LÕBUS PENSIONÄR: Kino Sõprus jõuab auväärsesse ikka ja saab juba 60-aastaseks. Selle tähistamiseks on sõpruslased peatse pensionäri ekraanile pannud väikese komöödiafilmide festivali. Fagira D. Morti arvab, et see nali on mõeldud mornimat sorti inimesele.
Selle naljaga on keeruline värk, nalja on nimelt palju raskem teha kui näiteks draamafilmi või tragöödiat. Draamaga on selged sotid – tõsine lugu, tihtipeale näidatakse näpuga, korratakse üle ja loetakse moraali, et sõnum ikka kindlasti kohale jõuaks. Naljaga on asi selline, et mõni koomik võib kasvõi nahast välja pugeda, no ei ole naljakas. Või siis ei tunne publik lihtsalt nalja ära, kuna ei oska seda nähagi, ei taba konteksti. Või siis teeb nalja hoopis miski muu asi, mida autor pole naljana mõelnudki. No okei, see viimane on vast isegi hästi, peaasi, et publik mornina ei istu. Igal juhul on nalja teha raske, Sõpruse kino komöödiaprogramm pole kindlasti igaühele konti- või mokkamööda. Ma arvan, et see on programm, mis on koostatud üldiselt tõsistele ja mornimat sorti inimestele. Peaks pressima ka kuivematest intelligentidest väikese muige välja, või kui hästi läheb, siis isegi laia rahulolunaeratuse.
Kavas on filme läbi aastakümnete, vanemaid ja uuemaid, lausa kultuslikke ja üks selline, mis on nii uus, et mina isiklikult seda veel näinud polegi, seega ma ei oska esimese filmi kohta pikemat kommentaari jagada.
Teherani taksojuht
Festivali avafilmiks on 2015. aastal valminud „Taxi“, mille autoriks iraanlane Jafar Panahi. Filmi tutvustus on lühike: päev taksojuhi elust Teheranis. Aga ma võin teile rääkida paar sõna sellest režissöörist.
2010. aasta märtsis arreteeriti ta mingitel veidratel asjaoludel. Teda hoiti vangis, rahvusvaheline filmimaailm oli tagajalgadel, režissöörid, organisatsioonid ja filminäitlejad – kõik nõudsid mehe vabastamist. Nädal aega ei saanud ta mingit kontakti välismaailmaga, siis lubati naisele helistada. Inimõiguste organisatsioon võitles mehe vabastamise eest, palju kisa ja kära, keegi ei teadnud, mis toimub. Lõpuks, poolteist kuud hiljem teatas Iraani kultuuriministeerium, et mees võeti kinni, sest ta tegi valitsusvastast filmi, mis kajastas 2009. aasta valimisi ja sellele järgnenud sündmusi. Panahi lasti vangist kautsjoni vastu vabaks mai lõpus samal aastal. Tal keelati ka Iraanist lahkuda, näiteks ei tohtinud ta minna Berliini filmifestivalile. Seejärel, 2010. aasta detsembris mõisteti ta kuueks aastaks vangi ja keelati filmitegemine järgmiseks kahekümneks aastaks. Kohtuotsuse alusel ei tohi ta tegeleda ka poliitikaga, reisida ega intervjuusid anda. Sellest hoolimata teeb Panahi filme, vangis ta praegu enam pole.
Iraanis oli mõnda aega selline kord, et kogu filmibisnis oli monopoolne, kogu filmitehnika kuulus riigile. Nüüd on asi lihtsamaks muutunud, enam ei pea filmi riikliku masinavärgi kaudu tegema. Panahi on öelnud, et mine tea, kas ta elabki veel 20 aastat (1960-ndal sündinud mees) ja seega ei ole kindlasti võimalik, et ta kakskümmend aastat filme ei tee. Muidugi on tema võimalused praegu piiratud, kuid niipalju kui võimalik, ta teeb. Tuleb leida võimalusi. Taksos filmimine on lubatud. Ja nii see lugu sündiski. Taksos saab alati kino. Loodetavasti ka nalja, kahjuks filmi nägemata rohkem kommenteerida ei oska, igal juhul tasub seda vaatama minna, nüüd, mil teate režissööri karmi lugu.
