MÕTTETUTE RIIKIDE AABITS (nr 94): Geograaf Toomas Kümmel kirjutab ajuvabadest riikidest meie planeedil. Üks on selge – täiesti mõttekat riiki siin ei eksisteeri. Mõttetu Mongoolia vajab ilmselt midagi mõttekamat kui ainult sõltuvus Hiinast, Tšingis-khaani kultus ja maailmakuulus “dinosauruste surnuaed” Nemegetu mägedes paleontoloogia huvilistele.

Pärast verise diktaatori Stalini surma algasid Nõukogude Liidus puhastused. Ei pääsenud ka Stalini lähim võitluskaaslane, välisminister Vjatšeslav (Skrjabin) Molotov, hüüdnimega Kiviperse. Ta kaotas järgnevas võimuvõitluses. Võitjatel oli see stalinlik mollusk vaja võimalikult kaugele eest ära saata. Kuna Kuule lennutasid inimesi ainult ameeriklased ja sedagi aastaid hiljem, saadeti Kiviperse Molotov 1957. aastal saadikuks Mongooliasse.

Mongooliast kirjutatakse ja räägitakse haruharva. Põhjus on lihtne, tegemist on täiesti mõttetu riigiga ja seal ei toimu mitte midagi tähelepanuväärset. Pärast Tšingis-khaani maailmavallutust kohe kindlasti mitte midagi. Sajandid täis mõttetust! Ootamatult on aga Mongoolia tõusnud maailma meedia uudistesse.

Uuspõgenikud Vene territooriumilt

Endine Mongoolia president (2009–2017), mitmekordne peaminister (1998, 2004–2006) ja riigi esimene mittekommunistlik liider Tsahhiagijn Elbegdordž kutsus Venemaal elavaid etniliselt lähedasi budistlikke rahvaid burjaate, tõvalasi ja kalmõkke põgenema mobilisatsiooni eest Mongooliasse, kus neid Elbegdordži sõnul avasüli vastu võetakse. Seda võimalust ongi juba kasutanud üle 5000 inimese Venemaalt.

Tuleb tõdeda, et Mongoolia oli varemgi esinenud väliskodumaana etniliste opositsionääride ees. Näiteks Oirat – kalmõki rahva kongress, mis nüüd seisab Kalmõkkia iseseisvuse eest. 2021. aastal püüdis kongress kukutada kremlimeelset võimu Kalmõkkias ja leidis tuge Mongoolialt.

Mongooliasse põgenenud Kalmõkkia budistlik usujuht ülemlaama Telo Tulku Rinpotše esineb oma avalikes sõnavõttudes sõja vastu Ukrainas. Tema sõnul on õigus Ukraina poolel, kes kaitseb oma kodumaad. See näitab, kui mõttetu on omakorda Venemaa, et suudab oma käitumisega isegi Mongoolia uudistesse tirida.

Seega on meil põhjust lähemalt vaadata seda mõttetut riiki, mis on oma pindalaga 1 565 000 km² maailmas 18. kohal, kus samal ajal elab aga ainult 3 miljonit inimest. Võrdluseks, Mongoolia on territooriumilt natukene alla kolme korra väiksem kõigi Euroopa Liidu liikmesriikide pindalast, aga EL-is elab kokku 447 miljonit inimest.

Mägine maa stepi ja kõrbega

Sel riigil Ida-Aasias on ainult kaks naabrit: idas, lõunas ja läänes Hiina ning põhjas Venemaa. Mongoolia hiiglaslik territoorium on suuremas osas platoo, mis tõuseb 900–1500 meetri kõrguseni merepinnast. 85% Mongoolia territooriumist asub kõrgemal kui 1000 meetrit merepinnast. Kõik need, kes kujutavad Mongooliat ette lõputu stepina, eksivad. Mongoolia on mägine maa, kus leidub ka küllaldaselt kõrbe.

Mongoolia platool kõrguvad neli suuremat mäeahelikku. Kõrgeim ja ulatuslikum neist on Mongoolia Altai, mis kulgeb loode-kagu sihis 900 km pikkuse vööna Mongoolia ja Hiina vahelisel piiril. Loodes on see ühenduses Altai mäestikuga ja kagus jätkub Gobi-Altai (kõrgeim mäetipp 3900 meetrit üle merepinna) ahelikena. Mongoolia Altai kõrgemad mäetipud on kaetud liustikega, kõrgeim tipp Mönhhairhan ulatub 4362 meetrit üle merepinna.

