TEGELIKULT OOTAB TA SEAL MUIDUGI MIND: “Põlev mees Peeter Mudist” on tõsiselt vinge näitus, mida saab vaadata Eesti Rahva Muuseumis. Kuraator Reet Mark räägib Mudisti arvukatest eripäradest – nii kunstnikule kui ka inimesele mõeldes.
Peeter Mudist (1942–2013) on Eesti kunsti üks suuremaid legende, kelle loomingut on alati saatnud kunstnike austus ja kunstiarmastajate suur imetlus. Ta kujundas oma erilise maalilaadi välja 1970. aastate alguseks, vaid mõned aastad pärast Eesti Kunstiinstituudi (praeguse Eesti Kunstiakadeemia) lõpetamist. See stiil erines märgatavalt kõigest, mida tookord maalikunstis tehti.
Teistest alati eraldi
Ametlik kunstisuund oli siis karm stiil, mis murdis küll vabaks sotsrealismi kaanonitest, kuid jäi siiski kangelaste kujutamise ja väga range ning kindlapiirilise väljenduslaadi juurde. Mudistil oli tugevust sellest algusest peale erineda, kui mõned koolitööd välja jätta. See tugevus andis talle harukordse sisemise vabaduse, või ka vastupidi.
Mudist oli oma kursusekaaslastest natuke vanem, sest ta oli juba jõudnud paar aastat õppida Tallinna Polütehnilises Instituudis energeetikat. 1963. aastal sai ta Eesti Riiklikku Kunstiinstituuti sisse esialgu arhitektuuri, maaliosakonda läks ta üle aasta hiljem sõjaväkke võetud Tiit Pääsukesest vabanenud kohale.
Mudisti õpingukaaslased on meenutanud, et juba algusest peale seisis ta teistest natuke eraldi, aga pigem mõtlemiselt kui käitumiselt, sest miski tudengielust polnud talle võõras. Oli marulisi ettevõtmisi ja rohkeid armumisi, nagu nooruses olema peabki. Kuid ta tegi siis ja ka hiljem ikkagi kõike isepäiselt, intensiivselt ja alati veidi kõrval olles. Siinjuures mängib kindlasti rolli üle poole elu põetud Parkinsoni tõbi, mis andis talle aega keskenduda vaid kõige olulisemale. Kui tead, et su liigutused muutuvad üha kontrollimatumaks, käimine aina vaevalisemaks, kõne arusaamatumaks ja kõige sellega kaasnev depressioon hullemaks, siis tulebki elada kiiresti, otsekui sisemiselt põledes.
Rääkida “armsatest asjadest”
Peeter Mudist ei häbenenud ei maalides ega ka elus rääkida kõige puhtamatest tunnetest inimeste vahel: headusest, lihtsusest ehk “armsatest asjadest”. “Armas on see, mis sind liigutab,” selgitas ta ise. Ta rääkis väga tõsistest asjadest lihtsal moel ja leebelt naerdes.
Tema maalides on alati sees mingi lugu ja seegi teeb ta eriliseks. Eesti kunstis ei armastata piltidel jutustada otseseid lugusid. Literatuursus maalis on isegi justkui taunitav, kuigi varjatult leidub seda enamasti kõigil. Mudist neid lugusid ei häbenenud, kuigi sellega on üks väike aga.
“Mina annan inimestele [oma maalides] selle, mida nad ootavad, aga tegelikult kujutan ma muud asja,” ütles ta ühes intervjuus.
Selles peitub Mudisti kunsti vaimustav vastuolu. Maali vaadates võib kokku mõelda hingematva loo, kuid kunstniku enda selgitus toob sind tagasi maa peale. Sellest ei muutu pilt aga vähem olulisemaks, pigem inimlikumaks. Näiteks võib tuua ühe tema kuulsaima maali “Ootab jääminekut”, mis valmis 1980. aastal.
Jääminek kui lihtsalt jääminek
See oli Moskva olümpia aasta. Tallinn oli vähemalt toonases mõistes üles vuntsitud, vanalinn värviliseks maalitud, isegi Tartu poodides müüdi pisikestes pakikestes Soome võid ja viilutatud sinki.
Ja siis tuli näitusele selline rahulik, vaikust täis pilt. Tüdruk lumisel mererannal ootab vaikse järjekindlusega jääminekut. Selles pildis oli meile, tookordsetele abiturientidele, keset totaalset stagnaaega meenutus, et jää läheb kindlasti igal aastal ära. Ükskõik kui hilja, aga läheb. Muidugi oli kohe selge, et see jää on Nõukogude kord, mis kunagi kaob. Või mure, valu… ükskõik milline piinav olukord.