Vintske Bruno
Siis võtke plaani Werner Herzogi „Stroszek“(1977). Minge seda filmi vaatama teadmisega, et stsenaarium on kirjutatud 3,5 päevaga. Herzog plaanis nimelt hakata tegema filmi „Woyzeck“, kuid siis otsustas, et sinna peaosasse sobiks pigem filminäitleja Klaus Kinski. Tal oli aga diil vaimupuudega amatöörnäitleja Bruno S-iga, kes teatas, et tal on filmimise ajaks juba töölt puhkus võetud. Herzog ei soovinud mehele meelehärmi valmistada ja nii sündiski plaaniväliselt see komöödia, millele ajalugu on löönud kultusfilmi templi.
Paar sõna peaosalisest: Bruno S-i elu algus oli raske. Ta sündis prostituudi soovimatu lapsena. Ema peksis teda räigelt, nii et 3-aastasena jäi ta osaliselt kurdiks, ta pandi peksmisel saadud vigastuste tõttu vaimuhaiglasse ja veetis järgmised 23 aastat erinevates kinnimajades, muu hulgas tegid natsid temaga eksperimente (uurisid vaimupuudega lapsi). Vintske Bruno elas selle kõik üle, õppis muusikat, tegeles maalimisega, vireles viletsatel töökohtadel. Werner Herzog nägi teda 1970. aastal dokumentaalfilmis ja sealt leidiski mees tee surematusse „Stroszekisse“, mis on spetsiaalselt Brunole kirjutatud.
Teadjam osa publikust on vaadanud ka Herzogi filmi „Kaspar Hauser“, kus Bruno S on nimiosas. Strozsekit võib mööndustega pidada selle mõtteliseks järjeks. Ajastu on teine, tegelased enam-vähem samad. Sisust ka: lakkekrants Bruno S vabaneb vanglast, hakkab elama koos õnnetu prostituudiga ja nad kolivad Ameerikasse õnne otsima. Kaasas on veel ätt nimega Sheitz, keda mängiski mees nimega Clemens Scheitz. Prostituudi osas on Eva Mattes, kes siiski ongi päris näitlejanna, mitte amatöör, kuigi „Strozsekis“ osaledes oli ta üsna oma karjääri alguses. Film räägib võõrandumisest, ühiskonda sobitumisest ja on õigupoolest üsna tõsine pähkel vaatamiseks, kuigi liigitatud komöödiaks.
Läbikukkuv dinner party
Kavas on veel Louis Buñueli film „Kodanluse diskreetne võlu“ („Le charme discret de la bourgeoisie“) (1972). Kuna Buñuelon sürrealist, siis ei tasu temalt mingit väga „normaalset“ filmi oodata, tegemist on absurdikomöödiaga, sürrealistliku korduste jadaga, mis on pigem nagu halb unenägu kui rõõmus naljalugu. Aga eks me peame kõik elus kokku puutuma niisuguse argikoomikaga, oluline on see, kuidas sellistes situatsioonides käituda ja kas peaks selle absurdiga leppima või selle vastu sõja kuulutama.
Lühidalt sisust: kõrgema keskklassi seltskond püüab pidada dinner party’t, kuid see ei taha erinevatel põhjustel kuidagi õnnestuda. Buñueli loos põimuvad unenägu ja reaalsus, inimesed on kuskile teel, kuid samas eksinud, kõike võib tõlgendada mitmeti ja kindlasti mõjub film erinevatel eluetappidel erinevalt. Seega, kui olete seda filmi kunagi juba näinud, minge nüüd uuesti vaatama ja katsetage, kuidas nüüd mõjub. Hiljem saate vaielda ka selle üle, kas see ikka on üldse komöödia või hoopis midagi tõsisemat ja sügavamat, ülim tõde või õudus kuubis.
Südamlik koonduslaagrinali
Ülejäänud neli filmi komöödiafestivali kavas on kõik sõjafilmid. Pean ausalt ütlema, et ma ei ole mingi eriline sõjafilmide fänn, olgu siis tegemist tõsise loo või pilamisega.
