PISILASTE TIPPKISKJALIK MAAILM: Georg Soros on välja arendanud radikaalse ekslikkuse filosoofia, mis väidab, et meie arusaamine maailmast on juba loomu poolest ebatäiuslik ja kõik inimlikud konstruktsioonid on ühes või teises suhtes vigased. See filosoofia õpetab kahtlema ja varjusolevaid märke märkama ja vigu tunnistama, kirjutab Eesti siseturismi eestvedaja Levo Tohva.
„Kõige tähtsam on silmale nähtamatu“ – see Väikese Printsi tsitaat kehtib nii inim- kui ökosüsteemide suhtes. Georg Soros on välja arendanud radikaalse ekslikkuse filosoofia, mis väidab, et meie arusaamine maailmast on juba loomu poolest ebatäiuslik ja kõik inimlikud konstruktsioonid on ühes või teises suhtes vigased. See filosoofia õpetab kahtlema ja varjusolevaid märke märkama ja vigu tunnistama.
Ausad ühiskonnad tunnistavad ekslikkust kahel tingimusel: ennetavalt, kui ilmnevad tõestatud faktid, ja tagantjärele – kui nähtamatu on täide läinud ja põhjustanud õnnetuse.
Nakkused on tõestuseks
Miks ma võtan tõsiselt looduskaitset? Sest looduskaitse on inimese enesekaitse. Tema enda tekitatud probleemide eest.
Tasuta heaolu pole – ökosüsteemi hävitamise eest tuleb maksta kaudselt. Rikkus tekib loodusest – tema ümbertöötlemisel energiaks, asjadeks ja tehiskeskkonnaks. Selle sõltuvuse aktivas on kohe tarbitavad hüved – asjad, mugavused, tehiskeskkond –, passivas aga nähtamatud või aegamööda ilmnevad pahed: reostus, ressursside lõppemine, kõlbliku eluruumi kokkutõmbumine, haigused ning vaimse, kehalise ja sotsiaalse heaolu langus.
Darvinistlik tõde on see, et inimene kuulub loomariiki ja on teistega lahutamatult seotud: päritolult ja põlvnemiselt, haiguses ja tervises. Me sööme teisi ning oleme ise kellegi toit – meie kohal asuvad tippkiskjad – seened, viirused, bakterid, protistid, prioonid, parasiidid. Selle unustamist on soodustanud näiline kaitstus: oleme ehitanud enda ümber tehiskeskkonna laboritingimused. Kõik oleks meie laboris justkui hea, kui suudaksime säilitada tasakaalu oma vajaduste ja keskkonna võimaluste vahel. Kuid meie olemegi keskkond, looduse osa, seepärast on labori eraldatus näiline. Nakkused on selle tõestuseks.
Nakkushaigused on nagu mört, mis seob ökosüsteemis üht olendit teisega. Viirused on biosfääri kiskjad. Ainult nad löövad hambad sisse seestpoolt. Nende tegutsemine on niisama loomulik kui see, mida teevad öökullid hiirtega.
Kuigi koroonaviiruse „ootamatut“ ilmumist püütakse siduda lekkega biorelva laborist Wuhanis või G5 mõjudega, on ta olemas olnud enne ning temataolise haiguse esilekerkimise oht olnud kaua teada isegi eestikeelses teabes – artiklites, dokkfilmides, raamatutes.
Olendite sees ja ümber eksisteerib hiiglaslik virosfäär, mille kõrval kõigele muule jääb kääbuse roll. Viimase kuuekümne aasta jooksul on tundmatusest esile kerkinud enam kui kolmsada viiskümmend nakkushaigust ning nende ilmnemine näib kiirenevat.
Nagu vikatiga heina
HIV, SARS, ahvirõuged, kollapalavik, ebola, dengue, hanta, hendra, nipah, entsefaliit, gripp ja uus moodne katk. 78% esilekerkinud zoonoosidest on pärit metsloomadelt. Kuidas nad inimestele hüppavad?
Vastus on triviaalne. 7 miljardi inimese masinate ja tehnoloogiaga võimendatud pingeline tegevus rebib ökosüsteemi tükkideks (metsaraie, raadamine, teedeehitus, kuivendamine, jõgede kanaliseerimine, tammitamine, kaevandamine, linnade laiendamine, kalavete tühjakspüük).
Selle mõju hakkab kriitiliseks muutuma. Ökosüsteemis elab miljoneid teadusele tundmatuid olendeid. Need elavad mõnel loomal, bakteril, seenel, protistil või taimel ja on „lukustatud“ jäika, kindlasse ökoloogilisse konteinerisse, mis piirab nende arvu ja geograafilist ulatust.
Enamjaolt on nad lihtsad organismid, mille alaliseks elupaigaks võib olla mõni lind, liblikas, näriline, nahkhiir jne. Looduslik peremees kannab patogeeni, ise vaid kergelt või üldse mitte haigestudes. Sealt on patogeenil keeruline välja tulla, kui teda ümbritseb bioloogiliselt mitmekesine, väikesearvuline ja tükeldunud asurkondadega ökosüsteem. Ohvrid on hajusalt, väikeste hulkadena. Kui patogeenil õnnestubki „konteinerist“ väljas käia, siis hävitab ta tavaliselt mõne väikese, eraldatud asurkonna ja hääbub koos viimase ohvri surmaga.
Kuid tsivilisatsioon raputab ökosüsteemist haigused välja. Hakake vikatiga heina niitma, vaadake, mis lendu tõuseb, minema jookseb.
