MÄGRA MAJA PEAB KÄHRIKUTEST LAHTI SAAMA: Äsja IRL-i juhiks valitud Margus Tsahkna ütleb, et rahvuslane on võimalik olla ka ilma 19. sajandi mõtteviisi ja igasuguse muu susserdamiseta.
Olen rahvuslikult mõtlev inimene. Nüüdisaegne. Nagu üks tavalisest eesti perest pärit inimene seda minu meelest on.
Mul on tavaline lugu. Lõuna-Eestist. Tean, keda minu perest küüditati, kes lasti maha ja kes saadeti Siberisse. Lapsest peale ehk nõukogude ajal teadsin lugu, kuidas minu tädimees Valter noore poisina pani 1947. aasta võidupüha tähistamiseks Võru kesklinna lehvima sinimustvalge ja juurde paki sildiga „Mineeritud“. See lehvis päev otsa, kuni demineerijad kohale toodi. Rahvas juubeldas. Seesama mees läks kohvrisse peidetud tankitõrjemiiniga laskma õhku Võru NKVD maja. Oli kaks sütikut: üks viivitusega ja teine, kui oleks vahele jäänud, kohe õhkulaskmiseks. Kuna sel hetkel oli lõppenud noorte tantsupidu ja maja ümber oli palju inimesi, ei läinud käiku kumbki. Tädimees Valter aga istus noore mehena pikalt vangis. Praeguseni kardab hundikoeri. Ja pärast paari pitsi hurjutab meid, noori sugulasi, et me ei ole võimelised oma vabaduse eest võitlema nii, nagu nemad koolipoiste salaorganisatsioonis tegid. Meil ei olevat seda isamaalist vaimu ja usku.inflatables quality
See kriibib. Aga jutuga oma valmisolekut tõestada ei saa. Ainult tegudega. Samas oleksin õnnelik, kui seda võimalust ei avanekski, kuna siis oleks ju juba liiga hilja.
Irvitajad tankis
Kui tänases Eestis rääkida rahvuslusest, Eesti rahvusriigist, siis saab otsaette põletusrauaga radikaali märgi. Ja rohkem midagi ei arutata. See segab mind.
Isamaaliit, kuhu mina astusin maailmavaatelistel põhjustel 2000. aastal, oli juba siis rahvuslik erakond. Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei, mis on minu tänase erakonna juurikas aastast 1988, oli samuti rahvuslik erakond. Esimene demokraatlik partei Nõukogude Liidus. Just nemad sõnastasid Eesti iseseisvuse taastamise alused. Olen kindel, et Tunne Kelam ja paljud tema võitluskaaslased ei ole oma maailmavaadet muutnud. Mart Laar on rahvuslane. Tema kaks valitsust on teinud ära põhimõttelised reformid ja best online casino viinud meid Euroopa Liidu ning NATO täisliikmeteks. Et tagada meie julgeolek ja positsioon mitte idas, vaid läänes. Ja tänane Eesti on nüüdisaegne rahvusriik. Nii nagu me oma põhiseaduse preambulas oleme kokku leppinud. Kui Urmas Reinsalu kaks aastat tagasi oma USA kolleegile soovitas, et ärgu viigu vägesid Euroopast minema, vaid saatku meile tanke, irvitasid paljud selle üle. Täna ei mahu need irvitajad tanki soomusele enam kõrvuti ära, et teha sotsiaalmeediasse endast selfisid „mina ja tank“ või „mina, Eesti kaitsja“. Ükski erakond ei räägi enam kaitsekulutuste alandamisest või palgasõjaväest.
Kirjutasin artikli, kus arvasin, et eesti peres võiks olla rohkem kui kaks last. Kolmandast lapsest algab rahvastiku juurdekasv. Uuringud näitavad, et tegelikult tahavad meie pered rohkem kui kahte last. Nii naised kui ka mehed. Aga majanduslikel põhjustel neid ei sünni. Paljudel juhtudel. Miks ei peaks nüüdisaegne rahvusriik andma meie peredele kindlustunnet, et nad saaksid oma unistused ellu viia? Tänapäevase perepoliitikaga, kus vastutust jagub mõlemale vanemale. Eesti rahvuse püsimiseks. Kas see on äärmuspoliitika?
