MIDA MÕTLEB POPULAARNE VENELANE: KesKus’i toimetuse kultuurikoer Sabina Savannah Saba leppis kokku väikese veinikohtumise europarlamendi liikme Yana Toomiga Hinkaali maja baaris, et küsida, kuidas on lood. Samas meenus koerale, et ta ei oska vene keeles haukuda ning saatis puhvetisse hoopis Juku-Kalle Raidi.
Juku-Kalle Raid (J-K.R): Koer kurtis, et sind oli kole raske kätte saada. Sa ju käid siin harva. Kas sa ikka tunned veel Eestimaa ja Tallinna üldse ära?
Yana Toom (Y.T): (Resigneerunult) Mul on siin väga palju tööd. Ma tunnen Eesti seetõttu ära küll…
J-K.R: Aga Brüsselit juba tunned?
Y.T: Hahaa! Veel mitte!
J-K.R: Kas sa seal ikka ära eksinud oled?
Y.T: Tegelikult ei ole!
J-K.R: Kunagi rääkis Mart Laar mulle laheda loo riigikogu majast, et tal võttis ikka kaks aastat aega, enne kui aru sai, kuhu kõik koridorid ja käigud viivad.
Y.T: Aa, no siis võiks rääkida juba europarlamendist, mis on ju täielik monstrum! Seal eksin ma pidevalt ära! Tegelikult, kui sul hakkab seal kusagil mingi nõupidamine, oleks tark välja minna vähemalt veerand tundi varem, see kulub kindlasti ära.
J-K.R: On sul hea orienteerumisvõime?
Y.T: (Mõtleb pisut) Ei tea, ei ole otseselt hinnanud. Aga näiteks meie riigikogus, kui oli vaja minna – ütleme – keldrisse raamatupidamisse või juuksurisse, palusin alati mõne nõuniku kaasa, kes siis naersid minu üle ja tulid ikka alati kaasa, sest väidetavalt oli seal kunagi keegi eksinud. Ja uitab seal siiamaani.
J-K.R: Inimesed lähevad ikka kaotsi, see on normaalne. Aga räägiks nüüd sinu isikust, mitte sisegeograafiast. Sa oled vastuoluline tegelane ja eestlased ei tea tegelikult sinust suurt mõmmigi. Vaatasin kord sellist intellektuaalset väljaannet nagu Telegram, kus oli kirjutatud üles teooria reptiilpoliitikutest, suur osa poliitikutest on tegelikult tulnukreptiilid, kes salakavalate tõbrastena on võtnud inimkuju. Sina muuseas olid selles loos üks neist.
Y.T: Mis sa ütlesid, mida see reptiilpoliitik tähendab?
J-K.R: See tähendab seda, et tegelikult oled sa tulnukas.
Y.T: (Huvitatult) Oo! Kes seal nimekirjas veel olid?
J-K.R: Seal olid Clinton ja Bush ja igasugu muudki tegelased.
Y.T: (Resoluutselt) Need kaks tüüpi mulle küll väga ei meeldi!
J-K.R: (Meenutab) Inglise kuninganna oli ka!
Y.T: (Rahulolevalt) Juba parem. Kas need reptiilid elavad väga kaua? Muidugi on tore olla sellises auväärses kambas, kuigi need kaks esimest mulle ei meeldi, nagu ma ütlesin. Aga Inglise kuninganna vastu pole mul midagi, maitse on tal olemas ja isegi jube hea!
J-K.R: Ta vist joob ohtralt džinni, olen ma kusagilt lugenud.
Y.T: Ma ei tea, mida ta joob, aga ma näen, mida ta kannab!
J-K.R: Tubli tädi, ühesõnaga. Aga Yana, sina oled ajakirjanik olnud elupõliselt, aga õppisid hoopis vene keelt. Kuidas sa ajakirjanikuks sattusid?
Y.T: Tegelikult oli vene filoloogia täitsa vale valik minu puhul. Lihtsalt juhtus nii, et ma lõpetasin kooli, kui olin 16-aastane ja vanemad kartsid, et olen noor ja rumal ning Tartust kaugemale mind ei lastud… Tegelikult tahtsin minna Minski ülikooli inglise filoloogiat õppima. Ütleme niimoodi, et vene fill olla ei ole minu kirg. Minskis oli tollal väga hea inglise keel. Aga mis mulle alati meeldis – ja meeldib ka praegu – need on sõnad, sõnade võlus on midagi. Midagi väga tähtsat. Aga kirjanduslikke katsetusi ma ei tee, sest minu keele ja sõnade taju on piisav selleks, et tajuda oma võimeid.
