MÕTTETUTE RIIKIDE AABITS (101): KesKus’i sari planeedi mõttetutest riikidest, mille hulka kuuluvad ühel või teisel moel kõik riigid. Geograaf Toomas Kümmel avastas Vaikse ookeani kaarti suurendades saarekesi, millest mõned lasevad end koguni riikideks kutsuda. See on üks täiesti mõttetu värk. Nii et – tere tulemast Melaneesiasse, kus üks jama ajab teist taga.
Melaneesia on üks kolmest Okeaania piirkonnast. Melaneesiast põhja jääb Mikroneesia ja itta Polüneesia. Melaneesia märgib saarestikurühma Vaikse ookeani lääneosas, mis jääb Austraaliast kaarekujuliselt kirdesse. Melaneesia suuremad saarestikud on Uus-Guinea ja Uus-Kaledoonia; Vanuatu, Bismarcki (kuuluvad Paapua Uus-Guineale), Saalomoni ja Fidži saared; lisaks on palju väikesi saari.
Melaneesia mõttetud riigid
Okeaania asustamine algas ilmselt 50 000 aastat tagasi, kui sinna hakkasid saabuma rahvad Kagu-Aasiast. Esmalt tekkis asustus just Melaneesias. Melaneeslased moodustavad antropoloogiliselt negroaustraloidses rassis omaette alarühma ning jagunevad paljudeks suguluskeeli rääkivateks rahvasteks. Eristatakse umbes neljasada keelt ja murret. Paljud teatmeteosed nimetavad melaneeslasi ka paapualasteks, kuid see ei ole päris üks ja seesama. Rassiliselt on nad lähedased, kuid keelesuguluselt mitte. Veelgi lihtsamalt – melaneeslased on need rahvad, kes ei räägi polüneesia ega mikroneesia keeli, kuid on samuti tõmmunahalised.
Melaneesiasse kuuluvad järgmised mõttetud riigid: Paapua Uus-Guinea, Paapua (Irian Jaya, Indoneesia), Saalomoni saared, Vanuatu, Fidži, Uus-Kaledoonia (Prantsusmaa).
Võrreldes Mikroneesia ja Polüneesia saartega on Melaneesia riigid rahvaarvult hiiglased. Paapua Uus-Guinea 11,8 miljoni elanikuga on Okeaania suurim riik, ületades üle kahe korra Uus-Meremaa (5,1 miljonit) rahvaarvu. Kui sellele liita juurde veel suurem osa Uus-Guinea lääneosast, mis kuulub Indoneesiale, siis elab seal veel vähemalt 3,3 miljonit elanikku. Fidžis elab üle 900 000 ja Saalomoni saartel üle 700 000 elaniku. Viiest Melaneesia territooriumist on rahvaarvult kaks väiksemat Vanuatu (310 000 elanikku) ja Uus-Kaledoonia (275 000 elanikku).
Tuletame meelde, et Mikroneesias on ainult kaks üle 100 000 elanikuga riiki: Kiribati ja Mikroneesia Liiduriigid. Polüneesias ei ole ainsatki riiki, mille rahvaarv ületaks 50 000 elanikku, vaid Prantsuse Polüneesias elab üle 300 000 elaniku.
Melaneesia riigid on väga vaesed. Rahvusvahelise valuutafondi 192 riigi kohta avaldatud 2023. aasta andmetel asetusid SKP suuruse järgi ühe elaniku kohta Melaneesia riigid tabelis järgmiselt: 177. Saalomoni saared (2414 dollarit), 169. Vanuatu (3001 dollarit), 153. Paapua Uus-Guinea (4516 dollarit). Melaneesia kõige jõukam riik on Fidži, mis asus tabelis 99. kohal 15 727 dollariga elaniku kohta.
Et tegemist on täiesti mõttetute riikidega, tuleb hoolikalt otsida põhjust neist rääkimiseks. Selleks on geopoliitiliselt polariseeruvas maailmas läänemaailma ja Hiina vastasseisu kandumine isegi juba Melaneesiasse. Ja paraku on see fakt.