Suure osa Mongoolia kesk- ja põhjaosast hõivab loodest kagusse suunduv Hangai mäemassiiv. Need on vanemad ja seega ka madalamad metsaga kaetud mäed. Mongoolia Altaist eraldab seda nn Suur Järvede Nõgu. Kesk-Mongoolia kirdeosas on väiksem Hentii mäemassiiv. Selle põhjapoolsed osad on taiga, lõunaosad aga kuiv stepp. Hentii mäed moodustavad veelahkme Baikali järve kaudu Põhja-Jäämere ja Vaikse ookeani vesikonna jõgede vahel. Hentii mägedes asub ka Mongoolia pealinn Ulaanbaatar. Riigi põhjaosas on Hövsgöli mäeahelik. See on noor ahelik teravate tippude ja kitsaste sügavate orgudega. Mägedest veelgi põhja pool asub Hövsgöli järv, Mongoolia suurim ja sügavaim mageveejärv.

Põhja- ja Lääne-Mongoolias on seismiliselt aktiivseid tsoone, kus on sageli maavärinaid ning palju kuumaveeallikaid ja kustunud vulkaane.

Ulaanbaatarist itta ja lõunasse Hiina piiri suunas hakkab platoo kõrgus vähenema ja läheb üle tasandikuks. Suur osa Mongooliast on tasandik. Lõuna-Mongoolia piiril Hiinaga asub Gobi kõrb, peamiselt kivi- ja savikõrb, kuid on ka liivaluidetega piirkondi.

Vahelduva reljeefi tõttu on Mongoolia mitmekesiste maastikega maa. Seal leidub üks Aasia suurimaid mageveejärvi Hövsgöl, palju soolajärvi, soid, liivaluiteid, künklikke rohumaid, mäestiku alpi metsi ja igiliustikke.

Mongoolia jõed saavad alguse mägedest. Paljud neist on Siberi ja Kaug-Ida suurte jõgede ülemjooksud, mis voolavad Põhja-Jäämere ja Vaikse ookeani poole. Mongoolia kõige veerohkem jõgi on Selenge. Jõgi saab alguse Hangai ahelikust, voolab 600 km ulatuses Mongoolias ja 400 km ulatuses Venemaal. Baikalisse voolavast veest üle poole saabub järve Selenge kaudu.

Meredest kaugel asuval maal on järsult kontinentaalne kliima karmi külma talve ja palava kuiva suvega. Näiteks pealinnas Ulaanbaataris, mis asub enam-vähem mägise loodeosa ja kuiva kõrbelise kaguosa keskel, on jaanuari keskmine temperatuur –23 °С ja juulis +17 °С. Kui maa loodeosas on aasta keskmine sademete hulk 250–510 mm, siis Ulaanbaataris 230–250 mm ja Gobi kõrbes veelgi vähem.

Kõige suurema osa Mongoolia loodusmaastikest moodustavad stepid mitmekesise taimestikuga, mis on justkui loodud karjakasvatuseks.

Jurtaga linlased

Mongoolia on monorahvuslik riik, mida tänapäeval kohtab harva. Mongoolia rahvaarvuks on 2020. aasta rahvaloenduse andmetel 3,3 miljonit hinge. 1979. aasta rahvaloendusega võrreldes on rahvaarv kasvanud kaks korda. Mongolid moodustavad umbes 96% elanikkonnast ning koosnevad mitmest etnilisest rühmast. Pärast Mongoli impeeriumi kokkuvarisemist 14. sajandil jagunesid mongolid 15. sajandil ida- ja läänegrupiks ning ilmselt 16. sajandil jagunes idagrupp veel omakorda lõuna- ja põhjagrupiks. 81% elanikest kuuluvad domineerivasse idamongolite ehk halhimongolite gruppi, keda peetakse iidsete mongolite otsesteks järeltulijateks. Ülejäänud väiksemad etnilised rühmad nagu Altais elavad oiraadid kuuluvad läänemongolite gruppi. Mongoli keele murdeid räägivad ka maa põhjaosas elavad burjaadid ning lääneosas elavad durbetid, bajatid, darigangad jt.

Türgi keelt kõnelevatest rahvastest on Mongoolias kõige enam kasahhe, 3,7% rahvastikust, ja vähem tõvalasi.

