LAEVAGA MAETUD VIIKINGID: Tartu ülikooli arheoloogiadoktorant Marge Konsa on seisukohal, et Saaremaa Salme lahingu kohta on võimalik siiski teha mõningaid oletusi hauapanuste ja luustikele jäänud vigastuste põhjal. Samuti annab lisainfot omaaegse maastiku rekonstruktsioon. Salme lahingust on Meremuuseumis üleval ka põhjalik näitus.
Kauges minevikus toimunud lahingutest teame enamasti kirjasõna vahendusel, vaid väheste kohta on olemas ka materiaalsed jäänused. Nii näiteks pole hoolimata suuremahulistest otsingutest seni üles leitud Henriku Liivimaa kroonikas kirjeldatud Madisepäeva lahingu asukohta ja langenute matmispaika. Ligi 1300 aastat tagasi toimunud Salme lahinguga on olukord vastupidine.
Kui Sõrve poolsaar oli saar
Peamine info selle Salme lahingu kohta põhineb arheoloogilistel allikatel – kahel viikingilaeval, millesse oli maetud 41 Rootsist pärit sõdalast koos relvadega. Kuigi Salme lahingupaiga täpne asukoht ja vaenuvägede suurus ei ole teada, on lahingu kohta võimalik siiski teha mõningaid oletusi hauapanuste ja luustikele jäänud vigastuste põhjal. Samuti annab lisainfot omaaegse maastiku rekonstruktsioon.
Eelviikingiajal nägi Salme ümbrus Saaremaal välja teistsugune kui tänapäeval, kuna vahepeal on maa kerkinud ja meri taandunud. Tollel ajal oli tänapäevane Sõrve poolsaar saar, mida Saaremaast eraldas 100 meetri laiune väin praeguse Salme jõe kohal. Sõit läbi Läänemerd ja Liivi lahte ühendava Salme väina hoidis palju aega kokku, kuid võis olla ka omajagu ohtlik, kuna väina kitsamas osas oli laevu hea külgedelt rünnata. Just täpselt seal, väina kõige kitsama koha juures Salme laevamatused leitigi.
Lahinguvarustus
Me teame, et Salmele jõudnud Rootsi viikingite laevastikku kuulus mitu eri tüüpi ja eri pikkusega laeva. Kaks laeva jäid matmispaika maha ning vähemalt üks alus pidi olema lisaks, millega ellujäänud lahkusid. Viikingite laevastikud olid erineva suurusega. Viikigiaja lõpus, 11. sajandil oli ka väga suuri laevastikke, mis ühendasid mitme pealiku jõu ja võisid koosneda rohkem kui sajast laevast. Salmele jõudnud laevastik kindlasti nii suur ei olnud, kuna eelviikingiajal tehti pigem väiksemat sorti ühe pealiku juhitavaid retki, mis võisidki koosneda vaid mõnest laevast kokku sadakonna sõdalasega.
Salme laevades olnud hauapanuste järgi olid sõjameeste kõige tähtsamateks relvadeks mõõgad ja vibud. Mõõkasid oli kahte tüüpi. Paljudel meestel oli lihtsad üheteramõõgad, mis oma kujult sarnanesid pikkade võitlusnugadega. Kaheteralisi mõõku oli vähem, kuid neist osa olid väga uhked, olles kullatud pronkskäepideme ja kvaliteetsest musterterasest teramikuga. Mõnele mehele oli kaasa pandud nii ühe- kui ka kaheteraline mõõk. Oluline relv oli ka puidust kilp, mida kasutati nii enda kaitsmiseks kui ka vastase ründamiseks. Odasid oli Salme laevades vähe ja sõjakirved puudusid sootuks. Kuigi viikingeid kujutatakse enamasti kiivritega ja Rootsi laevmatustest on leitud ka üksikuid uhkelt kaunistatud metallkiivreid, siis Salme laevades ühtegi kiivrit ei olnud.
Võitluses saadud vigastused
Lahingu käigu ja võitlusviisi kohta annavad infot luustikel olnud vigastused. Mõõgaga tehtud vigastused olid laeva maetud meestel peamiselt kolju- ja jäsemeluudel.
Neljal mehel oli pea maha raiutud. Terariistaga tekitatud vigastusi oli neljateistkümnel luustikul ja kaheksal mehel oli mitu vigastust. Kahel luustikul olid torkehaavad puusaluude sisepinnal ja vähemalt viis hukkunut olid saanud nooletabamuse. Lisaks meestele osalesid lahingus ka laevad, millele osutavad pardalaudadesse kinni lastud nooltest alles jäänud nooleotsad.
Lahingu käik
Eelneva põhjal võib arvata, et Salme lahing algas vibuküttide rünnakuga. Noolterahe tabas nii laevu kui mehi ja tõi kaasa esimesed hukkunud. Järgnes verine lähivõitlus, kus mõõkadega torgati ja raiuti. Tekitatud vigastuste, murtud luude, küljest raiutud jäsemete ja lõhestatud koljude järgi otsustades olid ründajad väga jõulised ja mõõgakäsitsemises osavad võitlejad.