Geograafia
Melaneesia saared on valdavalt vulkaanilise päritoluga, korallrifid esinevad madalaveelises meres. Seetõttu on pea kõik saared mägised. Suurematele saartele on iseloomulik rannikumadalik. Melaneesiat võib julgelt nimetada tänapäeva vulkanismi ja maavärinate piirkonnaks.
Melaneesia saartel valitseb ekvatoriaalne või subekvatoriaalne, lõunapoolsetel saartel troopiline kliima. Kuu keskmised temperatuurid on 25–28 °C, keskmine sademete hulk 1000–2000 mm aastas, mägede tuulepealsetel nõlvadel võib sademete hulk aga olla isegi 7000–9000 mm aastas.
Melaneesia on põllumajanduslik piirkond, esmatähtsad on kookospalmi-, kautšukipuu-, suhkruroo-, kakao- ja kohviistandused. Laialt on levinud pere- ja kogukonnakeskne põlluharimine, kasvatatakse riisi, maisi, taro, maniokki, jamssi. Arendatakse loomakasvatust ja kalapüüki. Ulatuslik metsaraie on suur oht saarte ökoloogilisele tasakaalule.
Kuidas Melaneesia maailmakaardile jõudis
Uus-Guinea saarele jõudsid esimestena portugallased ja hispaanlased 16. sajandil. Uus-Guinea avastajaks oli Portugali meresõitja Jorge de Meneses. Ta jõudis aastavahetusel 1526–1527 Waigeo saareni, mis asub Uus-Guinea looderanniku lähedal ning kuulub praegu Indoneesia Edela-Paapua provintsi koosseisu. Seal viibis ta tormivarjus, oodates mussooniperioodi möödumist. Ta nimetas saarestiku Paapuaks. Nime andis saarele aga Hispaania meresõitja Yñigo Ortiz de Retez 1545. aastal, kellele kohalikud põlisasukad tundusid väga sarnased Aafrika Guinea asukatega.
- aastal jõudis Hispaania maadeavastaja Luis Váez de Torres oma teekonnal Peruust Filipiinidele Uus-Guinea lõunarannikuni, läbides hiljem tema auks nimetatud Torrese väina. Ta võis lõunamandri otsinguil isegi näha Austraalia mandri põhjatippu, kuid laeva logiraamatus ei ole sellest mitte mingit jälge, sellepärast ei peeta teda ka Austraalia avastajaks. Edasi kulus veel hulk aega, enne kui eurooplased hakkasid sellele metsikule raskesti läbitavale saarele 19. sajandil kolooniaid rajama.
Uus-Guineast idas asuvad Saalomoni saared. Sinna jõudis esimese eurooplasena 1568. aastal hispaanlane Álvaro de Mendaña de Neyra. Tema juhitud ekspeditsioon avastas ka Tuvalu saare Polüneesias. Pärast tagasi Peruusse jõudmist avaldas ta ekspeditsioonist aruande, kus kirjeldas Saalomoni saari kui väga rikast paika. Ilmselt seetõttu nimetas ta saared piiblist tuntud tegelase kuningas Saalomoni järgi, võrreldes neid Saalomoni kuldse riigiga. Hispaania kuninga Felipe II käsul asutas Mendaña de Neyra oma teise ekspeditsiooni ajal 1595. aastal Santa Cruzi saartel koloonia, kuid see püsis kohalike sõjakuse tõttu lühikest aega. Uuesti avastas Saalomoni saared inglane Philip Carteret 1767. aastal. Alles 1860. aastatel õnnestus saartel kanda kinnitada esimestel valgetel kaupmeestel, kes suutsid organiseerida kindlustatud tugipunktid ning pärismaalastel ei õnnestunud neist enam jagu saada.
