ARMASTUS VENE KIRJANDUSES: Jelena Skulskaja lugudesarja 15. osa. Venemaal antakse juba palju aastaid välja Juri Kazakovi (1927–1982) nimelist auhinda parima jutustuse eest.
Juri Kazakov oli ehtne 1960. aastate kirjanik, kes uskus maailma ilusse, mida moonutavad ainult mõned juhuslikud jooned. Tasub need üksnes kustutada – nii, nagu pestakse aknaid, ja kõik muutub kauniks. Nagu suurem osa kuuekümnendate kirjanikke kogu Nõukogude Liidus, nii jõi ka Juri Kazakov armutult ning kirjeldas paljudes oma jutustustes joomahooge ja pohmelust saatvat tigeduse ja meeleheite seisundit, kuid isegi oma kõige halastamatumates teostes seostas ta mõistuse alkoholist tingitud hägustumist stalinismi pärandiga ning kaudse tõendusega selle kohta, et oma haiget südametunnistust viinaga uimastav kunstnik on andetu ja müüdav.
Suur ja veel suurem kirjanik
Nüüd on alkoholism moest läinud, aga kunagi ammu jutustas Juri Kazakovi tõlkinud Teet Kallas, et kui nad sõitsid üheskoos kuhugi loomeliitide majja töötama, rakendas selle administratsioon nende suhtes äärmiselt otsustavaid abinõusid. Kangema kraami pruukimine ja asutuse territooriumile toomine oli kategooriliselt keelatud. Tollal oli veel kirjutusmasinate ajastu. Kirjanikud võtsid endaga kaasa Erika tühja kohvrikese ja väljusid mõtlikult väravast, et looduses klahve klõbistada. Tund hiljem naasid nad märksa raskemaks muutunud kohvriga, mis oli pudeleid täis tuubitud, ja jätkasid purjutamist. Lähedane ja siiras sõprus ei takistanud neid tihtipeale tülli pööramast.
„Kuidas sa julged mulle vastu vaielda?“ röökis Kazakov. „Sa ju tead, et ma olen suur vene kirjanik!“
„Mina tean seda küll,“ karjus Kallas vastuseks, „aga sina tea midagi muud! Mina olen sind lugenud, kuid sina mind ei ole! Ma olen ise suur eesti kirjanik!“
„Sellegipoolest olen ma sinust suurem!“ müristas Kazakov.
„Aga miks siis?“
„Aga seepärast, et Venemaa on Eestist suurem!“
Väline näotus, sisemine kurjus
Kuuekümnendate kirjanikud elasid nagu kogu impeeriumgi ise seda põrmugi tajumata kaksikelu – nad õigustasid teatavat kokkuleplust võimuga sellega, et tõelisele kirjanikule tuleb kõik kasuks ja et kirjutuslaua taha istudes nad heidavad nõukogude võimu turjalt nagu pintsaku, unustavad tema olemasolu ning kirjutavad Gribojedovi käsku järgides „vabalt ja vabalt“. Kuid Blok ei hoiatanud sugugi mitte juhuslikult, et sa kirjutad nii, nagu elad, ega ole olemas mingisugust teist elu peale selle, mis on. Ja küllap seetõttu ongi suurem osa kuuekümnendate kirjamehi nüüdseks unustatud ning huvi nende kunagiste rahvamassi ja staadionide kumiiride vastu on kustunud. Aga Juri Kazakov kuulub selle vähemuse hulka, kelle anne osutus tema elust, vaadetest, kavatsustest ja kisast tugevamaks. Ta oli tõepoolest vene 19. sajandi kirjandusklassika psühholoogilise proosa suure traditsiooni pärija.
