KUI NOORELT ÜLDSE VÕIB? Henrik Laever (17) mõtleb, kas valimiste vanuse alampiiri langetamine oli ikka tark tegu.
Hiljuti võeti riigikogus vastu seadus, mis langetas kohaliku omavalitsuste valimiste vanuse alampiiri 16. eluaastani. Tegemist oli otsusega, mis tekitas Eesti ühiskonnas nii rõõmukarjeid kui ka tuska. Mina kui 17-aastane noormees oleksin niikuinii järgmistel valimistel saanud valida, mistõttu mind jättis see otsus esialgu üsna neutraalseks. Noh, mis seal ikka, ongi parem, kui rohkem inimesi saavad valida – see annab teismelistele tunde, et nad on ühiskonna täisväärtuslikud liikmed ning kõlbavad rohkemaks kui kontrolltööde tegemiseks ja presentatsioonide esitamiseks. Ent mida rohkem ma riigikogu otsuse üle mõtlen, seda enam skeptilisust minu hinges tuure kogub.
Noori on lihtne mõjutada
Kõige ilmselgem probleem vanuse alampiiri langetamisega on see, et noored on üpris vastuvõtlikud reklaamile ning seda saavad nii erakonnad, vanemad kui ka eakaaslased ära kasutada.
Räägime kõigepealt erakondadest. Vean kihla, et järgmistel valimistel hakkavad erakonnad noortele ambitsioonikaid, ent tegelikkuses mitteteostatavaid lubadusi andma. Näiteks lubatakse noortele uusi skeitparke, paremat koolitoitu või tuttuut noortemaja, ent siinkohal tuleks küsida, kui tihti on rahvas saanud valimiste võitjatelt seda, mida neile lubati? Vastus on meile kõigile teada: harva annab mõisnik sulasele seda, mida too maahärralt palus. Umbkaudu kolmandik lubadustest täidetakse ning pahatihti viiakse lubadused täide aasta jooksul enne järgmisi valimisi. Kui nooruk ei oska kellegi poolt valida ja küsib vanematelt, kellele oma hääl anda, siis suure tõenäosusega soovitavad vanemad hääletada selle erakonna poolt, kellele nad ise hääle annavad. Mõni vanem võib lausa sundida oma last valima kellegi poolt, kelle poolt nad ei taha valida, aga kui isa/ema ütleb, et nii tuleb teha, siis tuleb, sest vanematel on ju alati õigus.
Sarnane olukord võib olla ka eakaaslaste seas. Kui suurem hulk sõpruskonnast hääletab näiteks Keskerakonna või EKRE poolt, siis nooruk võib tunda, et ta peab sama tegema, sest kõik teised tegid ju nii.
Ühesõnaga, noori on lihtne mõjutada ning seda saab ära kasutada terve hord kõrvalisi isikuid.
Olukord koolides
Teine murekoht on isiklikust kogemusest. Nimelt, koolid ei keskendu piisavalt ühiskonnaõpetusele, mis on ainus aine, kus noored saavad selge ülevaate Eestis olevatest poliitilisest platvormidest ning millised ülesanded ja kohustused on kohalikel omavalitsustel. Mina olen käinud 10 aastat ühes n-ö eliitkoolis, kus ühiskonnaõpetust anti algklassides, kus tegeleti tilulilu teemadega, ja üheksandast klassist on meeles see, kuidas me tihtilugu üsna üldiselt käsitlesime valimistega seotud teemasid, kuigi õpetaja üritas võimalikult põhjaliku ülevaate anda, ent ajanappuse tõttu (nädalas oli ainult üks tund) polnud võimalik teemasse süveneda. Taoline olukord on kindlasti ka teistes koolides ning juhul, kui ühiskonnaõpetuse tähtsust õppekavas ei muudeta, ei ole sellest ainest väga palju kasu ning aine ammendab ennast.
Oma elukoha tegemised
Ma ei taha jätta muljet, et olen üdini vastu värskele seadusemuudatusele. Ma usun, et sellel on ka positiivseid tagajärgi. Kõige rohkem aitab see kaasa maapiirkondadele, sest kui linnas on ükskõiksust ja anonüümsust rohkem, siis maapiirkonnad hoiavad kokku ning nende elu mõjutavad kohaliku volikogu otsused ja tegemised rohkem kui inimesi, kes elavad linnas. Taas saan tuua ühe lihtsa näite enda elust. Ma olen Nõmmel elanud üle 11 aasta, ent ei pea ennast eriliseks Nõmme patrioodiks, kes tulihingeliselt elab kaasa oma kogukonna tegemistele. Mul pole õrna aimugi, kes on Nõmme linnaosa vanem. Samas on mul sugulasi, kes elavad umbes 1000 inimesega vallas. Nendega kokku saades ja suheldes on kohe aru saada, et nad suhtuvad oma elukoha tegemistesse ja heaolusse tõsisemalt, kui mina kunagi olen suhtunud. Ma ei räägi ainult eakamatest inimestest, vaid ka endavanustest kodanikest.
Nagu kõikide muutustega siin maailmas, on ka valimisea langetamisega tekkinud nii positiivseid kui ka negatiivseid aspekte. Seda, millised tulemused otsusega kaasnevad, ei oska praegu keegi prognoosida ning ainult aeg näitab, kas Eesti 101 kõige enam kritiseeritud isikut langetasid 6. mail õige või vale otsuse.
Ent mida rohkem ma riigikogu otsuse üle mõtlen, seda enam skeptilisust minu hinges tuure kogub.
