MÕTTETUTE RIIKIDE AABITS: Toomas Kümmeli ekskursioon maailma kummalistesse kooslustesse. Moldova on nagu vanade ümberriietatud kommarite jalaloputuskauss. Selles kausis ujuvad jalaseen, sopp ja vaglad.

Sellist riiki nagu Moldova ei saa ega tohiks tegelikult olemas olla. Üks kirjanik rääkis kunagi loo, kuidas ta Nõukogude Liidu ajal käis Moldaavia NSV kirjanike kongressil. Sel ajal kasutati ka eesti keeles venekeelset nimetust Moldaavia, mitte rumeeniakeelset Moldova. Pärast ametliku osa lõppu oli ta sealsete loovisikute külaliseks. Ühel hetkel viidi ta seltskonda, keda sosinal nimetati kohalikeks dissidentideks. Kohtumise kulminatsioon saabus südaööl. Range konspiratsiooni tingimustes tõmmati akende ette paksud kardinad, kustutati tuled ning täpselt südaööl laulsid kohalikud dissidendid, käsi südamel, kaasa raadiost edastatavat Rumeenia hümni.

Maailmas on aga veelgi kummalisemaid asju juhtunud, kasvõi see, et tänapäeva Euroopas on kaks Albaania ja Rumeenia riiki. See saab muidugi olla vaid suur ajalooline eksitus.

Moldova kui nähtuse kohta ei ole mitte midagi head öelda. Geograafiliselt Dnestri ja Pruti jõgede vahelisele künklikule tasandikule (kõrgeim tipp 429,5 meetrit) surutud ala on väga hea kliima ja viljaka pinnasega, kuid geopoliitiliste mängude tulemusena ilma jäetud väljapääsust Mustale merele.

Moldova on Euroopa vaeseim riik, SKT elaniku kohta 2015. aastal oli 5047 dollarit. Rumeenias näiteks on see näitaja 20 872 dollarit elaniku kohta. Riik on lõhestatud separatistlike Transnistria ja Gagauusiaga ning heitleb lootusetult Euroopa ja Venemaa orientatsiooni vahel. Moldova poliitikas annavad tooni igat masti erinevatesse parteidesse koondunud üleöö ümbersündinud endised kommunistid ning maarahvastiku osakaal edestab linnades elavat rahvastikku. Moldova jaoks toru lõpus valguskiirt näha ei ole ja nii jätkuvad lõputuna näivad otsingud kuidagi neist jamadest välja rabeleda.

Kuidas tekkis Moldova

Rumeenlaste esivanemad elasid kolme vürstiriigi territooriumil: Valahhia, Moldova ja Transilvaania. 1526. aastal pärast Ungari vägede lüüasaamist läksid Valahhia, Moldova ja Transilvaania vasallisõltuvusse Osmani impeeriumist, säilitades siiski kuni 19. sajandini sisemise autonoomia. Moldova vürstiriik eksisteeris vahelduva eduga alates 1359. aastast.

1806. aastal alanud Vene-Türgi sõda lõppes rahulepinguga, millega Venemaa annekteeris 1812. aastal Rumeenia alad Pruti jõe vasakkaldal ning moodustas seal Bessaraabia kubermangu. 1859. aastal tõusis esmalt Moldova alade ja seejärel Valahhia vürstiks Alexandru Ioan Cuza. Kaks aastat hiljem kuulutas ta end ühinenud Rumeenia vürstiks.

Pärast bolševike võimupööret Venemaal ühines Bessaraabia 1918. aasta 27. märtsil autonoomse piirkonnana Rumeeniaga. Pärast Nõukogude Liidu moodustamist rajati 1924. aastal Dnestri vasakkalda aladele Moldaavia Autonoomne Nõukogude Sotsialistlik Vabariik (ANSV), kus Moldova rumeenlasi elas vaid alla ühe kolmandiku rahvastikust. Bessaraabia alad olid ajalooliselt piirnenud Dnestriga ja mitte kunagi hõlmanud piirkondi vasakkaldal. ANSV loomise eesmärk oli Rumeenia Bessaraabia okupeerimine, täpselt samuti nagu Karjala-Soome NSV loomise eesmärgiks oli enne Teist maailmasõda Soome vallutamine.