Vanuatu saarestikku kuuluval Espíritu Santo saarel viibis 1606. aastal esimese eurooplasena Hispaania teenistuses olnud portugallasest meresõitja Pedro Fernández de Quirós, kes pidas seda ekslikult lõunamandri osaks. Kuni 1768. aastani ei jõudnud Vanuatule mitte ükski Euroopa laev, kuni saared avastas uuesti Prantsuse meresõitja Louis Antoine comte de Bougainville. 1774. aastal kaardistas saarestiku Briti kapten James Cook ja pani saarestikule nimeks Uus-Hebriidid Šotimaa Hebriidide auks. Seda nimetust kasutati kuni Vanuatu iseseisvumiseni 1980. aastal. 19. sajandil hakkas saarestiku viljakatele rannikualadele saabuma inglastest ja sakslastest põlluharijaid, misjonäre ja kaupmehi.
Fidži saarestikuni jõudis esimese eurooplasena hollandlane Abel Tasman 1642. aastal. Läks aga veel rohkem kui poolteist sajandit, kui saarele asusid esimesed eurooplased. Sealseid pärismaalasi peeti Melaneesia kõige sõjakamaks hõimuks. Eurooplased hakkasid Fidžit kutsuma inimsööjate saarteks. Sellised jutud hakkasid levima koloniseerimise perioodil 19. sajandil. Fidži pärismaalastest inimsööjatest kirjutati palju õuduslugusid. Tänapäeva uuringud seavad aga üldse kannibalismi olemasolu Fidži saartel kahtluse alla või räägivad harvadest juhtudest vaenlaste liha maitsmiseks, et näidata sellega rituaalset kõrgeimat viha.
Prantsusmaale kuuluva Uus-Kaledoonia saared avastas James Cook 1774. aastal ja nimetas need oma esivanemate kodumaa Šotimaa antiikaja nimetusega. Napoleon III käsul hõivas saared 1853. aastal admiral Auguste Febvrier Despointes’i laevastik ja kuulutas Prantsusmaa omaks. Sellesse staatusesse on need jäänud praeguseni.
Nagu näeme, avastasid eurooplased Melaneesia saarestikud 16.–17. sajandil, kuid nende piirkondade aktiivne koloniseerimine algas alles 19. sajandil.
Uus-Guinea – rahvaste paabel
Uus-Guinea on suuruselt (785 753 km²) teine saar maailmas Gröönimaa järel ja napilt Kalimantani (Borneo) ees. Uus-Guinea põhjaosa on mägine, kus kõrgemad tipud ulatuvad 5 kilomeetrini, lõunaosa on aga madal ja soine. Suuremat osa saarest katavad vihmametsad.
Uus-Guinead eraldab Austraaliast Torrese väin, mis ühendab Korallimerd Arafura merega. Paapua Uus-Guinea ei ole kindlasti rahul merepiiriga Austraaliaga Torrese väinas. Piir suudeti kokku leppida 1978. aastal ja see kulgeb väinas väga Uus-Guinea ranniku lähedal, seetõttu kuuluvad kõik saared Torrese väinas Austraaliale. Jules Verne’i raamatus “20 000 ljööd vee all” sõitis legendaarne allveelaev Nautilus selles madalaveelises väinas korallrahu otsa karile.
Uus-Guinea saarel elasid kütid ja korilased aastatuhandeid üksteisest eraldi, mistõttu on saare rahvastik praegugi etniliselt erakordselt mitmekesine, räägitakse rohkem kui 700 keelt ja murret. Umbes 85% elanikest on paapualased ja 15% melaneeslased. Nende ühine keel on pidžininglise, kohalike keeltega segunenud inglise keel.
