi kujutada realistlikult näiteks kosmosehõivamist?Näituselgi leidub Edgar Viiese alumiiniumist „Kosmoseaparaat“, üsna vaimukas, ent ilmselgelt fantaasiavaldkonda kuuluva vormiga taies.
Uued materjalid ja uued ideed
Uute ideede teostamine nõudis skulptorite materjalivaliku laiendamist ja uued materjalid andsid omakorda skulptuuridele uusi tähendusi. Pärast näitusesaale täitnud kipsskulptuure sai 1960. aastate alguses nii dekoratiiv- kui ka portreeskulptuuri materjalina populaarseks šamott. See koreda pinnaga materjal võimaldas suuremaid vormiüldistusi. Tegelikult oli asi muidugi ka selles, et tõsine tootlik valubaas pronksskulptuuride loomiseks kujunes Eestisse alles aastaks 1976. Seni aga tekkis kuuekümnendate keskel suur huvi „eesti marmori“, dolomiidi vastu, mida oli juba keskajal kasutatud ehitiste dekoratiivdetailide ja skulptuuride valmistamiseks. Saaremaal Kaarma dolomiidikarjääris hakati korraldama iga-aastaseid dolomiidisümpoosione ja mitmed eesti kujurid veetsid Saaremaal pehmet dolomiiti raiudes ja seltskondlikult suheldes kogu suve.
Alates 1963. aasta sügisest hakati Pirita Lillepaviljonis koos lillenäitustega korraldama eksperimentaalseid dekoratiivskulptuuri näitusi. Teoseid eksponeeriti paviljoni interjööris ja selle kõrval haljasalal. Lausabstraktsete vormide kõrvale ilmusid stiliseeritud loomafiguurid Enn Roosilt ja kaunid dekoratiivsed naisefiguurid erinevate põlvkondade skulptoreilt. Näitusel üllatab Aime Jürjo ja Matti Variku dolomiidist naisaktide võrdlus. Ent üheks meelismaterjaliks kujunes plastmass ja epoksüvaik. Viimase viljelemine oli enam kui tervistkahjustav, ent see ei vähendanud moodsa materjali võidukäiku. Usun, et Ilme Kulla põgenevat vietnamlannat õhust kõrgelt saatev vaigust pommipilv ongi vist üle aastakümnete sel näitusel esmakordselt eksponeeritud. Pisut hilinenult jõudis Eestisse ka sõja järel Lääne-Euroopat vallanud keevitatud skulptuuride buum. Edgar Viiese ja Olavi Männi vaimukad raudkonstruktsioonid meenutavad, et 1967. aasta lõpul korraldasid skulptorid Kunstifondi toel ühes Tallinna tööstuskoolis keevituskursuse, kus, nagu näituselgi näha on, kasutati enamasti n-ö ready-made-materjale – kooli töökojas ohtrasti vedelenud mutreid, polte ning stantsimise ja metallilehtede lõikamise jääke. Kursustel loodud objektidest korraldati aastavahetusel Tallinnas ENSV Teaduste Akadeemia raamatukogu fuajees näitus, mis küll kellegi püüdliku ametniku telefonikõne tulemusel plaanitust pisut lühemaks jäi.
1970. aastate kõiki kunstivaldkondi puudutanud uus esteetika ja suurem pühendumine kujundi tähenduslikkusele iseloomustas ka skulptuuri üldpilti, usub Kivimäe.
Noored skulptorid ühendasid abstraktsed ja figuratiivsed elemendid, lõid teravmeelseid konstruktsioone ja andsid kuju üldinimlikele filosoofilistele mõtteseostele.
Sel kümnendil astusid esile Jaak Soans ja Ülo Õun – kursusekaaslased, kes mõjutasid Eesti 20. sajandi teise poole skulptuuri mõlemad oma ainulaadse andelaadiga. Näitusel on kõrvuti nii Õuna grotesk ja nihestatud reaalsustaju kui ka Soansi erandlik intellektuaalsus ja elegantsustaotlus.
Kümnendi skulptoreist kerkivad esile kuuekümnendate lõpul näitusetegevust alustanud naisskulptorid oma teemade ja esteetikaga. Ellen Kolk, Hille Palm, Aime Kuulbusch-Mölder, Mare Mikoff ja Kaie Parts tekitavad oma vägagi eriilmeliste teostega ruumis selgelt tajutava ajastutunnetuse. Viimastel aastatel on nad kõik korraldanud oma tagasivaatelisi juubelinäitusi. Ellen Kolgi klassitsistlikult idealiseeritud inimkehad ja Hille Palmi üliemotsionaalsed emadust ja naiseks olemist ülistavad pronksskulptuurid olid küll seitsmekümnendate näitusesaalides üllatavad, ent mõjuvad täna eelkõige ilusate ja harmoonilistena.
Sel näitusel ongi võimalik tagasi vaadata vormidele ja mõistetele, mis kaheksakümnendate aastate kunstis näitusepildist vaikselt ära kadusid. Paljuski tänu näituse kujundaja Isabel-Aaso Zahradnikova modernistlikke kaanoneid arvestanud kujundusele on neid teoseid nüüd üle põlvkonna jälle meeldiv ja värskendav vaadata.