Paarkümmend aastat hiljem sai lugeda Mudisti enda teksti: “Loomulikult pole jäämineku ootamine tõsine tegevus. Aga selle ootamise ära maalimine on küll. Jääminek on looduse üks võimsamaid etendusi, isegi ootamine on suurejooneline ja pilt ülev ning kirjutamine temast erutav. Kuni selle ajani olin arvamisel, et lamav naine sobib pildi peale ainult aktina, st paljana ja nii arvab enamus maailmast. /–/ Aga kui nägin jäämineku ootajat, siis tundus ta nii ilus ja kütkestav just mantlis. Mis tõde on, et kratsi kõrvu. Tegelikult ootab ta seal muidugi mind, et ma juba tuleksin ja maalima hakkaksin.”
Kunstnik nagu ütleb sulle muheledes: võta hoog maha, minu pilt võib olla hoopis lihtsam. Aga ei pruugi. Ta on öelnud ka nii: “Ma suudan vaid ähmaselt väljendada seda, et kõik on ähmane.”
Maalimine kui jaatamine
Maalimine oli Mudisti jaoks millegi jaatamine ja ilusatel joontel ning värvidel pole tema jaoks põhjendust. Selgitusteks võiks öelda tema enda sõnade järgi, et ta maalis seda, mis pähe tuli, mitte seda, mida kontrollis mõtlemine. Hea pildi mõte või tähendus võis tema jaoks selguda maali valmimise viimasel hetkel.
See kõik ei tähenda, et Mudist poleks olnud mõtlev kunstnik, ilmselt on ta meie kunstis üks loojatest, kes mõtiskles kõige enam enda ja üldisele eksistentsile ning probleemidele. Kindlasti uskus ta jumalasse, aga ma kahtlustan, et see jumal ei olnud ei Jahve, Kristus ega ka Allah või Buddha.
Oma teadmise peitis ta maalidesse, äärmiselt lihtsate tegevuste või kujutiste taha. Mudist ei mõju iial õpetajana, ta laseb igaühel oma pildi kaudu talle, vaatajale oluliste mõteteni jõuda.
Kõige värvilisem on udu
Vapustav, kuid Mudist, meie kunsti üks suuremaid koloriste, on öelnud, et “ma ei salli värvi”. Tema jaoks oli tähtis värvide vahekorra täpsus, nii et ükski värv ei hakkaks eraldi silma. Valgus on peamine, mis määrab ja paneb kõik asjad kasvama. Jaan Toomik rääkis hiljuti Kuku raadios, et Mudisti jaoks polnud värvilisemat asja kui udu!
Rikkudes siinkohal kirjelduses Mudisti enda tõekspidamist, tahaksin värvist rääkides näituselt esile tõsta üht väikest portreed. See on väga varane, 1970. aastal loodud “Kevadine portree”. Imeline väike pilt, mille toonid hakkavad kõnelema aeglaselt. Esmalt märkad tumedal foonil säravat rohelist pehmet kampsunit, siis tütarlapse lühikesse soengusse torgatud kollaseid lilli… ja kui avastad teise kõrva peale seatud tumelilla õie, mille värv on nii sügav, et tunneksid nagu mingi kummalise lille lõhna, oled jäädavalt lummatud.
ERM-i näitusele on valitud Peeter Mudisti inimesi kujutavaid maale eelkõige kahest suurest erakogust. Seda valikut on täiendatud Eesti ja Tartu Kunstimuuseumi maalidega, ilma milleta pole Mudisti näitust võimalik teha, muu hulgas on näitusel “Ootab jää minekut” või “Kevad Keilas”. Kokku on väljas ligi 60 maali ja paarkümmend skulptuuri.
Skulptorist maalija või vastupidi
Meie kunstis on suhteliselt vähe maalikunstnikke, kes oleksid samas head skulptorid. Eduard Wiiralt oli üks selliseid, kuid kahjuks on tema skulptuure vähe teada. Jaan Koort oli suurepärane skulptor, kes maalis väga hästi.
Peeter Mudist on rääkinud lugu, kuidas ta sattus kunstiinstituudi päevil kuulama Olivier Messiaeni meloodiaid harjutavat noort Peep Lassmanni ning klaveri kõrval olevat seisnud Koorti raiutud “Abikaasa portree”. Muusika ja skulptuuri mõju oli olnud nii ülendav, et “kõik põllukivid tahtsin ma seejärel raiuda Koorti abikaasa portreedeks”.
Skulptorina on Mudist sama võimas ja vaimukas kui maalijana. Näitusel saab näha suurt osa tema skulptuuriloomingust. Ilmselt on üks tuntumatest kujudest last ootav võidujumalanna Nike, mis on loodud 1977. Last ootava võiduka ema selgituseks on Mudist talle omaselt lisanud hoopis harvaesineva mehepoolse vaate: “Iga lapse sünd on võit ja iga isa võitja, kõik teised mehed on kaotajad.”
Teine tuntud kuju on “Upitaja” (1981), mis kunstniku enda sõnade järgi on maali “Maast lahti” (1975) mehe skulptuurne variant. Harukordne võimalus on näitusel näha mõlemat skulptuuri kahes materjalis – värvitud kipsis ning selle järgi valatud pronksis.
Foto: Peeter Mudist. Ootab jääminekut. 1980. Õli, lõuend.