Hiinas elavad mongolid Sise-Mongoolia autonoomses piirkonnas või Liaoningi provintsis. Hiinas 2020. aastal läbiviidud rahvaloenduse andmeil elas riigis 6 miljonit mongolit, mis on 0,44% rahvaarvust. Seega elab Hiinas peamiselt Sise-Mongoolias ja selle ümbruses pea kaks korda rohkem etnilisi mongoleid kui Välis-Mongoolias ehk Mongoolia Vabariigis. Hiina šovinistlik rahvastikupoliitika hiinlaste ümberasustamisega vähemusrahvaste aladele on viinud selleni, et Sise-Mongoolias moodustavad mongolid rahvastikust veel vaid alla 15 protsendi.

Venemaal elavatest rahvastest kuuluvad idamongolite hulka burjaadid. Läänemongolid on Venemaa Altais elavad oiraadid ja Kaspia mere põhjakaldal asuvad kalmõkid. Ka tõvalased ja altai rahvad on mongolitele etniliselt ja kultuuriliselt lähedased, kuid kõnelevad turgi keeli. Neid rahvaid elab Venemaal umbes 1 miljon hinge.

Mongoolia on äärmiselt hõredalt asustatud, keskmiselt elab 1 km²-l vaid 1,76 inimest. Näiteks samuti hõredalt asustatud Eestis on see näitaja peaaegu 30 inimest/km².

Mongoolia pealinnas Ulaanbaataris elab ligi 1,5 miljonit elanikku. Seega on peaaegu pool kogu Mongoolia rahvastikust koondunud pealinna.

Põlistest nomaadidest harrastab sellist elulaadi praegu veel vaid kolmandik mongolitest. 1970. aastatel viljeles traditsioonilist nomaadi elulaadi pea 80% mongolitest. Toimunud on tohutu muutus ja mongolid on viimase 40–50 aastaga kolinud linnadesse. Linnastunud noored sooviksidki ehk tagasi maale pöörduda, kuid nad on kaotanud esivanemate oskused loomi karjatada ja looduse rütmis elada. Ulaanbaataris on talvel väga külm. Oma jurta ger’iga äärelinna slummidesse kolinud mongolid kütavad neid pruunsöega, mis saastab loodust kivisöest mitu korda enam. Pealinna katab suurem osa aastast sünge suitsupilv.

Mongoolia on budistlik maa, üle poole maa elanikest on budistid. Väike hulk on ka moslemeid, šamaniste ja kristlasi. Ligemale 40% elanikest ei ole usklikud.

Ajalooline ring tagasi Tšingis-khaanini

Sadu aastaid enne Tšingis-khaani sündi praeguses Burjaatias tulid suurest stepist vastupidavad ja vaprad sõdalased – Xiongnu rahvas, keda Euroopa ajalugu tunneb hunnidena.

Arvatavasti aastal 1155 sündis Ononi jõe kaldal vapra sõdalase Jesugei-bagaturi perre poeg, kes sai nimeks Temutšin. Aastal 1206 pälvis Temutšin kõigi mongoli hõimude kurultail (kongressil) tiitli suur khaan – Tšingis-khaan. Tšingis-khaani juhtimise all laienes riik läänes Lähis-Itta, Venemaale ja Ida-Euroopasse; lõunas Hiinasse ja Indiasse ning idas kuni Korea poolsaareni ja Kagu-Aasiasse, olles ajaloos teadaolevalt suurim impeerium (22% maailma pindalast) Briti impeeriumi ees. Tšingis-khaan suri 1227. aastal Loode-Hiinas asunud alistatud Tanguudi riigi pealinna müüride läheduses.

Pärast Tšingis-khaani surma jagati riik tema poegade vahel ulussideks. Valitsejaks suurkhaaniks sai tema kolmas poeg Ugedei, kes laiendas impeeriumi veelgi. Mongolite impeeriumis kadus Tšingis-khaani surma järel ühtne tsentraliseeritud juhtimine. Samal ajal olid mongolid eri uskude suhtes sallivad, see tähendas, et puudus ka ühtne ideoloogiline ja rahvuslik alus.

Mongolite impeerium sünnitas maailma kaks tänapäevani eksisteerivat ja kõikidele peavalu põhjustavat impeeriumi – Kuldhordi vasallialluvusest välja kasvanud Moskva vürstiriigi, millest sai Venemaa, ja Yuani dünastiast välja kasvanud Hiina. Suurkhaan Hubilai võttis endale 1271. aastal ka Hiina keisri tiitli, vallutas Hiina täielikult ning rajas Yuani dünastia. 1368. aastal aeti mongoli valitsejad Hiinast välja ja võimule tõusis uus Mingi dünastia.

Pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist jäi toetuspinna kaotanud Mongoolia justkui omapäi. Hakati otsima rahvuslikku ajalugu ja rahvuskangelasi, mis kommunistliku režiimi ajal oli võimatu. Kui näiteks Usbekistanis seati kultuslikuks rahvuskangelaseks Timur, siis Mongoolias sai selleks loomulikult Tšingis-khaan. See asi on läinud seal niivõrd liiale, et omandab sageli lausa groteskseid vorme ja varjundeid. Kõik, mis vähegi võimalik, on Mongoolias nimetatud Tšingis-khaani nimega: rahvusvaheline lennujaam pealinnas, puiesteed, väljakud, tänavad, hotellid, restoranid ja ka viinamark.

Selle uusromantilise rahvusluse hoos kerkis mõned aastad tagasi pealinna lähedale 40 meetri kõrgune Tšingis-khaani ratsamonument. Selle valmistamiseks kulus 250 tonni terast. Suure tõenäosusega on see suurim omataoliste seas maailmas.

Hiina võimu all

Mongolite riigi lagunemisega algas Hiina ekspansioon Mongoolia aladele. 1380. aastal pärast Hiina eraldumist Mongooliast põletas Mingide sõjavägi maha Mongoolia kuningriigi pealinna – Karakorumi.

Mandžude dünastia valitsemise ajal vallutas Hiina 1636. aastal Sise-Mongoolia (praegu Hiina üks siseprovints), 1691. aastal Välis-Mongoolia (praegune Mongoolia), 1755. aastal Oiraadi Mongoolia (Džungaaria khaaniriik – praegune Hiina Xinjiangi Uiguuri autonoomse piirkonna ja Ida-Kasahstani territoorium), 1756. aastal Tannu-Urjanhai (praegune Tõva Venemaal).

16. sajandil levis Mongoolias uuesti Tiibeti budism, mis hõivas tugevad positsioonid ja kinnistus lõplikult.
17. aasta revolutsioon Hiinas kukutas mandžude keisririigi. Mongolid kasutasid olukorda kohe, et vabaneda Hiina võimu alt ning kuulutasid Välis-Mongoolias välja iseseisva Mongoolia kuningriigi. Kuningaks kuulutati Mongoolia budistide usujuht bogdogeegen. Mongoolia iseseisvust toetas Vene impeerium. 1915. aastal sõlmiti praegu Venemaal Burjaatias asuvas Kjahta linnas Mongoolia, Venemaa ja Hiina esindajate vahel leping, millega Välis-Mongoolia tunnistati Hiina autonoomseks osaks. Vaatamata sellele säilitas Mongoolia faktiliselt oma iseseisvuse kuni 1919. aastani. Pärast bolševike riigipööret Venemaal okupeerisid Hiina väed Mongoolia ja tühistasid Kjahta lepingu, kuulutades Välis-Mongoolia Hiina lahutamatuks osaks.

Peagi jõudsid Mongooliasse ka Venemaal puhkenud kodusõja lained. 1921. aastal tuli mongolitele appi kindral Roman Ungern von Sternberg, kelle ratsaväedivisjon koos mongoli vägedega vabastas riigi. Sellel kuulsast Balti aadli suguvõsast pärit mehel olid hullud ideed ja tal olid tihedad sidemed Eestiga. Tema isa oli sündinud Kärdla mõisas; pärast bolševike riigipööret 1917 seikles ta Taga-Baikalimaal ning kogus väge võitluseks punastega. Samas ei allunud ta Venemaa ülemvalitsejaks kuulutatud admiral Aleksandr Koltšakile.

Kolmandal katsel õnnestus Ungern von Sternbergil oma väesalgaga vallutada Mongoolia pealinn Urga, praegune Ulaanbaator. Mongoolias kuulutati välja kuningriik eesotsas bogdogeegeniga. Kuid peagi tuli tema väel vastu võtta kaotus punaste mongolite vägedelt eesotsas Damdin Sühbaatariga, keda toetasid vene bolševikud, kes ta üle kohut mõistsid ja seejärel maha lasksid. Bogdogeegen austas Ungern von Sternbergi teenistuste korraldamisega kõigis Mongoolia kloostrites ja templites, 13. dalai-laama kuulutas paruni aga kuuekäelise Mahākāla inkarnatsiooniks.