J-K.R: Et sa arvad, et sinust saaks halb kirjanik ja neid on juba niigi liiga palju?
Y.T: Mitte halb, aga selline keskpärane.
J-K.R: See, et ajakirjanikust poliitikasse minnakse, on hästi loogiline, neid näiteid on läbi aegade hästi palju.
Y.T: Mis on tänane vene ajakirjandus, seda ei oskagi kohe öelda. Ma olen seda igal pool rääkinud, et kui me kägistame vene haridust ja laiutame käsi, et kes kõnetab seda arusaamatut venelast, siis mulle on see mõistatus. Mis kaadritega hakatakse praegu tegema ETV vene kanalit? Mul oli üks vene esseede konkurss, mida ma korraldasin jaanuaris. Venelased kirjutasid Eestist ja me arvasime, et parimad tööd trükime ära. Ükski ei kannatanud trükkimist, kujutad sa ette. Ja mul oli kaks žüriiliiget, kes lihtsalt keeldusid neid töid hindamast. Ütlesid, et tore küll, nice oli lugeda, aga hinnata pole siin midagi. Venelaste vene keel oli olematu.
J-K.R: Sa ütlesid mulle ükskord, et venelaste lugemisoskus väheneb hullult.
Y.T: Esiteks kaob huvi ja teiseks õpivad nad eesti keele ära.
J-K.R: Venelased paistavad silma väga kurjade netikommentaaride poolest. Riik saab ikka vastu päid ja jalgu. Kas sa antropoloogilisest huvist oled jälginud, mida nad arvavad?
Y.T: Olen neid jälginud küll ja alati on olnud suur küsimärk, kas need inimesed ikka esindavad teatud osa ühiskonnast. Paraku esindavad. Näiteks EKRE on ju puhas kommentaariumi erakond.
J-K.R: Kuhu siis vene Delfi kommentaatorid kuuluvad, need on ju Keskerakonna toetajad?
Y.T: Ma usun, et neil ei ole üldse kodakondsust ja nad ei toeta mitte kedagi. Tegelikult oli see muidugi nali. Ma arvan, et lõhe ühiskonnas on väga sügav ja ma ei näe mingisugust märki, et see oleks kuidagi vähenemas.
J-K.R: Kuidas sa ise eesti keele ära õppisid? Oled maininud, et kui sa ülikooli läksid, oli su eesti keel praktiliselt olematu.
Y.T: See on nagu mingi anekdoot: oli kord üks ajaleht, mille pealik oli väga tore inimene, eestlane, vana kommunist ning pidas vajalikuks tööl rääkida vene keeles. Ja nemad otsisid tõlki. Mina läksin ennast pakkuma, ta andis mulle ühe poolteist lehekülge pika kirjatüki ja ma tõlkisin seda (piduliku rõhuga) 19 tundi. Nii tasapisi õppisin.
Ja ma olen käinud ju Eesti lasteaias, mingisugune baas oli olemas. Esimene asi eesti keeles jäi mulle kogu eluks meelde. Oli selline väljend nagu „toime tulema“. Kuidagi ei saanud aru, mis kurat see „toim“ on. Kui ma otsisin sõnastikust sõna „toim“, siis seda üldse ei olnud seal… Aga eestlased muudkui „tulid toime“.
J-K.R: Eesti keele sõnavara on sul täiesti korralik…
Y.T: Ei ole! Ehkki ma loen ja üritan praegu ka eesti keeles kirjutada.
J-K.R: Tegelikult siin elavad venelased võiksid ju õppida ja osata eesti keelt ometigi.
Y.T: Ma arvan, et tuleb lihtsalt õpetada korralikku eesti keelt ja käia eesti keele tundides.
J-K.R: Aga mitte keemiat ja füüsikat eesti keeles?
Y.T: Keemiat ja füüsikat kindlasti mitte. Vaata, ma olen sellest rääkinud miljon korda. Vene põhikooli õppekavas on kavas 1080 tundi eesti keelt. Ütle, kas sa õpiksid mingi keele ära, kui sul oleks selleks 1080 tundi? Õpiksid ikka. Asi on metoodikas, õpikud on halvad. See kõik on nagu…
J-K.R: Eestlastel on hirm viienda kolonni ees. Et kui venelased õpivad ainult vene keeles, siis ei õpigi nad mitte iialgi eesti keelt ära.