Kui viikingitele iseloomulikuks sõjaliseks taktikaks oli ootamatu ja kiire rünnak, siis seekord tabati neid endid üllatuslikult. Mõni viikingitest sai mõõgahoope kaitsmata selja tagant, mõnda ründas korraga mitu vastast. Luustike põhjal tuletatud mõõgavõitluse võimalik käik näitab, et esmalt püüti vastast muuta võitlusvõimetuks teda kätte või õlga lüües. Maha langenud haavatud sõdalane tapeti mõõgalöögiga pähe.
Pärast lahingut
Kui palju oli lahingus teisel poolel hukkunuid ja kes lahingu võitis, ei ole esialgu teada. Igal juhul on ellujäänutel olnud võimalust ja aega korraldada oma hukkunud kaaslastele kombekohased matused. Enamik Salme laevadest leitud relvi oli enne surnutele kaasapanemist tules kuumutatud ja muul moel tahtlikult kahjustatud, et vältida nende kasutusse võtmist vaenlase poolt. Mõõgaterad sälgutati, painutati kõveraks või murti katki ning kilbikuplad mõlgiti.
Väiksem laev lohistati kaldast 170 meetri ja suurem laev 130 meetri kaugusele ümbrusest veidi kõrgemal olnud liivast ja kruusast rannamoodustisele. Surnud sõdalased ja hauapanused asetati laevadesse, mis seejärel täideti rannaliiva ja -kruusaga. Kas matuste peale kuhjati küngas, nagu oli Rootsis kombeks, seda me ei tea, kuna matmispaiga ülemine osa oli arheoloogiliste kaevamiste ajaks jäädavalt hävinud.
Kas Salmele on maetud Rootsi kuningas Ingvar?
Vägivaldsed kokkupõrked olid viikingite rüüsteretkede, maksustamiskatsete ja ekspansioonitaotluste lahutamatuks osaks. Aja jooksul said viikingid üle Euroopa kurikuulsaks. Nende draakonipäiste laevade nägemine tõotas peatset hukku ja hävingut: kaotatud ja orjastatud elusid, rüüstatud kloostreid, riisutud kirikuid, põlevaid linnu ja laostunud kuningriike. Kuid mitte alati ei lõppenud retked viikingitele edukalt.
Üks Vana-Põhjala lugu räägib Rootsi kuningas Ingvarist, kes hukkus Eesti sõdalaste käe läbi siinmail rüüsteretkel olles. Uppsala kuninglikust suguvõsast pärit Ingvar Halljuuks (Yngvar Harra) oli vägev sõjamees, kes veetis palju aega laevadel, sõdides nii taanlaste kui ka idateemeestega. Ühel suvel sõitis kuningas Ingvar oma väega Eestisse, kus pidas Kivi-nimelises paigas maha lahingu eestlastega. Rootslased pidid eestlaste arvukalt ja vapralt väelt vastu võtma kaotuse: nende kuningas langes ja tema vägi põgenes. Ingvar maeti mereranna lähedale, lahingus ellu jäänud mehed sõitsid aga koju tagasi.
Kuningas Ingvari saatus on meieni jõudnud 10. sajandil elanud Norra skaldi Thjodolfi poeemi “Ynglingatal” ja seda tsiteeriva Ynglingite saaga kaudu, mis pandi kirja 13. sajandil. Lähtuvalt viimases mainitud piirkonna nimest Adalsysla on Ingvari hauda tulemusetult otsitud nii Lääne-, Hiiu- kui ka Muhumaalt. Ynglingtali kõige varaseimas ülestähenduses, 12. sajandil poeemist tehtud ladinakeelses kokkuvõttes, on Ingvari matmispaigaks märgitud aga hoopis Saaremaa (Eysysla).
Võib-olla polnudki sõjaretk?
Millal kuningas Ingvar täpselt elas, ei ole teada. Kaudsetele andmetele tuginedes on tema surmaaeg paigutatud 7. sajandisse pKr, mis on veidi vanem Salme laevmatustest dateeringust 750 pKr. Seepärast on uurijad jäänud kahtlevaks Ingvari otsesel seostamisel Salme lahingu ja laevmatustega.
Salme laevades olnud luksuslikud relvad ja arvukad mängunupud on pannud uurijaid arvama, et vahest polnudki Salmel hukkunute algne eesmärk sõjaretk, vaid need esemed olid mõeldud kingitusteks, et edendada rahumeelset diplomaatiat, mis küll väga veriselt lõppes.
On spekuleeritud ka selle üle, kas lahingu vastaspooleks olid ikka saarlased või sõdisid rootslased liidus saarlastega hoopis kolmanda poole vastu. Igal juhul on Salme lahingu juures veel palju mõistatuslikku, millele tulevik võib rohkem valgust heita.
*Üks võimalik tõlgendus Salme lahingust on animatsioonina esitatud Meremuuseumi näitusel “Viikingid enne viikingeid”.