BÄTMÄN LENDAB PEALE: Kristo Kaas oletab, et selle suve oodatuim linateos on uus film nahkhiirmehest. Seekordne „Batman“ aga erineb oma eelkäijatest pagana mitmel moel.
„Ka hiirte ja inimeste parimad kavatsused nurjuvad sageli” – šoti poeet Robert Burns kirjutas need kuulsad sõnad oma luuletuses „Hiirtele“. Burns oli kogemata ühele hiirele peale astunud ning nentis, et ka kõige paremad plaanid ja kavatsused lähevad alatihti täiesti ettenägematutel põhjustel lörri (antud juhul nii hiire kui tema enda vaatepunktist). Ilmselt ei mõlkunud ta peas siiski mõte, et kunagi kehtib sama ka inimeste kohta, kes end öösiti nahkhiireks riietavad.
Hirmul on oma eesmärk
Juba siis, kui lavastaja Christopher Nolan stuudiole oma nägemust uuest Batmanist maha müüs, oli selge, et esimese filmi keskmes pole lihtsalt mingi rikas tüüp, kellele meeldib end öösiti spandekskostüümi pakendada ja pimedatel uulitsatel suurlinna kurjamitele kolki anda. Aastal 2005, kaheksa aastat pärast suurejoonelist fiaskot nimega „Batman & Robin“, jõudiski kinodesse film, mida nahkhiirmehe fännid olid üle kümne aasta oodanud. „Batman alustab“ keskendus Bruce Wayne’ile – mehele maski taga – ning tõi meieni loo sellest, kuidas täiesti tavaline inimene avastab eneses erakordse alter ego.
Möödub enam kui pool filmist, enne kui Wayne ületab suuremad takistused ning meid rahuldatakse sellega, et ekraanile jõuab Batman isiklikult. Ent see transformatsioon on ootamist väärt, sest selline muutus ei saagi toimuda üleöö. Mis kõige tähtsam – kuigi meie kangelast heidutab lapsepõlvest pärit pime viha, on juba algusest peale selge, et suurim takistus tema teekonnal on hoopis hirm. Meil kõigil on hirm millegi ees ning Bruce Wayne’i jaoks on selleks nahkhiired. Ainult uputades end täielikult oma fantasmagooriasse, on Wayne suuteline muutma selle osaks iseendast ning ühtäkki muutub Batmani sünd enneolematult kauniks ja inimlikuks. Tulemuseks on üks intiimsemaid koomiksifilme, mis on eales kinolinale jõudnud.
„Batman alustab“ tutvustab meid ka kriminaalsele organisatsioonile Varjude Liiga (The League Of Shadows), mille agendas pole keeruline näha allegoorilisi sarnasusi mõne Kesk-Ida terroriorganisatsiooniga (kui jätta kõrvale asjaolu, et Varjude Liiga loodi juba 1960-ndate lõpus): liiga näiliselt noobel eesmärk on taastada inimväärtuste õige tasakaal maailmas, kuid nende nägemuse kohaselt saab see aset leida ainult genotsiidi kaudu ja maailma ühe suurima linna Gotham City (sisuliselt New York) hävinguga. Põhimõtteliselt plaanivad nad suurt uputust, kuid seekord pole meil Noa laeva, milles varjupaika otsida.
Sihitu hullumeelsus on osa meist kõigist
Põhjus, miks Batman on tegelase ja koomiksina nii silmapaistev, peitub kangelase psühholoogias ja minevikus. Batmani eellugu räägib meile, kuidas Bruce Wayne’i vanemad tapeti juhusliku röövi käigus ilma mingi põhjuseta ning noorel Bruce’il ei olnud muud valikut kui kõike abitult pealt vaadata. Teiselt poolt on Batman õigluse korravalvurina kokku puutunud arvukate kurjamitega, kelle motiivid tõstavad üles hulgaliselt küsimusi, kuid ei anna ühtki konkreetset vastust. Nolani triloogia teine jagu „Pimeduse rüütel“ („The Dark Knight“, 2008) keerleb samuti üheainsa teema ümber, milleks on kaos. „Pimeduse rüütli“ keskmes on originaalsest Tim Burtoni „Batmanist“ (1989) tuttav Joker (Heath Ledger), kes viib meid metsikule karussellisõidule sügavale hullumeelsuse kloaakidesse. Ning kui päev õhtule jõuab, leiab Batman end uuesti sama dilemma ees, millega ta on terve elu silmitsi seisnud: selleks, et saada jagu hullumeelsusest, tuleb tal endal sellele alluda – ent kas ta on valmis sääraseks ohverduseks?