Maailmakirjandus on alati ilutute eest välja astunud ja paraku tuleb tunnistada, et ta on teinud seda väheveenvalt. Me küll teame, et Victor Hugo „Pariisi Jumalaema kiriku“ küürakal Quasimodol oli hea süda, aga mõistetavam on meile siiski Shakespeare’i „Tormi“ tegelane Caliban, kelles väline näotus seostub ideaalselt sisemise kurjusega. Kui palju on Dostojevskil igat masti ebardeid, kuid enamasti ei kutsu nad siiski välja mitte ehtsat kaastunnet, vaid pigem põlglikuvõitu haletsuse. Inetu vürstitar Marja Bolkonskaja „Sõjast ja rahust“ äratab sümpaatiat ja Nikolai Rostov armub temasse, aga ärgem unustagem, et Lev Tolstoi lisas tema põdurusele ja kohmakusele ka enneolematult säravad ja hingetungivad silmad!
Ehtne, elus, inetu
Vene kirjanduses oli periood, mil ebardlikkust estetiseeriti ja taevani kiideti, kusjuures see kujutas endast omalaadset võitlust vana maailmaga. Nii sündis 20. sajandi alguses ning ahvipärdikut meenutavad naised kutsusid siis meestes välja vaimustuse. Ükski säilinud foto ei suuda tõestada nende naiste värssides ülistatud hurma.
On olemas Nikolai Zabolotski kuulus luuletus „Inetu tütarlaps“, milles poeet küsib, mis on tähtsam – kas tühjusega täidetud anum või selles anumas sirav tuli? Peetakse silmas asjaolu, et tuli anumas on sisemine ilu, väliselt aga meenutab tüdruk konnapoega ja tal on puseriti hambad. Kuid see-eest oskab ta võõra õnne üle rõõmu tunda, ei ole kellegi peale kade ning naudib teda ümbritseva kauni ja otsatu maailma väljanägemist. See luuletus pandi kirja 1948. aastal. 1956. aastal aga kirjutas Juri Kazakov jutustuse „Inetu“. Mulle näib miskipärast, et jutustus oli vastus Zabolotski luuletusele ning et vahest just nimelt seesama inetu tüdruk kasvaski suureks ja sai inetuks naiseks.
Kas kellegi silm on suuteline seletama seda inetu südames leegitsevat tuld, mis tema sisemise maailma kauniks teeb? Zabolotski kinnitas, et see on võimalik, kuid Juri Kazakov kirjeldas õudust, mis kaasneb hapra ja hella, kuid näotu inimolevuse kokkupõrkel ilusa, aga hingetu, julma ja halastamatu olevusega.
Jutustuse „Inetu“ sõnulseletamatu kütkestavus seisneb muuhulgas ka selles, et loos ei juhtu peaaegu mitte kui midagi, kuid tähtsusetud sündmused hargnevad lahti hoogsalt ja meid piinarikka pinge all hoides. Me mõistame suurepäraselt ja sekunditki kahtlemata, milline on lõpplahendus, aga kangelanna seda ei mõista, ja me tahaksime karjuda talle raamatu ajapikku kolletanud lehekülgedele oma nõuandeid, teda hoiatada ja päästa ta alandusest. Niivõrd ehtne ja elus on see kangelanna.
Laske lahti!
Sonja on niisiis pärast Moskvas instituudi lõpetamist maale elama läinud noor õpetajanna. Teda kutsutakse sageli pulmadesse ja sünnipäevadele ning ta lähebki iga kord, ehkki tõotab endale kogu aeg, et ei käi enam pidudel. Tal pole seal midagi teha, teda ei panda tähele, mitte keegi ei kutsu teda mitte kunagi tantsima, ei saada koju ega püüa suudelda. Ja Moskvas oli see niisamuti – terve elu jooksul ei ole mitte keegi talle mitte kunagi tähelepanu pööranud. Sonja annab endale sõna mitte minna, kuid läheb sellegipoolest, sest ta unistab kohtumisest, armastusest ja sellest, et keegi märkab tema välise ilutuse all kaunist hinge.
Ja ühel pulmapeol hakkabki purjus, ilus ja primitiivne loomavelsker tema suhtes teatavat tähelepanu ilmutama. Loomavelsker on tülgastavalt tahumatu, oksendab liigsest joomisest ning on tige pruudi peale, kes käis kunagi temaga, aga abiellus teisega. Kuid ta läheb sellegipoolest Sonjat koju saatma ja koguni pitsitab teda ukse juures, kobab tema ihu ja suudleb.