Pärast Hitleri ja Stalini mõjusfääride jagamise lepingu (MRP) sõlmimist (1939) oli Rumeenia 1940. aastal sunnitud Nõukogude Liidule loovutama Põhja-Bukoviina ja Bessaraabia. Seal moodustati Moldaavia NSV. Samal ajal liideti Bessaraabia lõunapoolne Musta merega piirnev rannikuriba Ukraina NSV-ga. Sellega lõigati Moldovalt ära ajalooline väljapääs Mustale merele.

Just selles Moldaavia ANSV-s harrastasid bolševikud algul uue rahvuse, moldaavlaste, kultuurilist juurutamist. Stalin muidugi ei võinud kannatada isegi taolisi vildakaid rahvuslikke eksperimente ja likvideeris moldaavluse asja ajajad. Nn moldaavia keel võttis aluseks slaavi tähestiku.

1991. aasta 27. augustil kuulutas Moldova end iseseisvaks, kuid moldaavluse eksperiment on jätkunud eelkõige Nõukogude Liidust saadud kommunistliku pärandi tõttu, mida kuidagi ei suudeta Moldova ühiskonnast välja juurida.

Separatismist lõhestatud maa

Ajalooliselt Moldovale mittekuulunud Dnestri vasakkalda aladel, kuhu bolševikud rajasid kahe maailmasõja vahel pseudomoodustise Moldaavia ANSV, kulges areng nõukogude industrialiseerimise ja kolhoseerimise malli mööda. Transnistria nimetuse all tuntuks saanud piirkonna tööstusettevõtetesse valgus rahvast üle kogu Nõukogude Liidu. Dnestri ja Pruti vaheline Rumeenia koosseisu kuulunud Moldova ala arenes aga traditsioonilist põllumajanduslikku vähelinnastunud rada pidi. Rahvastiku rahvuslik koosseis oli seal väga homogeenne. Pärast kahe piirkonna vägivaldset liitmist 1940 jäid vastuolud oma aega ootama.

Konflikt lahvatas rahvuslike vabadusliikumiste tekke ja arenguga Nõukogude Liidus 1980. aastate lõpul, 1990. aastate alul. Industrialiseeritud nõukogulikus paljurahvuselises Transnistrias ei meeldinud inimestele mitte üks põrm Moldova rahvuslik iseseisvusliikumine või suund taasliitumiseks Rumeeniaga.

2. septembril 1990 kuulutas Transnistria end iseseisvaks nõukogude vabariigiks Nõukogude Liidu koosseisus, Moldova Dnestri-äärseks (Transnistria) Nõukogude Sotsialistlikuks Vabariigiks. 22. detsembril tühistas Nõukogude Liidu tollane liider Mihhail Gorbatšov Transnistria erineva taseme rahvasaadikute kogu otsuse, kuid rong oli juba läinud.

Pärast Moldova iseseisvuse väljakuulutamist 1991. aasta sügisel jätkas Transnistria kangekaelselt oma iseseisvuse mängimist. Iseseisvunud Moldova luges riigi territooriumiks 1940. aastal Moldaavia NSV-ks liidetud Bessaraabia ja Moldaavia ANSV (Transnistria) ala. Konflikt lahvatas sõjaliseks 1992. aastal. Relvastatud vastasseisus sai määravaks 1956. aastal Moldaavia NSV-sse paigutatud Nõukogude Liidu 14. armee, mis osales sõjategevuses Transnistria poolel.