Batman pole traditsiooniline näide paragonist, mida peegeldavad näiteks „Fantastiline nelik“ või „Superman“. Nolani Bruce Wayne on elunäinud miljonär, kelle psühholoogilised armid on ta juba ammu hullumeelsuse piirile viinud. Ta on olnud vastamisi kõigi nende valikute ja probleemidega, mis tingivad inimese transformatsiooni kriminaaliks, kuid tahtejõu (ja juhuse) abiga on ta suutnud teha oma valikud paremini kui teised.
Paralleelselt elame kaasa Gothami uuele kangelasele Harvey Dentile (Aaron Eckhart), aga kui maailm tema ümber üheainsa hetkega peapeale pööratakse, ei leia Dent enam jõudu öelda „ei” kättemaksule ning reedab pimesi kõik, millesse ta on terve elu uskunud. Tegemist on justkui „faasivahetusega”, murdepunktiga, mis leiab aset, kui mingid kindlad tingimused on täpselt õiged: nii nagu jää sulab nullkraadi ja vesi aurustub saja kraadi juures, saabub piisava surve all inimpsühholoogias hetk, mil ta kas muundub kangelaseks või sukeldub omaenese hullumeelsusesse.
„Pimeduse rüütel“ on tume ja tõsine film, mis mängib meie psühholoogiaga väga primaarsel tasandil – kuigi me ei ela maailmas, kus me peaks päevast päeva taoliste probleemidega kokku puutuma, on meil kõigil need instinktid, ja Batman on nagu salakaval must spandekspeegel, mis ei väsi neid meile moonutatud kujul meenutamast.
Me otsime valu, sest see on inimlik
Enne Nolani triloogia esimest osa (2005) polnud Hollywood oluliselt teistsugune: filmide taastöötlused (remake) olid, nagu ikka, osa igapäevaelust ning algmaterjali rottimine 10–50 aasta tagustest filmidest oli täpselt sama rutiinne, nagu see on tänapäeval. Küll aga oli prevaleeriv tendents, mis suunas kogu filmitööstust üha sügavamale labasuse keerisesse: iga uus järg sisuliselt igas frantsiisis („James Bond: Surra veel üks päev“ (2002), „Ämblikmees“, „Maatriks“, „Tähesõjad“ jne) oli eelmisest üldjuhul jaburam, laiatarbelisem või lihtsalt maitsetum. Nende sekka kuulus ka Batmani film, mille viimased linastused – „Batman igaveseks“ (1995) ja eriti „Batman & Robin“ (1997) – olid sisuliselt kaks halba unenägu, mis jätsid halva maitse ka kõige maitsetuma vaataja suhu. Süüdi olid stuudiod ja, nagu näib retrospektis, selge nägemuse puudumine.
Ent kusagilt kõige selle keskelt imendus pinnale uus tegelane nimega Jason Bourne, kes tõi üheainsa filmiga („Bourne’i identiteet“, 2002) kogu tööstuse tagasi maa peale. Ühtäkki kingiti meile kangelane, kes polnud surematu, kellel olid inimlikud probleemid ja kelle minevik oli üks suur must auk. Ta oli brutaalselt tugev, kuid samas läbi ja lõhki haavatav. Täiesti ootamatult oli meil jälle keegi, kellele siiralt kaasa elada. Ja vaatajatena armusime me temasse esimesest silmapilgust! Robert Ludlumi romaani stiilipuhas ja räpane teostus oli elustav šokk, mis mõjus nagu süstal täis epinefriini pärast rasket üledoosi. Tarantino oleks selle üle uhke.
