VÄLJA SURNUD JA ÜLES ÄRGANUD PILL: Hiiu kandle, traditsiooni ja vabaduse teemal vestlevad duo Puuluup liikmed Ramo Teder ja Marko Veisson.
Pinge individuaalse eneseväljenduse vabaduse ja pärimusliku esitusviisi vahel on tõenäoliselt universaalne igasuguse traditsioonilise muusika (aga ka rituaali või muude tavade) esitamise juures. Ka elava traditsiooni puhul toimub kogukonnaliikmete vahel vaidlusi, kas ja kuidas midagi tantsima või laulma peab. Pärimusliku muusika esitamisel nüüdisaegses kontekstis lisandub aga rida küsimusi ja kahtlusi, mis on tuttavad peagu kõigile, kes selle valdkonnaga pisut enam kokku puutunud.
Midagi suurt on õhus
Milline on pärimusmuusiku roll: kas reprodutseerida muuseumilindistustega võimalikult sarnast esitust või lubada end kanda selle muusika inspireerivast väest ja segada vastutustundetu hasardiga erinevate traditsioonide rütme, meloodiaid ja esitustehnikaid? Vaevalt et on mõistlik üht lähenemist teisest õigemaks pidada – oma roll ja väärtus on kindlasti mõlemal äärmusel ja paljudel vahepealsetel positsioonidel. Viljandi pärimusmuusika festivalil on sel aastal teemaks „Vabadus“ ning see annab põhjuse taas uurida, kui vabalt siis pärimusega ümber käia tohib ja saab.
Järgnev on vabas vormis kulgenud vestlus kahe bändiliikme vahel ansamblist Puuluup. Hiiu kandleid luuperi ja elektrooniliste efektiplokkidega segava kollektiivi muusikas domineerib autorilooming, ent nähtavate mõjutustega hiiu kandle ja jouhikko repertuaarist ning erinevatest maailmamuusika traditsioonidest. Aastajagu tegutsenud duo liikmed Ramo Teder (Pastacas) ja Marko Veisson intervjueerivad üksteist ning arutlevad hiiu kandle mängija hingeelu üle.
Hiiu kannel on viimase paarikümne aasta jooksul vaikselt ja järjepidevalt taas sündimas pärimusmuusikas ja näiteks Pastaca või Soome artistide Pekko Käppi ja Ilkka Heinose puhul ka alternatiivmuusika skenes. Lõõtsa või torupilliga võrreldavast populaarsusest veel rääkida ei saa, ent midagi suurt on selle pilliga seoses kahtlemata õhus. Vormsil toimuvad igasuvised hiiu kandle laagrid, entusiastide seltskonnad käivad koos jämmimas ning üha enam näeb seda pilli ka lava peal.
Hiiu kandle esiletõus
Marko Veisson (M.V): Kas Eestis on toimumas hiiu kandle esiletõus ja kas saab rääkida minibuumist folgiringkondades?
Ramo Teder (R.T): Minibuumist saab rääkida, aga kindlasti mitte massibuumist. Mille järgi seda hinnata? Hiiu kannel põhimõtteliselt suri välja 20. sajandi alguses ja tema taassünd sai alguse Soomes 80-ndatel, Eestis 90-ndatel. Pärast seda on see vaikselt mõlemas paigas kasvama läinud. Kui tuleb lisamängijaid või üksikuid uusi bände, kus kasutatakse hiiu kannelt, siis sellist väikest tõusu pannakse rohkem tähele kui seda, et lisandub viissada kitarrimängijat…
M.V: Miks sina, kes sa oskad nii paljusid erinevaid pille mängida, veel ka hiiu kannelt mängid? Ka siis, kui Pastacana esined?
R.T: Ma ei tunne otsest füüsilist ühendust mitte ühegi teise pilliga. Ainus pill, mida õppinud olen, on flööt tegelikult ja olen flöödiõppijana täiesti ebaõnnestunud. Noh, kitarri ja keelpille meeldis mulle juba noorena nbso online casino reviews rohkem mängida. Ühtki poogenpilli polnud ma kunagi enne proovinud, esimene oligi hiiu kannel. Hiiu kandlega on esimest korda see tunne, et ma võiksin seda harjutada, mingeid harjutusi teha, mis on mängutehnikale toeks. Ma ei ole ühegi muu pilliga neid jaksanud teha. Tegelikult (naerab), ma ei ole ka hiiu kandlega neid teinud eriti, aga siiski mind huvitab see võimalus.
Hiiu kandlega on see asi ka, et kui mingi muu pilliga ma ei taha ja tundub mõttetu mängida lugu, mis endale ei meeldi, sest see tundub halb, väga halb, siis hiiu kandlega – mõnus, õudselt mõnus! Hea on mängida ka halbu lugusid, maailma halvemaid lugusid – mis iganes õrnu ööbikuid ja neid…
M.V: Sa mõtled süldilugusid?
