HALLOO, MIDA PUHUD? Maria Faust on hullu suuvärgiga saksofonist, kui ta puhub või räägib. Lisaks omab ta turuvõrgutäit erinevaid tunnustusi ja on teinud palju kuvaldana mõjuvaid plaate. Juku-Kalle Raidi on Faust mitu korda pikali puhunud, nüüd on käes intekas.
Peeter Volkonski pajatas mulle kunagi ühe laheda loo Rock Summerist – aasta oli 1991 –, kus ta põrkas kokku mingite piigadega, kes olid langenud Jethro Tulli lummusesse, kuna seal puhunud kodanik Anderson seninägematut instrumenti – vilespilli. Ma küsin, et kurat, kas selline ongi Eesti piigade puhkpillide tundmise tase?
Pigem langeti ikka pilli mängiva mehe kütkesse. Pole ju midagi seksikamat kui pilli mängiv mees. Tundub, et mõnele piigale läheb ka plokkflööt peale. Ma olen rohkem selliste suuremate pillide naine. Vaata, kuis bassimeestel läheb naistega. Bassistid ja trummarid. See on neiule nagu eelmäng. Parim ilmselt, kui kõigepealt bassist soojendab üles ja lõppu jääks trummar.
(Mõtleb pisut) Siiski. Tegelikkus on petlik. Laval flöödiga mässav mees ei pruugi üldse tahta pärast kontserti naisi lõbustada, vaid suundub otse viski ja tableti järele. Uskuge mind, alkot ja narkot eelistavad muusikud alati enne naisi.
Einoh! Pilli mängivad piigad on tavaliselt just filoloogidest triibuliste seelikutega plokkflöödikurnajad.
(Vaidleb vihaselt) Meil on mingi loll arusaamine, et kui naine mängib pilli, siis tavaliselt koos hoitud jalgade ja malbe näokesega ning kui veab, siis õrnalt puusa nõksutades. Mozartit, Beethoveni „Für Eliset“ ja muud. No ühesõnaga, kena vidin kaminasimsile, aga seksiga see ei seostu.
Aga no vaata Lydia Lunchi! Mul oli võimalus temaga sel suvel koos tuuril koos hängida. Ta squattis rahvale näkku, sõimas mehi sigadeks, käskis kõikidel sigadel kiiremas korras end põlema panna ja need isased olid hullumas. Nad tegid end põhimõtteliselt täis. Või võta Wendi O. Donnell – mootorsaega läbi seina… Minu publik on seinast seina, aga enamikus siiski vanaldased mehed. Kas selline ongi tõesti meeste muusikaline maitse või tulid nad hoopis vaatama, kas ma kannan ka seekord pits-aluspükse teksade peal?
Jah, eks maailmas on ju ägedaid puhkpillinaisi küll, mõned neist on ennast ka klassikasse raiunud. Mäletame kõik, kuidas Kiisu Vorobjaninovi (Ilfi ja Petrovi „12 tooli“) sanitaarunistuste hulka kuulus kuvand hetkest, mil ta on juba väga rikas ning talle mängib daamide puhkpilliorkester. Sa oled Kiisu unistuse teoks teinud!
Ma ei ole väga haritud. Siis kui inimesed lugesid klassikat, mina harjutasin. Ma harjutasin päris mitu aastat järjest iga päev kuni 12 tundi päevas. Paljud muusikud ongi lollid nagu lauajalad, aga see-eest enamasti väga mõnusad kaaslased. Nendega ei pea rääkima. Aga küllap ma olen paljude kiisude unistuse teoks teinud.
Kui uurida vanemaid pilte, torkab kohe silma, et muusikakooli päevil konsolideerusid sinuga koos esinema mitmedki tänaseks tuntud kodumaised daamid.
Mul pole olnud erilisi sõbrantse. Üldse on mul vähe lähedal olevaid inimesi. Naised meeldivad mulle väga, aga oma päris esimese sõbranna ja kaashingaja leidsin alles Taanis. Puhaku ta rahus.
Ma käisin Kuressaare muusikakoolis koos Andre Maakeriga. Ta on mu kõige vanem n-ö muusik-kolleeg. Ja mul on jube hea meel selle üle. Me pole kunagi pidanud elust põhjalikult rääkima. Kõik on selge niisamagi.