Venemaa vahendatud vaherahu järel muutus Transnistria faktiliselt iseseisvaks piirkonnaks, tunnustamata riigiks, külmutatud konfliktiks, nagu neid endise Nõukogude Liidu aladel mitmel pool leiab (Mägi-Karabahh, Lõuna-Osseetia, Abhaasia, Donetski ja Luganski Vabariigid). Transnistrias tegutsevad Venemaa nn rahuvalve jõud, mis tegelikult ei ole midagi muud kui jäänuk sellest samast 14. armeest.

2006. aastal kuulutas Transnistria välja lähenemise Venemaaga lõppeesmärgiga ühineda „emamaaga“. Transnistria on järk-järgult ühtlustanud oma seadusandluse Venemaaga. Kuid Venemaa pole olnud sugugi huvitatud taolise rahakotikurnaja liitmisest. Kuna Transnistrial puudub Venemaaga ühine piir, on Venemaale orienteeritud moodustise elu päev-päevalt aina raskem ja ka nn rahuvalve vägede rotatsioon Ukraina vastuseisu ja blokaadi tõttu pea võimatu. Transnistria jaoks tekkis lootussäde pärast Ukraina sündmusi, kui Venemaa annekteeris Krimmi ning Donetski ja Luganski separatistide sildi all ka osa nendest oblastitest. Venemaa kaugem eesmärk oli sõjaline ekspansioon nn Novorossia separatistliku ala moodustamiseks, mis oleks loonud Venemaa maismaaühenduse Krimmi ja Transnistriaga. Sellest ei tulnud aga midagi välja ja nii mädaneb Transnistria edasi oma lootusetus nostalgilises minevikus mikroskoopilise nõukogude korra jäänukina ja olematu majandusega. Kui Transnistria mõttetust eksistentsist üldse leida midagi elavamat, siis kindlasti oli selleks 20 aastat seda moodustist presidendina juhtinud Igor Smirnovi isik. Eriti meeldejääv oli muidugi tema lühikeste varrukatega pintsak, mida ta palaval ajal kanda armastas.

Teine problemaatiline piirkond on Gagauusia. Gagauusid on türgi rahvas, kes pärast Bessaraabia idaosa langemist Venemaa impeeriumi alla 1812. aastal rändasid Balkanilt Bessaraabia lõunapoolsetesse piirkondadesse. Sarnaselt Transnistriaga kuulutasid gagauusid oma eluala 1990. aastal Moldovast lahkulöönud iseseisvaks nõukogude liiduvabariigiks ja eksisteerisid kuni 1994. aastani tunnustamata Gagauusia Vabariigina. Seejärel õnnestus konflikt lahendada siiski rahumeelselt. 1994. aastal moodustati Moldova koosseisus gagauuside kompaktsel asualal küllaltki laiade õigustega autonoomne piirkond.

Mis keeles nad räägivad? Ise ka ei tea

Moldova elanikud ei suuda kuidagi otsustada, mis keeles nad räägivad ja mis on nende ametlikuks riigikeeleks. Kindlasti on see ainulaadne juhtum riikide praktilises toimimises. Keelega on segadust palju. Nõukogude Liidus nimetati Moldaavia NSV ametlikuks keeleks moldaavia keelt. 1989. aastal vastuvõetud keeleseaduses aga nimetati moldaavia keelt identseks rumeenia keelega ja selle aluseks ladina tähestikku. 1991. aasta Moldova Vabariigi iseseisvusdeklaratsioonis nimetati riigikeelena juba ainult rumeenia keelt. Vaatamata sellele on aga 1994. aastal vastuvõetud põhiseaduses riigikeelena ladina tähestiku alusel nimetatud moldaavia keelt.

Loomulikult on see segadus põhjustanud pidevaid vaidlusi poliitilisel tasandil, eelkõige kommunistide ja rahvuslikult meelestatud demokraatlike parteide esindajate vahel. 2013. aastal otsustas Moldova konstitutsiooniline kõrgem kohus, et iseseisvusdeklaratsioon ja riigi põhiseadus kujutavad endast ühtset tervikut ning vastuolude puhul on kõrgemaks iseseisvusdeklaratsioon. Selle tõlgenduse järgi on Moldova kõrgema kohtu kinnitusel riigikeeleks rumeenia keel.

