MINGE METSA, KORILUS ON LAHE: Narva muuseumi õuel sebib kogu suve ringi Valentina Kiršner, kes töötab seal valentinana. Talle pole Narva-Jõesuu metsas korilusega tegelemine võõras. Saladusi pressis välja Põhjaõue apteeker Tanel Mazur.
Kuna siis tegelikult peab metsa minema, et mitte ühtegi vilja või taime mitte maha magada?
Metsas tuleb käima hakata varakevadest alates. Siis saab kuiva ilmaga koguda vaarikavarsi, mustikalehti ja muud säärast, mida suvel teistele asjadele hea lisada. Maitsetaimedel on ka mõned reeglid. Näiteks nõmm-liivateel tuleb kindlasti eraldi korjata õied ja lehed. Viimased armastavad hirmsasti kala – või siis vastupidi.
Kuidas neid taimi säilitada?
Kuivatada on metsast korjatud rohelist kõige parem tühjades papist kommikarpides. Selle põhja tuleb panna üks salvrätik ja siis ettevaatlikult taimed peale laduda.
Samblikku, näiteks põdrasamblikku, tuleb korjata kohe pärast lume sulamist. Parem on ta suuremast metsaprahist juba kohapeal puhastada. Kodus tuleb samblik korralikult läbi pesta ja siis kuivatada. Samamoodi tuleb ettevaatlikult puhastada ka vaarikalehti.
Okei, aga moosid, kompotid? Kuna siis metsa minema peab?
Esmalt tuleb ikka teha nimekiri, millisteks tähtpäevadeks asju sisse tehakse. Seejärel tuleb arvesse võtta sõprade maitse-eelistusi.
Ja siis metsa?
Järgmise asjana tuleb taara! Erineva kujuga purgid, kõik korralikult puhtaks. Ja siis ära määrata, milline purk millele läheb. Samuti sildid ja muu selline.
Enne korjamist ja valmistamist tuleb ära määrata, milline on peakomponent ja millised on lisandid. Luuviljad saavad näiteks alati omavahel hästi läbi – aprikoos, virsik, ploom, kirss. Nende puhul saab ühest valmistatud mahla kasutada teise asja konserveerimiseks. Mis siis, et erinevatel viljadel on suur valmimisaja vahe, mahl läheb purgiga külma sissetehtavat kraami ootama.
Metsa?
Jah, nüüd metsa. Aga esimesed metsamarjad tuleb lihtsalt ära süüa. Hiljem, kui hoidiste jaoks korjamiseks läheb, siis valida vastavalt vajadusele kas pehmemaid või tugevamaid, sõltuvalt sellest, kas tehakse moosi või kompotti. Sama käib ka köögiviljade kohta. Kindlasti ei tasu soolata esimesi kurke, sest need lähevad pehmeks. Teine ring juba sobib.
Mis esimesena valmib?
Juuli alguses oli sellel aastal nii, et korraga ripuvad metsas rohelised mustikad ja rohelised maasikad, vaarikas oli samuti ära õitsenud. Nii saidki nad kõik korraga valmis.
Aga tavaliselt?
Metsamarjadest on esimene metsmaasikas. Marja punane värv ei näita veel tema küpsust, maasikas tahab punasena veel veidi varre otsas valmida. Kindlasti tuleb maasikaid korjata enne vihma, sest muidu imevad nad vihmavee endasse ja muutuvad vesiseks.
Puhastada on metsamarju kõige parem nii, et võtta vanad linased rätikud ja sinna peale marjad ning ettevaatlikult puhastada.
Marju on parem korjata väiksemasse nõusse, et alumised teiste raskuse all lössi ei läheks. Valmimisjärjekord on tavaliselt: metsmaasikas, mustikas, vaarikas, pohl.
Milliseid vilju-marju omavahel kokku ei tasu panna?
Vaarikat ei tohiks valmistada koos kirsiga, nad ei armasta üksteist. Samuti ei tohiks segada astelpaju teiste marjade või viljadega, ta on väga agressiivne nii maitselt kui ka keemiliselt. Ta on pigem rohkem ravimtaim.
Korralikuks sakuskaks moosist tavaliselt ei jätku. Kuidas seentega lood on?
Seentest on mürkel esimene, siis tuleb kukeseen. Mõlemat on parim sisse teha päevalilleõliga. Rapsiõli pole hea, ei sobi kukeseenega. See seen on ka parim kuivatamiseks. Pärast kukeseeni hakkavad tulema juba puravikud ja tatikad.
Samadest kohtadest, kus kasvavad metsmaasikad, võib hiljem leida sirmikuid, ainult lagendik peab olema selline tuulevaikne, muidu see seen ei kasva.
Kas Narva-Jõesuu erineb oma marjade ja seente poolest teistest kohtadest?
Narva-Jõesuu – see on liiv. Seepärast on kõik kuivem ja see loob omaette väga meeldiva maitse. Aga näiteks Kuremäe marjad on mahlasemad ja seega ka vesisemad ning pehmemad. Samas on sealsed seened väga head.
Iisaku segametsa ja soo piiril on head marjad. Hiiumaa on hoopis teine asi. Näiteks on seal teelehed paksud ja mahlased, aga marjad kuivemad. Kurtna pohlad on ülimahlased ja hästi õhukese kestaga. Iisaku omad aga tihked ja kuivad.
Mida millega sööma peaks?
Võtame näiteks loomaliha – see tähendab punast pipart ja kirsse. Kirss on veidi happeline ja punane pipar lööb maitse lahti. Aga esmalt tuleb pipart ja kirsse olematul tulel kaks päeva keeta.
Siga?
Õunad ja ploomid. Pestud õuntel tuleb võtta südamikud välja, lõigata ketasteks ja siis toiduõlis kiiresti üle kuumutada, mitte praadida! Eriti hea kooslus on mustad ploomid ja Antonovka. Lisada veidi kaneeli ja küüslauku.
Kana?
Pohlad.
Sakumm?
Sibulaga on üks imeline retsept. Lõigata paksud rõngad ja kuivatada paberkäterätikuga ära. Nüüd segada tainas vähehumalasest õllest, jahust ja mustast ning punasest peenikesest piprast. Sibularõngad tainast läbi ja pannile. Tavaliselt ei jõua niipalju teha kui süüakse.

Valentina Kiršneri suvised värsked seened viina kõrvale
OTSE METSAST: Apteeker Mazur pajatab, kuidas Valentina üht eriti vägevat metsaandi sisse teeb.
1 keskmine ümmargune kartul
200 g erinevaid värskeid seeni (mis ei vaja kupatamist)
3 tomatit
vett
soola
musta jahvatatud pipart
supirohelist
porrulauku
150 g hapukoort
200 ml heledat õlut
Kartul eraldi ära keeta. Võtta väiksem pott, panna põhja kartul, seened, tomatirõngad, peale valada keev vesi, milles sool, pipar, roheline ja porru. Lasta nõrgalt podiseda 5–7 minutit, potikaas veidi lahti hoida. Nüüd panna keeduse pinnale hapukoor ja selle keskele noaga rist. Sinna keskele valada peene joana õlu. Nüüd kaas peale ja tuli kinni ning lasta veidi rahuneda. Jätkub vaevu kahele.