MÕTTEVIISI PUHASTAJAD: Inimkonna iga-aastase 3 miljardi tonni rokaga võrreldes on koristatud hirmvähe, ütleb „Teeme ära!“ talgute vedur Rainer Nõlvak. Raineriga vahetas kirju Tiina Ilsen.

Kindlasti on kõikidel inimestel meeles see hetk, mil „Teeme ära!“ alustas. Selle võimalikkusse vist samas üldiselt eriti ei usutud. Mugavus?

Inimene harjub kiiresti. Ka meid ümbritseva lagaga hakati harjuma.

Aga kordamine on koristamise ema. Rainer, kuidas tekkis mõte ära teha ja miks just sel hetkel?

No rõve oli vaadata, kui lagaseks me Eestimaa teinud olime! See oli meeleheitlik ja viimane katse midagi muuta. Metsad, puutumatu loodusega paigad – ma ei tundnud ennast seal enam hästi. Ja formaalselt nagu ei saanudki midagi ette võtta. Äsja vastuvõetud jäätmeseaduse kohaselt oli võõra prügi puutuminegi keelatud – selleks pidid sa jäätmekäitluslitsentsi omama. Andke kohtusse, ütlesin.

Sul on äkki mäekõrgune karmavõlg, et sellega tegeled…

Ei tea… Lapsest saati olen püüdnud oma asju korras hoida. Kodu mõiste on ajaga laienenud. Kui sa ei seisa oma väärtuste eest, siis pead leppima teiste omadega.

Tänaseks on „Teeme ära!“ eeskujul toimetatud vist juba enam kui sajas riigis. Räägi, kuidas see pisik levis.

Ei olnud meil õrna aimugi, et nii juhtub! Leedukad oli esimesed. Siis lätlased, Portugal ja Sloveenia ja nii edasi. Aeg oli küps ja ühekordsete pakendite majandus oli ka mujal maailmas kõikjale samasugused lagakuhjad tekitanud. Tol ajal me seda muidugi ei aimanud.

Ilmselt nõudis suure osa energiast just sellise projekti reaalsuse selgeks tegemine…

Energiat kulus. Seitse kuud ei jõudnud teha suurt muud, 12 tundi päevas. Nädalavahetused tihti ka. Koristuspäeval öeldi, et kuule, sa oled näost täitsa hall.

Võtame nüüd need välisriigid. Loetleks, mis riikides „Teeme ära!“ toimub, sada riiki ei mahu, ent siiski tahaks teada – millised on kõige jaburamad või uskumatumad paigad, kus asi on töötanud?

Täna toimetavad koristusaktsioonist „Teeme ära!“ inspiratsiooni saanud 113 riigis. Serbias loodi „Teeme ära!“ osakond keskkonnaministeeriumis, Djokovic oli reklaamnägu. Toimis, omal moel.

Egiptuses arvati, et me aitame neil ka poliitikuid võimult ära koristada. Vene võimud tahtsid saada nimekirja teiste riikide juhtidest, kes meid toetavad. Reas riikides oleme pidanud lepitama konkureerivaid tiime, kes tahavad aktsiooni „Teeme ära!“ korraldada. Maailm on kirju.

Kui palju te üle maailma olete prügi kokku tassinud, kas keegi selle välja ka on arvutanud? Mitu Eestit ja mitmemeetrise kihiga see saast kataks?

Pole aimu ka. Siiani on seda väga vähe, võrreldes inimkonna tekitava 3 miljardi tonniga aastas.

Väga oluline on, mis saab kokkukantud sitast pärast. Eestis on sellest ka häda tulnud.

Ma kannaks selle kraami kokku kasvõi vallavalitsuse ukse taha, kui muud lahendust ei leia! Ma ei tea, et mujal selliseid probleeme oleks olnud kui Eestis – kui juba rahvas prahi kokku korjab, siis on see ka õige koha leidnud. Eestis oli nii: litsentseeritud jäätmekäitleja läks pankrotti ja kokkukantud laga oli tema pankrotivara.

Mis sellest prügist üldse saab? Näiteks teistes riikides?

Sorteeritakse niipalju kui võimalik, kohalikele oludele vastavalt. Plast on tooraine, mida saab uuesti kasutada. Samuti klaas, metallist rääkimata. Brasiilias sorditakse käsitsi, Euroopas masinatega.

Prügi on üks asi, aga prügi on ka vaimne prügi. Kas sihukest asja üldse saab koristada?

Koristamine käibki kahe kõrva vahelt, metsas vedelev prügi on näitlik õppevahend. Kultuuri võib vaadelda ka kui koristatud vaimset ruumi – kõikjale laga loopimine sarnaneb valimatu räuskamisega avalikus ruumis. Pole juhus, et teineteisest nii kauged Põhjamaad ja Jaapan on ühekorraga tublid nii keskkonnahoiu kui ka teistega arvestava suhtlemiskultuuri poolest.