R.T: Süldilugusid jah, „Tule saarele sa“ ja „Õllepruulija“ – neid kõiki on hiiu kandlega täiesti okei mängida. See on mõnes mõttes füüsiline kogemus, see hiiu kandle mäng. Soov mängida ei ole mitte emotsionaalne ega tulene muusika meeldivusest, vaid on kuidagi füüsiline tunne. Minul vähemalt.
M.V: Kas selle heli pärast, mis seal tekib või?
R.T: Ei teagi täpselt, kas see on selle heli pärast, mis sealt tekib, või seotud sellega, mismoodi ma puudutan neid keeli või mismoodi poogendan… See kõik kokku ilmselt (kirjeldab pilli): see on nagu puu ja kuidagi oks ja jõhvid siin lõdvalt peal ja näpuga pingutad ise kuidagi… puudutad näpuga keeli, et kuidagi selline mittetehnoloogiline pill. Mul ei ole tehnoloogia vastu midagi, et süntesaatorid ja efektid ja softid… Aga kui hiiu kandle mängimist iseloomustada, siis sellega on füüsiline ühendus, ilma et ma võiksin öelda, et mulle niiväga alati need Vormsi lood meeldivad või nii…
M.V: Kas hiiu kandle puhul peab eeldama, et on mingi baastekst, lood, mida tuleb tunda, et aru saada pilli võimalustest? Need on siis need Vormsi labajalad ja…
R.T: No vist on jah! Vormsi labajalad kindlasti ja Karjala jouhikko-lood.
*
R.T: Mis tunne sul on, kui keegi satub hiiu kannelt mängima ilma igasuguse teadmiseta traditsioonist? Mis sa arvad sellest? Kas see võiks hea olla? Minu arvates on väga hea, minu arust ei ole vahet. Mina niikuinii ei ole traditsioonis sündinud ega kasvanud. Ma olen teinud heina ja puid raiunud ja sõnnikut laotanud – seda kõike olen saanud traditsiooni järgi teha (naerab), aga muusikast ei ole ma saanud mitte midagi. Minu muusikatraditsioon on olnud The Beatles, Abba; Vitamiin, Kukerpillid, Tom Jones, Janis Joplin, Apelsin (loetleb edasi kaheksakümnendate artiste) – need on minu pärimus.
M.V: Teiselt poolt, hiiu kannel on rahvamuusikapill. Ükskõik, mida sa sellega teed, oled ikkagi kuidagi otsapidi rahvamuusikas sees. Eks see on ka vist peamine põhjus, miks Puuluup on folgi kavas, kuigi meil on palju autorilaule. Kui me teeks seda kõike klaveri või kitarriga, siis me seal ei oleks ega seostuks pärimusmuusikaga. Aga noh, kui sa mängid rahvamuusika instrumenti, nagu hiiu kannel, ja kui sa mängid osaliselt ka rahvamuusikalugusid ja tead neid kõiki, siis on see väike identiteediprobleem…
R.T: Mis probleem?
M.V: Identiteediprobleem, et mis bänd sa oled, kas pärimusmuusika või mitte.
R.T: Aga see probleem on kõigis teistes stiilides ka, vahet pole.
M.V: Jah, tõepoolest, samasugused küsimused on ka näiteks indie– või metal-bändil võib-olla.
R.T: Mul on terve elu olnud nii, et need stiilipuhtad asjad on minu jaoks maailma kõige igavamad asjad. Mulle ei ole stiilipuhtus kunagi meeldinud. See võrdub minu jaoks igavusega, kui sa puhtalt mängid selle stiili kõige stiilipuhtamat asja… Loomulikult, kui mingi uus asi tekib, siis esimene on etaloniks. Aga ikkagi, kui sellest mingi vormel moodustub, siis kõik, mis sellele järgneb, on põhimõtteliselt igav asi. Ma olen seda meelt, et igaüks peaks tegema täpselt seda, mis tunne on.
Kui mingi muu pilliga tundub mõttetu mängida lugu, mis ei meeldi, sest see tundub halb, väga halb, siis hiiu kandlega – mõnus, õudselt mõnus!
Mul on terve elu olnud nii, et need stiilipuhtad asjad on minu jaoks olnud maailma kõige igavamad asjad.
Puuluup laval
Otse loomulikult Viljandi folgil, kus siis veel.
Pärimuslikku ja omaloomingulist muusikat miksiv Puuluup esineb XXIII Viljandi pärimusmuusika festivalil kohe esimesel päeval – 23. juulil kell 20.00 pärimusmuusika aida laval. Puuluup defineerib ise oma muusika kuulajaks nii läbi ja lõhki hipsteri, väsinud punkari kui ka puhta rahvamuusika hindaja.
XXIII Viljandi pärimusmuusika festivali teemaks on tänavu „Vabadus“, millega tahetakse juhtida tähelepanu nn pärimusmuusika uuele lainele, kus on tähtis koht pärimuslike mõjudega omaloomingul. Festivalil astub üles ligi 200 artisti ja toimub sadakond kontserti. Lisaks õpitoad, kursused, filmiprogramm, muinasjututuba, käsitööhoov, pillilaat, öi
