KUIDAS LAHEDAT MUUSIKAT AVASTADA: „Mõni aeg tagasi keerasin autos raadio käima ja juhuslikult mängis Koit Raudsepp väga lahedat rockabilly-lugu. Lõpetuseks märkis, et tegemist on uue Eesti bändi albumiga,“ räägib DJ Pickney Tiger, kuidas ta ägeda Eesti rockabilly avastas.
Kui Koit Raudsepp lugu mängis, läks mul bändi nimi kõrvust mööda, ent kui Eestis on keegi, kes teab midagi uutest ja olemasolevatest rock’n’roll’i tegijatest, siis on see Boogie Company laulja Andrus Kasesalu. Seletasin Andrusele oma mure ära ja – plaksti! – kohe oligi mul olemas Artur Skrõpniku telefoninumber. Protsessi loomulik lõpp oli intervjuu ansambli Maryann & The Tri-Tones kitarristi Artur Skrõpniku (A.S), lauljanna Mariann Lantsi (M.L) ja plaadikujundaja, bussijuhi ja bassimängija Igor „Garik“ Golovenkoga (I.G). Ning siis avanes üsna huvitav maailm.
Rockabilly salamaailm meie seas
Ootuspäraselt istusid minuga koos kohvikus inimesed, kes on tegelenud ja huvi tundnud rock’n’roll’i ja rockabilly (segu country’st ja rock’n’roll’istUSA lõunaosariikidest) vastu aegade algusest. Artur alustas kaheksakümnendatel aastatel erinevates bändides, Garik oli üks esimesi, kes Eestis hakkas slap-kontrabassi mängima ja Mariann leidis oma tee rock’n’roll’ini Briti punkansambli The Clash kaudu. Läbi aegade kulgesid need ja teised inimesed ühes seltskonnas ning ühistes bändides, kuni umbes viie aasta eest sai Mariannist tollel ajal male-only-ansambli Tri-Tones lauljanna.
Rockabilly/rock’n’roll’i maailm on Eestis väike (ainult neli bändi, juhuslikud kontserdid ja üksik festival), ent omas introvertsuses ja muust maailmast eemalolekus ei erine see kuigi palju mujal toimuvast. Sattudes pisikesse klubisse teemakohasele üritusele, satub inimene ühtlasi ka viiekümnendatesse aastatesse, mis on projitseeritud tänapäeva. Seda ennekõike inimeste välimust arvestades. On tunne, et kõik sai otsa aastal 1959, pärast mida pole mood, suitsumargid (Lucky Strike) ega lemmikjoogid (viski Coca-Colaga) muutunud. Päris põnev on leida, et see maailm eksisteerib ka meil, kusagil meie seas ja meie ees, ehkki me teame sellest vähe. See maailm on seotud rahvusvahelise rockabilly-kultuuriga ning selle tunnistuseks ongi Maryann & The Tri-Tones: pärast intervjuud olid neil esinemised Taanis ja Lätis, album on lindistatud Saksamaal ning selle vastu tuntakse huvi Euroopas, USA-s ning isegi Brasiilias ja Jaapanis.
M.L: Pole tähele pannud, et tänaval keegi tähelepanu pöörab.
S.K:No mina ikka näen seda! See on ju tore, kui naisterahvas paneb ennast ilusasti 1950-ndate stiilis rõivaisse. Ta erineb teistest naistest tänava peal, ikka vaadatakse järele.
M.L: Mõnus on käia küll, aga talvel on keeruline. Sest rockabilly tuleb lõunaosariikidest ja neil pole talverõivast vaja. Õigeid stiilseid talveriideid polegi olemas.
A.S: Stiilitunnetus on kõige alus. Maailma mastaabis on 50-ndate muusika kuulajate fännid nagu omaette ühiskond. Sa pead minema lavale õige kitarriga ja mängima õigel viisil. Kui sa seda ei tee, siis patsutatakse õlale, öeldakse, et on väga tore, aga teist korda enam ei kutsuta.
M.L: Juuri peab ikka teadma.
I.G: Rock’n’roll on nagu dress code’igakarneval. Sa ei lähe ka presidendi vastuvõtule suvalises rõivas. Igaüks paneb ennast riidesse viiekümnendate stiilis, sest kõik riietuvad niimoodi.
A.S: No radikaale on igal pool. Kui sa meie plaati kuulad, siis leiad palju kidrakäike, mis ei ole viiekümnendatest. See on natukene juuksekarva lõhkiajamise teema. See inimene, kes pole stiilis, see ei saa võib-olla isegi aru. Aga ma ütlen veel kord, et kui sa tahad kusagil läbi lüüa, eriti kui sa oled Ida-Euroopast, siis sa ei tohi kuigi suuri kõrvalekaldumisi endale lubada.
Me filosofeerisime tükk aega õige ja vale muusika ümber ning Artur ja Garik panid asjale punkti.
A.S: Tuleb lähtuda juurtest, ehk kuulata vana western-swing’i ja jump-blues’i, seda, millest 50-ndate rockabilly staarid innustust said. Siis võib õnnestuda õige muusika. Kui lähtuda tänapäeva neo-rockabilly bändide muusikast, oled lihtsalt kopeerijate kopeerija.
I.G: Tuleb koos mängida omavanuste inimestega, siis on kõige parem teineteisemõistmine.
Nagu need asjad ikka käivad, peab rockabilly-bänd Eestis esineme pubides ja firmapidudel ning seal oodatakse just üldtuntud hitte, nn bensiinijaama CD-lt tuntud lugusid. Ja peabki selle žanri bänd tegema loomingulist spagaati: restoranile restoranimuusikat ning die-hard’idele segu rariteetsetest country-rock’n’roll’i lugudest ja omaloomingust. Mariann & The Tri-Tones’i album koosneb just omaloomingust.
S.K:Meil on repertuaaris 200 lugu, mida me võime kohe mängida.
Kuidas te oma lugusid kirjutate?
S.K:Oma lood sünnivad niimoodi, et tavaliselt teeb Mariann mingi viisijupi kitarril ära ja siis me parandame ja teeme ümber. Niimoodi ühistööna nad tekivad.
A.V:Mis sellest albumist edasi saab?
A.S: Oma üllatuseks avastasime, et oleme Laseringi edetabelis.
M.L: Plaat on saadaval Apollo raamatupoodides, Laseringis, allalaaditavana iTunesis ja Amazonis. Ka kontsertidel on võimalik seda saada.
A.S: Jaapanisse oleme saatnud ja Inglismaal küsitakse. Eile tuli kiri isegi Brasiiliast ja küsiti plaati. Ja muidugi väga suur huvi on plaatide vastu välismaa mängudel.
Stiilitunnetus on kõige alus. Maailma mastaabis on 50-ndate muusika kuulajate fännid nagu omaette ühiskond
Album: Maryann & The Tri-Tones, „Supersonic Gal“, TRITONE, 2015. Ansambel esineb vähemalt kord nädalas erinevates Eesti kohtades – kes otsib, see leiab.
Maryann & The Tri-Tones:
Mariann Lants – vokaal, kitarr
Artur Skrõpnik – kitarr
Mari Laube – kontrabass
Peeter Karo – trummid