Me peame teadma oma lugu
Olen öelnud, et ma ei ole nõus president Toomas Hendrik Ilvese seisukohaga kahe aasta tagusest aastapäevakõnest. Ta ütles, et „igasse Eesti perre ei hakka sündima nelja-viit last. Eesti naised, nagu nende õed ülejäänud Euroopas, lihtsalt ei pöördu tagasi 19. sajandi Kinder, Küche, Kirche mudeli juurde“. Tulemuseks oli see, et mind sõimati 19. sajandit taga igatsevaks tagurlaseks, äärmuslaseks.
Jah, igasse perre ei ole kunagi ka sündinud nii palju lapsi, isegi 19. sajandil, aga me ei tohi häbimärgistada neid tublisid, nüüdisaegseid peresid ja naisi, kellel on lapsed. Ma ei ole absoluutselt nõus soome vanasõnaga „Naise koht on rusika ja pliidi vahel“. Minu enda peres on ainus inimene, kes ettevõtjana ka tegelikult riigieelarvesse tulu toodab ja töökohti loob, minu abikaasa. Mina olen see, kes tema loodud raha poliitikuna laiali jagab. Ja ma arvan, et see ongi tänapäevane pere, rahvuslik nüüdisaegses mõttes.
Mis on üldse nüüdisaegne rahvuslus? Või kuidas on üldse tänapäeval võimalik mõõta, kui palju me rahvusriik oleme? Minu arusaamist mööda on meie ainsaks mõõdetavaks identiteedi komponendiks keel. Eesti on viiekümne aasta pärast rahvusriik, nagu me ka oma põhiseaduse preambulas oleme kokku leppinud, kui siin saab asju ajada eesti keeles, teadust teha eesti keeles, luuletada ja proosat kirjutada eesti keeles. Ja kui meil on ka nende eestikeelsete luuletuste ja proosa lugejaid piisavalt palju, et raamatute väljaandmine vabaturu konkurentsis tasub ennast ära. Ja me peame teadma oma pere ja Eesti lugu. Et seda edasi rääkida. Eesti keeles.
Teed edasi käia
Miks ma sellest kirjutan? Sest mind valiti Isamaa ja Res Publica Liidu esimeheks. Mul on uus labidas. Andrus Kivirähk kirjutas, et meil on raske valik. Kui valime ühe tee, oleme Vabaerakond. Kui teise, siis EKRE. Et nagu ei olekski enam oma teed. Ma ei ole sellega nõus. Tunne Kelam, Mart Laar, Jüri Luik, Igor Taro ja paljud teised ei ole oma maailmavaadet muutnud. Mina ka ei ole. Meil on oma teed vaja lihtsalt edasi käia. Vahepeal tuleb „Mägra maja“ laulust tuntud kährikute poolt majja toodud võtetest lahti saada. Selleks tuleb aknad ja uksed lahti teha ja tuulutada. Väärtuste õhk uuesti sisse lasta. Ma annan endast parima, et ei peaks oma lastelastele rääkima lugusid, kuidas ma Tartu Tähetorni sinimustvalge lipu sildiga „Mineeritud“ võidupühal üles riputasin. Ma tahan seda teha ilma selle sildita, vabas Eesti rahvusriigis. Nüüdisaegses ja avatud riigis. Ja sinna jõuame ilma vihkamiseta. Eesti keeles. Ning ma tahaksin, et Valter usuks, et me oleme selleks võimelised.
Meie ainsaks mõõdetavaks identiteediks on keel. Eesti on ka viiekümne aasta pärast rahvusriik, nagu me oma põhiseaduse preambulas oleme kokku leppinud.