Y.T: (Uhkusevarjundiga) Mina õppisin nõukaajal eesti keele ära!
J-K.R: Räägi, mis sinu lapsepõlvehuvid olid? Kelleks sa saada tahtsid?
Y.T: (Ergastub) Mina tahtsin saada baleriiniks! Aga Juku! Ma olen praegu 1.86 pikk. Kooli läksin esimesse klassi, kui olin 6 aastat vana, ma olin peajagu pikem kui kõik minu klassikaaslased. Ema käest alati küsiti, et mis teie tütrel viga on. Nii et ma olin nii pikk, et baleriini minust poleks saanud.
J-K.R: Sa ütlesid kunagi, et ajakirjanduses põlevad inimesed ruttu läbi.
Y.T: Tegelikult ma tundsingi, et lagi oli käes. Ma olin Den za Dnjomi peatoimetaja, olin Vesti Nedeli peatoimetaja, olin Ajalehtede Liidu liige, mida iganes… Ja siis ma läksin lapsehoolduspuhkusele ning mind koondati. Rase Toom ei olnud kandidaat. Siis hakkasin ringi vaatama. Siis mõtlesin ajalehe Stolitsa välja ja asi läks poliitiliseks.
J-K.R: Siis hakkasidki suhtlema Savisaare ja muude Keskerakonna tüüpidega?
Y.T: Keskerakonna tüüpidega suhtlesin juba varem kodus, sest mu ema on üks nendest. Ja mu sümpaatia oli selle erakonna poolel. Ja kui Edgar kutsus abilinnapeaks, siis oli selge, et see on üheotsapilet.
J-K.R: Kuule, sa said ju erakordsete teenete eest Eesti kodakondsuse. Olid enne Vene kodanik. See oli 2006, eks ole, 10 aastat tagasi. Mis need erakordsed teened olid?
Y.T: (Rõhuga) Ansip andis mulle kodakondsuse!
J-K.R: Sa oled väitnud, et venelastel tegelikult on Eesti vastu huvi, aga ei ole piisavalt infot?
Y.T: Seal on selline võõrandumine, selline kibestumine. Ja sellega tuleks kiiremas korras midagi ette võtta; see peab olema mingi sihilik riigipoolne tegevus. (Hüüatab) Ja veel! Ma räägin eestlastega Ida-Virumaal, kõik on kurat nii venemeelsed, vaatavad inimesi ja lihtsalt valetavad neile otse näkku, et nemad tahaksid lubada, et oleksid kahes keeles tänavasildid. Mul pole midagi selle vastu, aga tulge rääkige otse välja, kuidas asjad tegelikult on.
J-K.R: Katsume natuke kirjeldada seda venelast, kellel on see kibestumus Eesti riigi suhtes.
Y.T: Kodakondsuseta, ei saa valida riigikogu, ei saa valida europarlamenti, ehkki – nagu sa tead – europarlamendi mandaatide arv sõltub elanike arvust, mitte kodanike arvust.
J-K.R: Kodakondsust ei keela ju keegi kellelegi. Õpi keel ära ja korras.
Y.T: (Hasartselt) Tee üks keeleeksam! Kui sa elad Ida-Virumaal ja oled ainult vene keskkonnas, siis sa ei tee seda mitte kunagi ära, see ei ole võimalik. Narvas on 3% eestlasi. Ida-Virumaal on kokku 12% eestlasi, muidu on täitsa vene piirkond, kellega sa seal räägid.
J-K.R: Riigi vähene kohalolek Ida-Virumaal on üks põhjus, miks ei suudeta riiki usaldada.
Y.T: Riigi vähene kohalolek, idiootlik kodakondsuspoliitika. Ja hästi põikpäine keelepoliitika. Miks ei saada aru, et kui Narva linnas on puudu 40 patrullpolitseinikku ja samas me nõuame, et patrullpolitseinik valdaks eesti keelt tasemel C1, siis mida peab üks tavakodanik arvama sellest. Demograafiline vetsupott oli selle kohta ka minu leiutis.
J-K.R: Misasi?