Kas mõttetalgute formaat on ka ekspordiks läinud? Millistes riikides?

Ei tea.

Kumba pidi siis asjad käivad: kas kõigepealt teha metsaalune puhtaks ning siis korrastada inimeste ja ühiskondade arusaamu ning mõtteviisi keskkonnast ja riigist või vastupidi?

Koristamine on osutunud päris efektiivseks käitumisharjumuste muutjaks. Inimene on ju ajudega – tihtilugu piisab vaid väikesest tõukest, et ta ise edasi mõelda julgeks.

Prügi koristatakse vabatahtlikult, aga see vist on nagu jäämäegagi: prügimäe veepealne tipp. Kes teid Eestis finantseerib?

Kui lühidalt, siis Euroopa Liit. Igas riigis mõistagi on omad toetajad.

Kuidas see on teistes riikides, kus „Teeme ära!“ toimub? Üks hullemaid mõtteid, mida tean, on sinu kava teha koristustalgud Ukrainas. Vähe sellest, ka Krimmis – Ukraina ja Vene brigaadide osavõtul. Seal võib ju koristamise käigus sõjaks minna!

On vähe asju, mille üle inimesed ei vaidle. Näiteks planeedi prügistamise osas – selle poolt pole keegi. Meie veename ükskõikseid.

Ka Krimmis tuleb elada, sealgi on tarvis samade naabritega hakkama saada. Koristuspäev on praktiline asi, mis võimaldab pingeid maandada. Võimalik, et Krimmis toimub sel aastal koguni kaks koristuspäeva – Ukraina ja Vene tiimide korraldatuna.

Aga kujutage ette, et peaksite koristama Liibüas – Krimm on selle kõrval lihtne.

Mõned on ärategemist nimetanud Eesti kõige suuremaks innovatsiooniks või Nokiaks või kuidas see käibki?

Väikese rahvana on meil lootust kestma jääda siis, kui meie tegemised teistele korda lähevad. Seda nii kultuurilises kui ka majanduslikus võtmes. Teiste aitamine sisaldab alati valikuid, et kuhu suunas me tahaksime seda maailma muuta. Arvo Pärdi muusika, Skype, „Teeme ära!“ ja e-riigi lood aitavad meil muuta maailma vägivallatumaks, puhtamaks ja teineteist mõistvamaks kohaks. On vägev, et meil sellised asjad hästi välja tulevad. On vägev, kui me suudame omaenda väiksusele vaatamata ka ülejäänud 7 miljardile inspiratsiooniks olla.

Kõige parem ekspordiartikkel on ilmselt oskused ja kogemused, mitte mobiiltelefonid. Kuidas riik peaks selliseid asju toetama?

Jah, lisaks ka rahvusvahelised võrgustikud, mis on oskuste levitamiseks vajalikud. Heade suhete hoidmiseks on vaja teha lihtsat asja: kiita teisi. Nii nagu eestlasele mõjub välismaalase põhjendatud kiitus, nõnda on mujalgi. Aastas korra paarile välismaalasele ordeni andmisest jääb väheks.

Praegu registreeritakse mai alguses toimuvatele talgutele. Kuidas läheb?

Talgutel osalemiseks avatakse registreerumine 13. aprillil, kuid juba täna on kirjas enam kui 400 talgukohta, kuhu abistajaid oodatakse. Lahe!

Ühel muhedal poola kirjanikul Wiktor Woroszylskil ilmus 40 aastat tagasi teos „Sinustki võib saada indiaanlane“. Et selline põnev elu. Sina jälle pakud välja, et „sinustki võib saada talgujuht“.

Saad midagi endale olulist tehtud, heade inimeste abiga. Sina ju valid, mis talgud ja kus korraldad. Enese proovilepanek kulub ära, ka CV-sse võid selle kirja panna. Veedad päeva värskes õhus, leiad mõned uued tuttavad, kes jagavad samu väärtusi. Pole kõige hullem, mis?

Kui palju kordi sind poliitikasse on kutsutud? Sealgi oleks koristustalguid vaja?

Ma ju olengi poliitikas! See, et mulle keegi selle eest palka ei maksa, annab vabaduse teha just sellist poliitikat, mis mulle õige tundub. Vahel tundub, et siit Hiiumaa servast õnnestub olulisi asju paremini mõista. Õhk on puhtam ja lärmi ka ei ole.

Egiptuses arvati, et me aitame neil ka poliitikuid võimult ära koristada. Vene võimud tahtsid saada nimekirja teiste riikide juhtidest, kes meid toetavad.

Eestis oli nii: litsentseeritud jäätmekäitleja läks pankrotti ja kokkukantud laga oli tema pankrotivara.