Autonoomses piirkonnas Gagauusia on ametlikeks keelteks moldaavia, gagauusi ja vene keel, tunnustamata Transnistria (Dnestri-äärse) Vabariigis aga moldaavia, vene ja ukraina keel.

Moldovas ruulivad kommarid

1991. aastal keelustatud kompartei registreeris end uue nime all 1994. aastal ning sama aasta lõpul toimus kommunistide uue partei esimene kongress. 1998. aastal osales kompartei (Moldova Vabariigi Kommunistide Partei) esimest korda pärast 1991. aastat parlamendivalimistel ning sai 40 kohta 101-kohalises parlamendis. 2001. aasta erakorralistel valimistel said kommunistid parlamendis juba 70 kohta ja seega absoluutse enamuse. See tulenes sellest, et parlament võttis vastu seaduseparanduse, mille kohaselt pärast kaht ebaõnnestunud katset president valida läheb parlament laiali. Sama aasta presidendivalimistel võitis kommunistide liider Vladimir Voronin.

Demokraatlikud parteid on killunenud, neist on suurim ja mõjuvõimsaim Moldova Rahvarinde Moldova Kristlik-Demokraatliku Rinde baasil kujunenud Kristlik-Demokraatlik Rahvapartei. Liidus teiste pisemate parempoolsete parteidega said nad 1998. aasta valimistel parlamendis 26 kohta, 2001. aasta erakorralistel valimistel iseseisvalt osaledes 11 kohta. Kristlikud demokraadid on peamine vastasjõud kommunistidele.

9. mail 2003, Euroopa päeval, ühinesid sotsiaaldemokraatlik allianss, liberaalne partei, sõltumatute allianss ja rahvademokraatlik partei uueks poliitiliseks ühenduseks Moldova Noastra (Meie Moldova). Kommunistist presidendilt Voroninilt oodati suurt sõprust Venemaaga, aga kõik läks hoopis teisiti. Novembris 2003 läksid Moldova ja Venemaa suhted nässu. Põhjuseks oli see, et Venemaa koostatud plaan omavaheliste suhete reguleerimiseks Moldova ja Transnistria vahel, mis nägi ette Moldova föderaliseerimist, ei saanud Moldova heakskiitu. Ning enne uusi presidendivalimisi kohtus Voronin hoopis Kiievis oranži revolutsiooni harjal Ukraina presidendiks saanud Viktor Juštšenkoga. Justkui sellest Venemaa ärritamiseks veel vähe oli, võttis Voronin Chișinăus vastu Gruusia presidendi Mihheil Saakašvili. See vihastas Venemaa välja ja sealne propagandistlik riigimeedia hakkas rääkima nende vastu suunatud uuest vaenulikust kolmikliidust. Voronini korduvad kinnitused, et Venemaa on ja jääb Moldova strateegiliseks partneriks, kõlasid Moskvas kurtidele kõrvadele.

Usaldusväärsuse kadumisega Kremli silmis tagas Voronin aga endale laiema poliitilise toetuse 2005. aasta presidendivalimistel. Tema valimiskampaanias ei olnud enam palju juttu partnerlusest Venemaa SRÜ riikidega, esikohale tõusis hoopis lubadus võtta siht liitumiseks Euroopa Liiduga ning kujundada kompartei ümber uut tüüpi euroopalikuks parteiks. Teda toetasid peale kommunistide ka kristlikud demokraadid, sotsiaal-liberaalid ja Moldova Demokraatlik Partei. Samal aastal toimunud parlamendivalimistel said aga kommunistid teist korda järjest absoluutse enamuse, 56 kohta 101-st.