Sõjakomöödiatest soovitaksin vaatama minna eelkõige Roberto Benigni filmi „Elu on ilus“ („La vita e bella“) (1997), see on kogu festivali kavas üldse vast kõige klassikalisem komöödia, mitte pila, satiir, kriitika vms. See on ühtlasi soe ja kurb film, naer läbi pisarate, siiski üdini positiivne.
Lugu räägib isast ja pojast, juutidest, kes saadetakse koonduslaagrisse. Tundub võimatu, et selle üle nalja visata? Ometi aitab just nali ja naer läbi tulla ka kõige tumedamast sopast ja seda film näitabki. Ma usun, et nüüdisaegsele publikule on see film kõige tuntum ja võib-olla isegi mitu korda nähtud, see võitis kolm Oscarit, kandideerides sellele auhinnale kokku seitsmes kategoorias. Auhindu on see saanud muidugi veelgi, tervet nimekirja ette lugema hakata ei jõuaks.
Minge ja vaadake seda suurel ekraanil, saate nutta ja naerda, hingeliigutuse ja tugeva positiivse laengu.
Tuumasõda
Stanley Kubricku „Dr Strangelove (ehk kuidas ma õppisin mitte muretsema ja pommi armastama)” (1964) on selline film, mida mina loeksin pigem raamatuna. Õigupoolest ongi see raamatu ekraniseering, loo aluseks on Peter George’i romaan „Red Alert“ (1958).
See on tuumasõja pilamine, teravalt kriitiline tuumaohu kirjeldus. Lugu iseenesest on haarav ja hirmutavalt realistlik oma absurdsuses, see näitab, kui lihtne on tegelikult tuumasõda valla päästa ja kui keeruline on vallandunud sõjaolukorras juba välja antud käske tagasi võtta. Oscareid see film ei võitnud, kuigi kandideeris neljas kategoorias. Film on tekstist tiine, suur osa tegevusest on üsna staatiline ja võib kärsituma filmivaataja toolil nihelema võtta.
Igal juhul on seda parem vaadata kinosaalis kui kodus, sest see nõuab keskendumist. Ka mustvalge visuaal tuleb pimedas kinosaalis kindlasti paremini mõjule.
Sõjamuusikal
Robert Altmani filmi „M.A.S.H“ (1970) tegevus toimub Korea sõja ajal sõjaväehospitalis. Film põhineb Richard Hookeri (õige nimega H. Richard Hornberger) samanimelisel romaanil.
Hornberger oli Korea sõjas arst ja raamat ning film põhinevad tema isiklikele mälestustele. Film pälvis parima adapteeritud stsenaariumi Oscari ja igati õigustatult. Lugu on humoorikas ja ladus muusikal, selle kõige kuulsam laul on kindlasti „Suicide is Painless“, mis on õrna meloodiaga meeldejääv lugu, minu isiklikus filmilaulude tippkümnes esimese kolme hulgas kindlasti.
Nii et ainuüksi selle laulu pärast tasub filmi vaatama minna.
Nelja lolli nali
Lõpetuseks veel Chris Morrise „Neli lõvi“ („Four Lions“) (2010), mis pilab kaasaegset sõjapidamist. See on tüüpiline situatsioonikoomika stiilis „neli lolli satuvad sekeldustesse“.
Pilahaamriga tümitatakse terrorismi, märterlust, pimedat usku või ehk ettekujutust sellest; kuulsusejanu. Nalja saab, kuid paneb ka mõtlema. Sellega võib iseloomustada kõiki Sõpruse komöödiafilmide festivali programmi kuuluvaid filme – naerad ära ja siis hiljem hakkad kukalt kratsima. Naeru taga on valu ja kibedust, palju mõtlemisainet, ühiskonnakriitikat. Narride eesmärk oligi ju elu kitsaskohtadele naljaga pooleks tähelepanu osutamine.
Naer pikendab eluiga, olgu kino Sõprusel ees veel palju publikurohkeid aastaid.
See kõik peaks kuivematest intelligentidest pressima välja väikese muige, või kui hästi läheb, siis isegi laia rahulolunaeratuse.
Pilahaamriga tümitatakse terrorismi, märterlust, pimedat usku või ehk ettekujutust sellest; kuulsusejanu. Nalja saab, kuid paneb ka mõtlema.