Kolooniate rajamisega 19. sajandi alguses toodi istandustesse töid juhatama hiinlasi ja indoneeslasi. Põliselanikke ei õnnestunud aga sundida põllutöid tegema, nemad eelistasid džunglis oma tavapärast elulaadi jätkata. Võib-olla just seetõttu läksid kolonistide seas laiali jutud pärismaalaste kannibalismilembusest. Saarte valitsemise üle konkureerisid mitmed riigid. 1828. aastal võtsid saare lääneosa enda valdusse hollandlased ja liitsid selle Hollandi Ida-India asumaaga. Idaosa pärast võitlesid sakslased ja britid. Sakslased tegid oma asumaa saare kirdeosast ja lähisaartest, britid saare kaguosast. 1906. aastal andsid britid oma koloonia üle Austraaliale, misjärel see Paapuaks ümber nimetati. Esimese maailmasõja ajal vallutas Austraalia Saksa Uus-Guinea ja sai selle pärast sõda Rahvasteliidu mandaatmaana oma valdusesse. Teise maailmasõja ajal vallutas suurema osa Uus-Guinea saarest Jaapan. Aastatel 1942–1945 käisid saarel ägedad lahingud Jaapani ja Briti-USA-Austraalia vägede vahel. Pärast sõja lõppu ühendas Austraalia 1949. aastal Paapua ja Uus-Guinea ühtseks halduspiirkonnaks.
- aastal okupeeris Indoneesia Hollandi Uus-Guinea ja liitis selle Irian Jaya provintsina enda riigi külge. Austraalia valdusalal hoogustus 1960. aastatel rahvuslik vabadusliikumine, mis viis Paapua Uus-Guinea iseseisvumiseni 1975. aastal.
Paapua Uus-Guinea on vaene maa, kus valdavaks on naturaalmajandus. Mägipiirkondade läbimatutes vihmametsades elavad praegugi küttide ja korilaste hõimud. Humanitaarabi organisatsiooni CARE International uurimuse kohaselt on Paapua Uus-Guinea 10 vähima kajastusega humanitaarkriisis riigi seas. Maailma vähim kajastatud kriiside hulka loeb CARE International Paapua Uus-Guinea puhul seda, et vaid 46% rahvast pääseb ligi puhtale joogiveele ning iga teise lapse kasv on nälja tõttu kängunud.
Koloniaalaegadel olid istandused peamiselt valgete omanduses ja seal toodeti eelkõige kakaod, kohvi ja palmiõli. Praegu saab riik põhilise sissetuleku vase- ja kullakaevandamisest ning puiduekspordist.
Riigi suurim probleem on eri rahvaste üksteisest eraldatatus ühendusteede puudumise tõttu. Riigi peamine separatistlik probleem on Bougainville’i saar. Kui Paapua Uus-Guinea iseseisvus 1975. aastal, kuulutas Bougainville end samuti iseseisvaks Põhja-Saalomoni nime all. Siis jätkus iseseisvuse mängimist aastaks ja Bougainville liideti Paapua Uus-Guineaga autonoomse piirkonnana. Asi on selles, et Bougainville’i saarel asub riigi tähtsaim vasekaevanduste piirkond, mis annab kuni kolmandiku Paapua Uus-Guinea ekspordituludest. Piirkond oli kogu aeg rahutu ja 1990. aastal kuulutati end taas iseseisvaks. Saarele maabusid valitsusväed, olukord õnnestus aga maha rahustada alles pärast seda, kui Bougainville’i saabusid 1998. aastal Austraalia juhitud Vaikse ookeani rahuvalve jõud.
Viimastel aastatel on Vaikse ookeani riike pannud muretsema Hiina jõuline majanduslik ekspansioon Paapua Uus-Guineasse. Joe Bidenist sai selle aasta aprillis esimene USA president ajaloos, kes on külastanud seda riiki. Hiina kompartei esimees Xi Jinping külastas Port Moresbyd 2018. aastal demonstratiivselt suure välise efekti saatel. See on märk Paapua Uus-Guinea kasvavast strateegilisest tähtsusest Vaikse ookeani piirkonnas. Selle aasta märtsis võitis Hiina riigi toetusega ettevõte hanke rahvusvahelise sadama väljaehitamiseks pealinnas Honiaras. USA sõlmis vastukaaluks Paapua Uus-Guineaga kaitsekoostöö kokkuleppe, mis näeks ette rohkem ühisõppusi ja julgeolekutaristu väljaarendamist.