„„Laske lahti!“ sosistas Sonja vastu rabeldes. „Laske lahti!“ …
„Tasa!“ sosistas mees ja lükkas ta pimedasse esikusse. „Ole tasa! Mis sa… no mis sa, tola, siin…“
Esikus surus ta Sonja vastu seina …
„Kolja! Rahune, kallis! Jumal küll, mis sa ometi teed?!“
„Kas sa armastad mind?“ küsis Nikolai …
„Ei tohi, Kolja, ei tohi!“ ütles Sonja äkki nii kurvalt, et Nikolai laskis ta lahti.“
Ainus kohtamine
Midagi inimlikku ja isegi teataval määral delikaatset on loomavelskris siiski säilinud ja ta määrab järgmiseks päevaks kohtamise. Ja Sonja, kellele viirastuslik õnn oli esimest korda kutsuvalt käega viibanud, saab küll hingepõhjas aru kogu selle ootamise lootusetusest, kuid elab üle oma elu kõige õnnelikuma öö – see on eelnaudingu öö. Ta sööb otse võitoosist võid, et kas või kübekesegi täidlasemaks muutuda, sest haiglane kõhnus on üks tema näotuse tunnuseid. Ta kirjutab sõbrannale pika ja lõbusa kirja, milles teatab, et üks noormees saatis teda eile koju ja täna läheb ta tollega kohtama.
Ja ta lähebki kohtumisele. Ta püüab sealjuures oma häbist kuidagiviisi võitu saada. Talle näib, et kogu küla teab, kuhu ja milleks ta läheb. Ning sellest häbist ja liigsest ujedusest me aimame, et teda ees ootav kokkusaamine on lootusetu. Me mõistame, et tema senimaani kellegi peale kulutamata hellus langeb primitiivse olevuse igavlemise ja nõmeduse ohvriks. Ja midagi head selle kohtumise ajal tegelikult ei sünnigi – veidra kohusetunde ajel tuleb Nikolai kohtumisele ja isegi püüab Sonjat emmata, sest selline on tema arusaam viisakusest, kuid räägib samas kohe: „Mispärast sa nii kõhn oled? … Küllap on ussid… Või mõni haigus. Lehmadega on sama lugu: kui hakkavad korra põdema, siis sööda, mis sa söödad, ikka kondid väljas.“
Ja siin näeme üht üksikasja – Nikolai enda jaoks ei ole kariloomaga võrdlemine sugugi solvav, sest ta on ju veterinaar, see on tema töö ja ta näeb kogu maailma nende loomade läbi, keda ta ravib. Ja tema elukutses ei olegi midagi halba, vaid asi on selles, et ta ei taju, et Sonjaga ei tohi niiviisi teha. Et Sonja on teistsuguse tasandi elusolend. Ning Sonja loobubki kõikidest oma kaunitest kujutelmadest.
„„Ärge rääkige minuga niiviisi! Kas kuulete! … Ja minge ära! Ma ei ole teile mingisugune kariloom!“
Nikolai istus kohmetult.
„Olgu, olgu,“ pomises ta. „Palun vabandust! Noh, oleksin ma teadnud… ma ei tahtnud – ausõna ei tahtnud! See tuleb tööst, seal harjud nii ära.“
„Ei, ei tule tööst,“ ütles Sonja nüüd juba rahulikult ja nukralt ning laskis pea norgu. „Tuleb hoopiski sellest, et… Tuleb sellest, et te jõudsite otsusele, et kui ma kord juba kohale tulin, siis mis mind ikka häbeneda.“
Nikolai sügas kõvasti kukalt ega kostnud midagi.“
Halvemal kirjanikul sellega jutustus tegelikult lõpekski, kuid Juri Kazakovil jõuab lugu siin alles kulminatsioonini. Sonja ei lahku, vaid jääb Nikolai juurde. Ta hakkab värisevi käsi mehe juukseid sõrmitsema, esitab küsimusi ning püüab temaga rääkida oma usust inimese puhtusse. Ning selle koha peal muutub kõik Nikolaile juba täiesti talumatuks – ta ei taha midagi teada ei inimese puhtusest ega sellest, kuidas elab hing. Ta pöördub ära, ohkab ja haigutab.