Kõik kordus 2009. aasta parlamendivalimistel, jälle said kommunistid absoluutse enamuse, 60 kohta parlamendis. Ülejäänud 41 kohta läks jagamisele kolme opositsioonilise partei vahel. Opositsioon süüdistas kommuniste valimiste võltsimises, Chișinăus algasid ulatuslikud protestimeeleavaldused, mis väljusid kontrolli alt ja kasvasid üle tänavarahutusteks. Protestijad tungisid parlamendi- ja presidendihoonesse. Need korratused õnnestus küll maha suruda, aga rahumeelsed aktsioonid jätkusid. Opositsiooniparteid omakorda boikoteerisid presidendivalimised ja kutsusid niiviisi esile erakorralised parlamendivalimised. Uutel valimistel saavutasid kommunistid küll võidu, kuid jäid ilma absoluutsest enamusest parlamendis. Kommunistid said 48 kohta, neli opositsiooniparteid 53 kohta, mille järel nad ühinesid alliansiks Euroopaga integratsiooni eest.

Presidenti ei õnnestunud aga ikka ära valida ja nii läks parlament 2010. aastal uuesti laiali. Järjekordsetel erakorralistel valimistel said kommunistid parlamendis 42 kohta, kolmest opositsiooniparteist koosnenud Allianss Euroopaga Integratsiooni Eest 59 kohta. Presidenti ei õnnestunud aga ikka mitte kuidagi ära valida ja nii elas Moldova kuni 2012. aasta kevadeni presidendi kohusetäitjaga, kelleks oli kommunistide seast opositsiooni ridadesse üle tulnud parlamendi esimees Marian Lupu. Seejärel õnnestus parlamendil liberaaldemokraatide, demokraatide, liberaalide, sotsialistide ja ühe sõltumatu saadiku häältega valida presidendiks Nicolae Timofti, endine Moldaavia NSV Ülemkohtu esimees. Mees, kes nõukogude ajal mõistis vangi ja lasi paigutada hullumajja sundravile teisitimõtlejaid, valis presidendina ometi Moldova jaoks Euroopa suuna. 2014. aasta juunis sõlmis Moldova assotsiatsiooni- ja vabakaubandusleppe Euroopa Liiduga.

Poliitiline agoonia jätkub

2014. aasta parlamendivalimiste eel tegi Kreml kõik, et kukutada võimult Euroopa suuna toetajad. Selleks rahastas Kreml venemeelset parteid Isamaa, mida juhtis segase taustaga miljonär Renato Usatõi. Moldova võimud keelustasid Kremlist toetatud ja rahastatud partei tegevuse ning Venemaa orienteerus ümber sotsialistliku partei toetamisele.

2014. aasta valimistel saidki võidu sotsialistid, 25 kohta parlamendis kommunistide 21 koha vastu. Kuid liberaaldemokraadid (23 kohta), demokraadid (19 kohta) ja liberaalid (13 kohta) suutsid koalitsioonis siiski valitsuse moodustada.

Kõik see ei kestnud kaua ja uutele segadustele pani punkti 2015. aastal avalikuks saanud fakt, et Moldova pankadest oli varastatud miljard dollarit riigi raha, milles süüdistati võimul olnud poliitikuid. Loomulikult oli segaduste tekitamises osaline ka Kreml, et Ukraina sündmuste tuules tuua ka Moldovas taas võimule Venemaale vastuvõetavad poliitilised jõud.

2016. aasta lõpul toimunud presidendivalimiste tulemused olidki meeltmööda Kremlile, seekord üldrahvalikul hääletusel võttis võidu venemeelne sotsialistide liider Igor Dodon, jällegi üks kommunistide ridadest välja kasvanud poliitik. Esimese asjana viskas uus president oma residentsist välja Euroopa Liidu lipu ja suundus visiidile Moskvasse. Moldova poliitiline agoonia jätkub. Mis kuradi pärast sellist riiki üldse pidada, ei taipa keegi peale ullikeste enda.