Saalomoni saared – Melaneesia poliitiline ärritaja
Melaneesia suurim geopoliitiline probleem oma naabritele on Saalomoni saared. Uus-Guineast kagus asuv Saalomoni saarestik moodustab ligi 1600 km pikkuse aheliku, millest suurem osa kuulub Saalomoni saarte riigile. Saarestiku põhjapoolsemad saared kuuluvad aga Paapua Uus-Guineale, mille üle Saalomoni saartel ei olda ülearu rõõmsad, ja see on asjaolu, mis kahe naaberriigi vahel pingeid tekitab. Lisaks kimbutavad Saalomoni saari inimtegevusest sõltumatud hädad. Kõige suurem neist on asukoht seismiliselt aktiivses piirkonnas. Viimane suurem maavärin raputas Saalomoni saari 2019. aasta aprillis. Tihti korduvad maavärinad toovad sageli kaasa tsunami, nagu see juhtus 2013. aastal 8,0-magnituudise maavärina tulemusena.
90% saarestiku elanikest räägib melaneesia keeli, kuid ühine suhtlemiskeel on pidžininglise keel.
- sajandil alanud saarte koloniseerimine tähendas alguses eelkõige tööjõu väljavedamist Fidži istandustesse. Tööjõu väljavedu lõpetati alles 20. sajandi alguses, kui britid hakkasid ise saartel istandusi rajama. 1855. aastal oli Saksamaa kuulutanud põhjapoolsed saared oma asumaaks, suurem osa saarestikust läks aga 1893. aastal brittide valdusse. 1899. aastal moodustati neist Briti Saalomoni saarte asumaa, sest sakslased loobusid valdustest, saades vastutasuks Lääne-Samoa.
Teise maailmasõja ajal vallutasid saarestiku jaapanlased ja rajasid Guadalcanali saarele suure õhuväebaasi. Just selle tugipunkti pärast toimus Vaikse ookeani üks suuremaid merelahinguid, mille tulemusena Hitleri-vastase koalitsiooni väed jaapanlased sealt välja lõid. Pärast sõda tugevnes saartel rahvuslik liikumine, mille britid 1950. aastal vägivaldselt maha surusid. Kuid leek oli süüdatud ja 1960. aastatel tugevnes kohalik omavalitsus. 1978. aastal saavutas saareriik lõpuks iseseisvuse.
Ehkki Saalomoni saartel toimib näiliselt mitmeparteiline süsteem, ajab üks välis- ja sisepoliitiline jama teist taga. Osaliselt on jamade põhjuseks vaesus ja riigis lokkav korruptsioon. Suhted on sassis ka Prantsusmaa meretaguse territooriumi Uus-Kaledooniaga, sest Saalomoni saared toetavad sealse põlisrahva kanakade iseseisvuspüüdlusi. Erimeelsused on ka Paapua Uus-Guineaga Saalomoni saarestiku põhjapoolsete saarte, eriti Bougainville’i pärast, sest Saalomoni saared on toetanud sealset iseseisvusliikumist ja eraldumist Paapua Uus-Guineast.
Rahutu on etniliste vastuolude tõttu ka sisepoliitiliselt. Teise maailmasõja ajal tõi USA oma mereväebaasi Guadalcanalile tööle tuhandeid inimesi naabersaarelt Malaitalt. Guadalcanali elanike arvates hõivasid malaitalased neilt parimad maatükid ja juhtivad kohad omavalitsuses. 2000. aastal toimus riigipööre ja puhkes kodusõda, kokkupõrgetes sai surma üle 100 inimese, 60 000 malaitalast saadeti tagasi kodusaarele. Asi läks nii teravaks, et 2003. aastal saadeti sinna Austraalia juhtimisel rahuvalvajad. 2006. aastal peaministriks tõusnud ja sellesse ametisse 2019. aastal neljandaks ametiajaks tagasi valitud peaminister Manasseh Sogavare on ajanud USA ja Austraalia vastast poliitikat. Eelkõige puudutab see Sogavare välispoliitikat Hiina suunal. Hiina majanduslik ekspansioon Saalomoni saartele päädis 2019. aastal sellega, et riik katkestas diplomaatilised sidemed Taiwaniga, et sõlmida diplomaatilised suhted Hiinaga. 2021. aasta sügisel puhkesid pealinnas Honiaras Sogavare valitsuse vastased rahutused, mille käigus põletati maha ka suurem osa hiinlaste linnaosast. Rahutuste tõttu saatsid Austraalia, Uus-Meremaa, Fidži ja Paapua Uus-Guinea riiki oma rahuvalvajad. 2022. aasta lõpus allkirjastas Hiina Saalomoni saartega julgeolekupakti. See tekitas Vaikse ookeani piirkonnas suurt ärevust, sest kardetakse võimalikku Hiina sõjalist kohalolekut Saalomoni saartel. Pärast seda on USA suurendanud oma majandusabi Saalomoni saartele.