Inetu naise ilus finaal
Sonjast ja Nikolaist mööduvad noormehed. Nikolai hüüab neid. Nad lähevad naaberkülla simmanile. Nikolaile tuleb elu sisse, ta tõuseb kiiresti püsti, jätab Sonjaga hüvasti ja jookseb nende kannul oma harjunud ruumi, milles ta tunneb ennast hästi ja loomulikult.
Sonja aga jääb üksinda heina ja sooja teetolmu lõhna keskele. Ja ta ei leia sõnu, vaid üksnes halab – halab mitte nagu loom, vaid äärmuseni viidud inimene.
„„Uu-u!“ ütles Sonja sellesama madala ja koleda häälega. „Uu-u!““
Siinkohal on Juri Kazakovil tähtis viimne kui üks sõna ja täht. Ei ole ju võimalik öelda „Uu-u!“ ja „Uu-u!“ – see on hoopiski ulgumine –, kuid kirjanik rõhutab, et ta „ütles“. Sellisel viisil ta päästab ja eristab Sonja loomade maailmast, tõestades niisuguse sõnakasutusega temale endale, et ta ei ole Nikolai patsient, ei ole hobune, lehm, siga ega lammas, vaid on inimene, kes väärib oma inetusest ja punasest paistes ninast hoolimata inimesele kohast elu.
„Pärast hakkas tal kergem. Ta nägi äkitselt maailma kirgast ilu ja seda, kuidas taevasse kriipse vedades langevad aeglaselt tähed, nägi ööd ja kaugeid lõkkeid, mis võib-olla üksnes viirastusid talle, ja häid inimesi nende lõkete ümber ning tajus maa juba väsinud ja vagurat väge. Ta mõtles iseenda kohta, et ta on ikkagi naine, ja olgu sellega, kuidas on, aga tal on siiski süda ja hing ning see, kes seda mõistab, saab õnnelikuks…“
Selline üleminek maailmalt iseendale ning enda kõiksuse, taeva ja tähtede hulka hõlmamine on tšehhovlik traditsioon. Inimene mõistab, et ta on surelik ja õnnetu, aga maailma surematus ja Linnutee igavikulisus toovad miskipärast hinge rahunemise ja alistumise, pisarad muutuvad magusaks ja vabastavaks ning kibestumine kaob.
Juri Kazakov ei saanud muidugi kirjutada, et see on usuline ja vaimulik tunne, kuid isegi Tšehhov hoidus ju otsesõnu kõnelemast sellest, mis on kõikide jaoks kõige peidetum. Ta üksnes kinnitas, et mööduvad pelgalt mingisugused paarsada aastat ja saabki selgeks, miks ja mille nimel tema kangelased kannatavad. Ning see oli petlik ja ebausaldusväärne lohutus. Ja ka Juri Kazakov rääkis maailma ilust, saades sealjuures suurepäraselt aru, et see ilu ei ole võimeline asendama tavalist naiseõnne ja et tema trööst on teatavas mõttes kahtlase väärtusega.
Aga kuivõrd suhtelised klassikute lohutused ka poleks, õpetavad nad meid siiski pimeduses leegitsevate ja langevate tähtede all muudkui edasi ja edasi minema ning leidma sadu põhjusi selleks, et elada, inimese headusse ja puhtusse uskuda, teelt mitte ära pöörata, mitte alla anda ja mitte loobuda lootmast.
…Kui kuuekümnendate aastate kirjanike aeg otsa sai, tulid sootuks teistsugused inimesed, kellel ei olnud enam lootust ja kes ei uskunud millessegi. Nad lõid uue kirjanduse. Mis ei ole aga senimaani juuri hästi alla ajanud. Ei ole seepärast, et inimene tahab väga petetud saada – kas siis pettused ei olegi mitte see, millest me rõõmu ammutame?!
Kuuekümnendate kirjanikud elasid nagu kogu impeeriumgi ise seda põrmugi tajumata kaksikelu – nad õigustasid teatavat kokkuleplust võimuga.