Viiruse „hüpe“
Inimene pole loomhaiguste lemmik. Neil on oma tavapärased saakloomad, nii nagu hundi lemmik on metssiga. Kuid vahel eksib ka hunt rajalt ja tapab metssea asemel kodukoera. Ning nii võibki harjuda koduaedades käima, kui koeri on piisavalt palju ning nad osutuvad kergeks saagiks.
Selline illustratiivne hüpe eelistustes on tavaline, mitte haruldane. Hüppe teeb võimalikuks loomulike seoste katkestamine liikide vahel, tihedaks ja patogeenidele „maitsvaks“ kasvanud inimpopulatsioon, inimeste ja loomade globaalne liikumine (viirused ise ei liigu, nad „ratsutavad“ kulleritel), põllumajandusloomade koondamine hiigellautadesse, leluloomade pidamine kõrge inimkontsentratsiooniga linnades.
Viimane on mulle eriti huvipakkuv. See huvi tekkis 2011. aastal tehtud avastusest, et inimese ohtlik maksahaigus C-hepatiit on välja arenenud koerte kahjutust nohuviirusest umbes 500–1000 aastat tagasi. 500 aastat ühist tuba, voodit ja lemmiku „hommikumusisid“ ning „tänutäheks“ surmav maksaviirus. See inimkäitumise haigusi levitav muster sai kinnitust ka mõned päeva tagasi avaldatud Tartu Ülikooli teadlaste parasitoloogia uuringust. Selgub, et ligi kümnendik Eesti linnakoertest ja ligikaudu 8 protsenti inimestest on nakatunud siseparasiitidega. Kõik see on juba ajaloost tuttav – rõuged (veistelt), kopsupõletik (lindudelt), gripp (linnud, sead). Enamik neist haigustest on zoonoosid, mis alguses on üle kandunud puhtalt teadmatusest, kuid hiljem vastutustundetusest.
Sagenevad puhangud
Teadlane Serge Morand ütleb filmis „Epideemiad. Nähtamatu oht“ („Épidémies: la menace invisible“ (2014): „Elupaikade vähenemine ja viirusi kandvate loomaliikide hävimine vähendab patogeene, kuid allesjäänud mikroobid muutuvad valdavamaks ja nakkavamaks.“
Teadlane Patrick Berche samast filmist: „Kunagi pole patogeenidest nii palju teatud. Me teame, kuidas viirused tekivad ja muunduvad, kuid ei oska ennustada mutatsioonide teket. Suudame ainult arvata. Kuid loodus on meist alati leidlikum.“
Need uued arusaamad on viinud uue paradigmani nimega „Üks tervis“ ja see kõlab: „On jõutud mõistmisele, et inimese tervis (sh vaimne tervis inimeste-loomade seoste kaudu), loomatervis ja ökosüsteemi tervis on lahutamatult seotud.“
Kokkuvõtteks joonistub eelnevast välja üleüldise ühe ja lahutamatu tervise põhimõte: kui ökosüsteem on terve, on inimene terve. Niikaua, kui ökosüsteemi hävitamine jätkub, ilmuvad üha uute ja võimsamate lainetena ka uued viirushaigused. Sest inimene on tõmmanud korgi eest vaheperemeestesse kapseldatud zoonoosidelt.
See „uus paradigma“, on tegelikult hästiunustatud loodushõimude põhimõte, mis püüab vaadata tervikpilti ja takistada inimesi keskkonda muutmast ja sellega uusi viiruseid lahti päästmast.
Biosfääri arvelt
Biosfääri arvelt rajatud uutest kaevandustest, õlivabrikutest, raudteedest, tuumajaamadest, neljarealistest teedest, tselluloositehastest ja saeveskitest ei kogune ka summaarset majanduslikku rikkust, sest jättes isegi kõrvale tööstuste vee- ja õhureostuse, ökosüsteemi otsekahjud, ulatub ainult koroonaviiruse lahtipääsemisest tekkinud kahju majandusele 1–2 triljonit aastas. Majandus neutraliseerib ökosüsteemile põhjustatud kahjuga iseenda majandusliku kasu.
Kui see tõesti on nii, siis milleks intensiivne tarbimine ja looduse lõhkumine, kui tulemuseks on tühjad pihud, lisaks rikutud elukeskkond ja nakkushaigused, mis vabadust piiravad ja elu ähvardavad? Milline oleks elukvaliteet kullast puuris? Ehk oleks tõesti mõttekam liikuda arusaamades edasi ning leida teadmine, kuidas saada kasu mitte looduse arvel, vaid looduse abil. Nii nagu seda teevad miljonid ökosüsteemiga läbipõimunud teised liigid inimliigi kõrval.
Liiale mindud
Lõpetuseks, et pole vaja kedagi nimetada paduroheliseks või puukallistajaks. Need inimesed võivad olla teinekord läbinägelikud ja ennastohverdavad ühise heaolu eest seisjad (kõige tähtsam on silmale nähtamatu, mäletate?). Nad näevad seda, mis võib-olla teistele on märkamatu. Kindlasti eelistavad kõik kallistada puude asemel oma lähedasi (kui esilekerkivad viirused jälle laseks) ning selleks, et ka tulevikus saaks seda teha, toetage ökosüsteemi säilimist, sõbrad, ärgem surgem tühiasjade üle pead murdes!
Tunnistagem, nagu ausale ühiskonnale omane, et pisut on liiale mindud jah, ning alustagem eksimuste kõrvaldamist. Alustagem oma kodumetsast, koduaiast, putukatest, taimedest. Loogem ja toetagem elurikkust, see on meile isiklikult kasulik!