Vanuatu – üheaegselt kahe isanda võimu all
Vanuatu saarte kogukonnad räägivad umbes sajas keeles ja murdes. Ühiseks suhtluskeeleks on pidžininglise keel, mida seal nimetatakse bislamaks.
Saarte koloniseerimine algas 19. sajandil vulkaaniliste saarte viljakatelt rannikualadelt. Kolonistide istandustes kasvatati esmalt puuvilla, hiljem kohvi ja kakaod ning toodeti koprat. Saari pidasid endale kuuluvaks nii Prantsusmaa kui ka Suurbritannia. 1906. aastaks suudeti asi lahendada kummalisena tunduval viisil: Uus-Hebriididel moodustati kahe suurriigi kaksikvalitsemine. Britid allusid Briti koloniaalvalitsusele ja prantslased Prantsusmaa koloniaalvalitsusele, vaesed Melaneesia põliselanikud pidid alluma aga kaksikvalitsusele. See tõi kaasa kaks ametlikku keelt, kaks politseid, kaks kohtusüsteemi, kaks kuberneri, kaks lippu ja kolm valuutat.
Pärast Teist maailmasõda tugevnes rahvuslik vabadusliikumine, mille sõlmküsimuseks sai maaomand. Euroopa kolonistide käes, keda oli elanikkonnast 10%, oli 40% maast. Uus-Hebriidid iseseisvusid 1980. aastal ja võtsid riigile uueks nimeks Vanuatu.
Paraku ei tahtnud koloniaalaegne kahetsusväärne dualism lahkuda. Esimesed valimised võitis vasakpartei, mis ei meeldinud traditsionalistidele. Nad kuulutasid Vanuatu suurimal saarel Espiritu Santol välja iseseisva Vemarana. Mäss suruti maha ja rahu jäid Espiritu Santol valvama Paapua Uus-Guinea rahuvalvajad. Vasakpartei pikaajaline populaarsus pani naabreid kritiseerima mõningaid Vanuatu välispoliitilisi otsuseid, näiteks seda, et Vanuatu sõlmis esimese Okeaania riigina diplomaatilised suhted Kuuba, Vietnami, Põhja-Korea ja Liibüaga. Samuti on ärritanud Vanuatu toetus Prantsuse Uus-Kaledoonia põlisrahva kanakade iseseisvusnõudmistele.
Fidži – demokraatia tõusu ja mõõna spiraalis
- sajandil kujunes Tongal impeerium, mille mõjusfääri kuulusid ka Fidži saared. Impeerium lagunes küll 13. sajandil, kuid sellest ajast on pärit Polüneesia kommete ja keelemõjude jõudmine Fidžile. Fidži ainulaadse kultuuri iseloomulikumaks näiteks on tagurpidi purjedega suured meresõidukid druad.
Fidži koloniseerimine 19. sajandi alguses tõi melaneeslastest põlisrahvale kaasa kohe suure õnnetuse. Põhjuseks eurooplaste kaasa toodud tulirelvad, mis lasti viivitamatult käiku hõimuvaheliste tülide klaarimiseks. 1865. aastal ühendas ristiusu omaks võtnud hõimupealik Takombau Fidži saared ühtseks kuningriigiks. USA huvist Fidži saarte vastu ehmatanud kuningas pöördus brittide poole palvega kuningriik oma kaitse all võtta. Seda britid lahkesti tegidki ja veel nii püüdlikult, et aastal 1874 sai kuningriigist Suurbritannia asumaa.