Nolani nägemus Batmanist võis olla või mitte olla ajendatud Bourne’i-filmide inimlikust lähenemisest (nn heightened reality, mis tugineb ka kõige sürreaalsemal hetkel mingil moel igapäevasele reaalsusele), kuid selge on see, et „Batman alustab“ pani alguse laviinile, mis on endiselt hoogu kogumas. Üleöö muutus populaarseks uus termin, milleks oli reboot – „taaskäivitus” tervele frantsiisile, mitte ainult taastöötlus ühest filmist. Mis veel tähtsam, stilistiliselt on seesama sõmerus („maalähedus”) nüüdseks sisuliselt igasse teise frantsiisi üle kandunud (muu hulgas nähtavasti ka peagi esilinastuvasse Ämblikmehe-filmi).
Aasta pärast triloogia esimest osa läks sama teed James Bondi film, mis viskas kõrvale nähtamatud autod ja tegi sammu tagasi Ian Flemingu esimese romaani raamistikku („Casino Royale“, 2006), seejärel „Star Trek“ (2009), mis viis tegevustiku paralleeluniversumisse ja tõi tagasi sarja algsed tegelased, „Ahvide planeet“ („Ahvide planeedi sünd“, 2011), „X-mehed“ („X-mehed: esimene klass“, 2011) ja hiljuti „Tulnukas“ („Prometheus“, 2012), mis valdavalt kõik keskenduvad peategelaste eellugudele ja asetavad meid tagasi seikluse algusesse, ignoreerides kümnete aastate jooksul kogunenud ajalugu. Kõik need frantsiisid olid eelneva 10–15 aasta jooksul läbi elanud tülgastava taandarengu seosetuteks spinoff-tüüpi läbufilmideks (erandiks võib vast pidada vaid „Star Treki“) ning ühtäkki osutus Batman selleks hädavajalikuks proof of concept’iks, mis tõestas, et vaatajad on valmis millekski värskemaks ja küpsemaks.
Pimeduse rüütli taastulek (2012)
8 AASTAT ON MÖÖDAS: Varjude Liiga on tagasi ja linn vajab taas kangelast, arvab Kristo Kaas.
Nolani teise filmi lõpus oli Batman sunnitud Gotham Cityst pagendusse minema, sest ta võttis õigluse nimel omaks kuritööd, mida ta ei sooritanud. Nüüd aga on möödunud kaheksa aastat ja triloogia viimases osas vajab linn teda taas.
Varjude Liiga on tagasi eesotsas uue kurjami Bane’iga (filmis „Batman & Robin“ oli Bane ajutu sidekick, kes käis ringi ja ajas suust kohutavalt rumalaid tsitaate välja. Selge on see, et Nolani Bane (Tom Hardy) on üks käbi, mis sama puu otsas ei kasva). Tagasi on ka Tim Burtoni filmist „Batmani tagasitulek“ (1992) tuttav Selina Kyle, alias Kassnaine (Anne Hathaway).
Bane paneb nii Batmani kui ka Bruce Wayne’i füüsiliste ja vaimsete katsumuste ette, millega meie kangelane puutus kokku triloogia esimeses osas. Koomiksis on Bane strateeg – halastamatu ja kliiniliselt täpne psühhopaat, mis tähendab, et iga tema sõna ja löök on kohal, kus sellel on kõige suurem mõju. Kui eelneva kahe filmi teemad olid hirm ja kaos, siis „Pimeduse rüütli“ taastuleku keskmes on valu.
See omakorda tähendab, et nüüd on nahkhiirmehel viimane aeg korrigeerida kõike, mis eelmine kord päris plaanipäraselt ei läinud, isegi kui kannatajateks jäävad mõned närilised! Ent üks on kindel – seekord toimub asi agoonia kaudu.
„Pimeduse rüütli“ taastulek