Nõukogude võim: nomaadid ja budistid kommunismi ehitamas

1924. aastal kuulutati välja Mongoolia Rahvavabariik, esimene Aasias ja teine maailmas, mis kuulutas end kommunistlikuks. Mongoolia kopeeris kõiges Nõukogude Liitu ja eksisteeris Kremlist korraldusi saades selle satelliidina kuni 1990. aastate alguseni.

Nõukogude repressioonidest eeskuju võtnud poliitika algas Mongoolias 1920. aastate teisel poolel. Esimene ebaõnnestunud kolhoseerimise ja eraomandi likvideerimise katse tehti aastatel 1929–1932. Tulemuseks olid kariloomade massiline hävitamine ning kommunismivastaste meeleavalduste laine. Massirepressioonid Mongoolias kulmineerusid 1937–1939 aasta “puhastustega”, mida juhtis Mongoolia Staliniks kutsutud kompartei ja sõjaväe juht Horloogin Tšoibalsan. Hüüdnimi õigustas end igati, sest Stalin isiklikult oli selle tegelase Mongoolias võimule upitanud. Rahvavaenlaste hävitamine puudutas tervet riiki, parteid ja sõjaväge, eriti aga budistlikku vaimulikkonda. Tulemuseks oli vähemalt 22 00–30 000 inimohvrit, mis moodustas 4–5% toonasest Mongoolia rahvastikust. 1991. aastal avatud massihaudadest leiti 17 000–18 000 budistliku laama ja munga surnukeha. Suleti 750 kloostrit, munga staatus keelustati. See kõik muutis Mongoolia kultuurimaastikku jäädavalt. Kommunismiohvrite arv Mongoolias perioodil 1921–1991 ulatub vähemalt 35 000 inimeseni.

Umbes 500 Mongoolia vabatahtlikku võitles Teise maailmasõja rinnetel punaarmee ratsaväe- ja sapööriüksustes. Lisaks olid mongolid – nagu tõelised jahimehed – suurepärased snaiprid.

Pärast Teist maailmasõda jätkus hoogsalt kommunismi ehitamine, eriti industrialiseerimise vallas. Aastail 1956–1959 viidi ellu varasemast ettevaatlikum põllumajanduse kolhoseerimine. Alates 1951. aastast said Mongoolia noored õppida Nõukogude Liidu ülikoolides.

Aastatel 1940–1984 valitses Mongooliat ainuisikuliselt kompartei juht Jumdžagiin Tsedenbal. Pärast võimult kõrvaldamist augustis 1984 asus ta koos oma venelannast abikaasa ja poegadega elama Moskvasse.

Uus aeg

1984. aasta võimuvahetuse järel riigipeaks saanud Džambõn Batmönh kuulutas Nõukogude Liidu eeskujul ka Mongoolias välja perestroika. Kui Mongoolias algasid demokraatiat nõudvad meeleavaldused, ei kasutanud Batmönh nende laialiajamiseks jõudu. 1990. aasta mais saatis ta hoopis kompartei poliitbüroo laiali ja läks ise erru.

Esimestel vabadel parlamendivalimistel 1990 võitsid kommunistid. Järgmised valimised võitis demokraatlik opositsioon. Turumajanduslikud reformid viisid aga elatustaseme langemiseni ja inimesed tahtsid vana tagasi. 2000. aasta valimised võitsid ülekaalukalt kommunistid. Niimoodi lainetena ongi toimunud Mongoolia otsingud oma tee leidmiseks.

Riigi majanduse arengus on määrav tähtsus suhetel Venemaa ja Hiinaga. Ja siin on Hiina asja ära otsustanud, tehes Mongooliast oma tooraineripatsi. Mongoolia paistab Aasia maadest silma maavarade (vask, kuld, süsi, uraan, rauamaak, tsink, molübdeen, hõbe) rikkuse poolest. Maavarade eksport läheb peamiselt Hiinasse, nii läheb söe ekspordist 100% ja vase ekspordist 98% Hiinasse.

Ilmselt vajab see mõttetu maa midagi mõttekamat kui ainult sõltuvus Hiinast, Tšingis-khaani kultus ja maailmakuulus “dinosauruste surnuaed” Nemegetu mägedes paleontoloogia huvilistele.