Brittide koloniaalmajandus tugines suhkrurooistandustele. Istandustesse toodi töölisi Indiast. Siit algasid ka Fidži peamised probleemid, mis kestavad tänapäevani. India rahvastik suurenes kõrge loomuliku iibe tõttu kiiresti ja 1945. aastaks ületas see juba põlisrahva arvu. Tekkis isegi uus keel, fidžinhindi, kuid siiani ei ole seda ametlikult tunnustatud. Kui Fidži saavutas 1970. aastal iseseisvuse, läks poliitiline ja sõjaväeline võim melaneeslaste kätte. Maa kuulub samuti valdavalt melaneeslastele, kuid suhkru tootmine, jaekaubandus, restoraniäri jms teenindussfäär on indialaste käes. Etniline konflikt plahvatas pärast 1987. aasta parlamendivalimisi. Valimised võitnud leiboristid kaasasid valitsusse indialasi esindava Rahvusliku liidupartei. Juba samal aastal korraldas kolonelleitnant Sitiveni Rabuka sõjaväelise riigipöörde, et takistada indialastel enamusvalitsuse moodustamist. Briti rahvaste ühendus, Austraalia, Uus-Meremaa ja India mõistsid riigipöörde ja indialaste tõrjumise teravalt hukka. Fidži lahkus Briti rahvaste ühendusest ja kuulutas end Fidži Vabariigiks. 1990. aastal võeti vastu uus põhiseadus, mis tagas melaneeslastele poliitilise ülemvõimu.
- aastal tehti põhiseaduses muudatusi, mis suurendasid indialaste poliitilisi õigusi. Fidži astus taas Briti rahvaste ühenduse liikmeks. 1999. aastal sai parlamendivalimiste järel uueks peaministriks Mahendra Chaudhty, kes oli esimene indialasest peaminister. 2000. aastal toimus uus sõjaväeline riigipööre Fidži rahvuslase George Speighti juhtimisel. Seekord suudeti demokraatia juba samal aastal riigis taastada, peaministriks sai ajutise valitsuse juht Laisenia Qarase. Peaminister Qaraset süüdistati pidevalt korruptsioonis. 2006. aastal tagandasid riigipöörajad eesotsas kaitseministri Josaia Voreqe Bainimaramaga Qarase ametist ja sulgesid ta koduaresti. Kõrgem kohus kuulutas 2009. aastal aga selle riigipöörde ebaseaduslikuks. President Josefa Iloilo omakorda tühistas otsuse, muutis põhiseadust ja tagandas kõik ametiisikud, kaasa arvatud kohtunikud, ametist. President kehtestas riigis eriolukorra, mis tähendas riigisiseselt teatud liikumiskeeldu, ajakirjandustsensuuri ja määras uuesti Bainimarama peaministri kohusetäitjaks.
- aastal visati Fidži Briti rahvaste ühendusest välja. Demokraatlikud valimised toimusid 2014. aastal. Bainimarama partei FijiFirst kogus 59,2% häältest ja rahvusvahelised vaatlejad pidasid valimisi usaldusväärseteks. Fidži sai taas Briti rahvaste ühenduse liikmeks. Jääb vaid loota, et see spiraal ei hakka ühel hetkel uuesti otsast peale pöörlema.
Fidžil on rikkalikud metsa- ja kalavarud, olulist rolli mängib suhkru tootmine. Vahepealsetel poliitilise sügeluse aastatel kannatanud turismisektor näitab taastumise märke. Tähtsal kohal riigi tuludes on ka välismaal töötavate fidžilaste rahaülekanded ja pudelivee eksport. Fidži on üks Vaikse ookeani arenenumaid majandusi.