Y.T: (Õpetlikult) Demograafiline vetsupott! Kui tuleb näiteks Andrei Hvostov ja ütleb, et ma olen surevas keeles kirjutav kirjanik, siis on okei. Kui seda ütleb Yana Toom, siis on ta kohe karvane kremlitädi.
J-K.R: Ikkagi, see on täiesti loomulik hirm. Meil on hirm, et tahetakse lihtsalt meist üle sõita.
Y.T: Seesama umbkeelne kuri venelane ei saa sellest aru ja kuri eestlane ei saa aru, et kuri venelane ei saa aru… See kõik vajab süsteemsemat poliitikat, mitte seda, mida me praegu teeme. Kui me räägime sellest kuradi keeleõppest, siis ma pole kunagi kuulnud ega näinud, et eestlane mõtleks geograafiliselt, et seal, kus on piiratud sõnavara, ei suudeta tahes-tahtmata teatud asjadest rääkida. Kui sa ei tea, kuidas mingi sõna eesti keeles on, siis sa ei maini seda. Ja kuna sa seda ei tee, siis sa jäädki rumalamaks. Sul on sada sõna tuhande asemel. Sa saad sellega hakkama küll, aga su maailm on palju vaesem.
J-K.R: Vene kildkond, eriti Putini ajal, elab rohkem minevikus kui mõeldes tulevikule. Seda on Artemi Troitski kogu aeg minu meelest täiesti õigesti rõhutanud. Pidev kunagiste võitude korrutamine, väherääkimine tänasest olukorrast ja probleemidest, et kuidas neid parandada.
Y.T: Ma ei ole sinuga nõus. Praegu on olukord selline, et käib sisuliselt külm sõda. Olgem ausad. Ja see on aeg, mil kõik need asjad kahtlemata võimenduvad. Praegu on kogu meedia muutunud propagandaruuporiks. Ja mis puudutab neid Vene opositsionääre, vaata Hodorkovskit, siis mõni minu kolleeg usub siiralt, et temast saab järgmine Vene president. Tal ei ole enam mingisugust karismat, midagi ei ole. Räägib igavalt ja mitte väga veenvat juttu. Mul on kurb teda vaadata, ta on kurb ja kahvatu.
J-K.R: Aga katsu ise nii kaua vangis istuda!
Y.T: Ära nüüd hakka!
J-K:R: Sellest on ju ka räägitud, et venelased siin on veel hullemad rassistid kui EKRE-lased. Umbusk kaukaaslaste, värviliste, kollaste, ma ei tea veel kelle vastu on väga tugev. Venelane ei kannata, kui keegi on kollektiivist väga erinev…
Y.T: Ma ei tea, ma pole seda märganud, ehkki ma ise olen ka venelane.
J-K.R: Eestis elav vene kirjanik Ivanov ütles, et ta ei taha Eesti kodakondsust, et talle meeldib hall pass, mäletad.
Y.T: (Lõbusalt) Mina mäletan, kuidas Taavi Rõivas ütles, et kodakondsus pole näärikink. (Irooniliselt) Rõivas on ikka tark mees.
J-K.R: Nojah, sina said ju näärikingi kodakondsuse näol.
Y.T: Ma sain aru, et mina olin viimane. Täpselt nagu Balti meri ei kattu enam kunagi jääga. Aga Ivanovi puhul ütlen, et see on loomingulise inimese valik, ma saan sellest aru.
J-K.R: Mis muusikat sa kuulad? Poeg on sul punkar.
Y.T: Kurat, seda punki ma ei kuula, ma ei saa…
J-K.R: Põlvkondade konflikt on selle nimi, jah?
Y.T: (Veendunult) Ei ole, mul on lihtsalt nii palju lapsi, viis tükki, ja ma ei suuda keskenduda igaühe huvidele. Siin on ka oma head küljed, ma väga ei närveeri nende pärast. Täiskasvanud inimesed, mis seal ikka. Mida ma ise kuulan, see oleneb tujust.
J-K.R: Mida sa siis eelistad? Teater, kino, kontsert…
Y.T: Ballett, ikka ballett. Ei saa sellest lahti.
Meil on selline võõrandumine, selline kibestumine. Ja sellega tuleks kiiremas korras midagi ette võtta; see peab olema mingi sihilik riigipoolne tegevus.
Seesama umbkeelne kuri venelane ei saa asjadest aru ja kuri eestlane ei saa aru, et kuri venelane ei saa aru…