Otsa-koolis käis minuga ühel ajal väga palju praeguseid n-ö tippmuusikuid – enamik nüüdseid tegevmuusikuid tippbändidest. Ka Jaan Pehk, Vaiko Eplik (küll aastakese vaid, ta oli ainus aus inimene, kes sai aru, et kool ei tee sinust muusikut), kogu meie armastatud taustalauljate raskevägi ja hästi palju joodikuid, kes hängisid Otsa-kooli baaris. See oli nagu Viiralti „Põrgu“ – mitmekordsete peadega, kehad nagu trepiastmed jne. Otsa-kool mõjutas mind väga. Pean oma otseseks ja suurimaks mõjutajaks Kustas Kikerpuud, kes sõna otseses mõttes peksis mind improviseerima ja julgustas mind igal sammul. Ma olin nagu koerajunn väikeses mustas kilekotis, mida ta kaasas kandis.
Sa keelasid karmilt küsida: „Faust, miks sa saksofoni puhud?“ Ma nüüd siis küsingi: „Faust, miks sa saksofoni puhud?“
Ok. Specially for you, my friend. Ma ei oska sellele muud moodi vastata, kui et miks sa hingad?
Ma ka ei tea, miks. Viimaselt Tallinn Music Weeki (TMW) kommentaariumist jäi uurijatele kõrva su karm köhatus, et jatsule tehakse Eestis liiga. How come?
Eestis ei tehta enamasti jazz’ile liiga, sest jazz’i eesotsas on hetkel väga tugev naiskond Jazzkaare näol ja hea meeskond Jazziliidu poolt. Nad saavad hakkama ilma minu köhatuseta.
(Teeb pausi) Mul oli ilmselt tol hommikul P (pre-post-present) MS.
(Teeb veel ühe pausi) Siiski. Mulle käis pinda kaks asja. Esiteks läbikukkunud mull-artistide promomine, nagu oleks tegu Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia galakontserdiga – muide, üks piinlikumaid kontserte, kus ma korra kohal olen olnud – ja teiseks ei ilmunud isegi pärast vingumist mitte mingisugust korralikku ülevaadet jazz’i-laval toimunust. Mulle öeldi, et kuidas ei kajastatud. Flickr on ju minust pilte täis. Saage aru, sellesse veebikeskkonda saab panna üles vanaema kassi sünnipäevapidustuste läbupilte ka, aga mina leian, et see pole küll mingi TMW vabal laval toimunu kajastus. Ma arvan, et tegelikult hoopis mina tegin TMW-le liiga. Tegelikult pole see vingumist väärt. TMW on tubli.
Pigem on probleem selles, et meil pole lihtsalt muusikakriitikuid, kes on kursis jazz-muusikaga. See, mis toimub Eesti jazz’is, on väga erinev sellest, mis toimub Berliinis, Londonis, Kopenhaagenis, New Yorgis, Chicagos jne. Ja ma räägin kunstist, mis areneb sama kiirelt nagu igasugune teine kunstivool. Ma ei viitsi lugeda Eestis ilmuvaid plaadiarvustusi, jube. Sõber kiidab sõpra. Kogu seltskonnal on saabas mingis kettühenduses. Nii ei saa ju plaate ja kontserte kajastada. Ma ei loe juba ammu oma plaatide arvustusi.
Olgu jatsuga Eestis, kuis on, aga sinu kuldkingi katab igal juhul võõrriigi tolm. Nagu mingi Taani printsess.
Olen seal, kus mind on vaja ja kus ma tunnen end vabana. Mul pole piire ja kodu.
Ma arvan, et isegi pooltel jatsuhuvilistest riigialamatel on raskusi järje ajamises kõikide sinu arvukate projektidega. Inimestele võib ju jääda mulje, et professionaalse saksofonisti elu on lill, tegelikult aga valitseb jazz’is vist veel koledam konkurents kui tavalises lilla popi maailmas? Kui ma mõtlen juba kõigile ainuüksi Euroopas toimuvate festivalide arvule, hakkab kõhe.
Jah, jube raske on (naer). Ma elan pidevalt võlgu, sest mu projektid on suured. Aga ma võin ju kohe ära lõpetada. Teha midagi muud. Aga mida ma teeks, kui ma saaks alustada kõike otsast? Teeks täpselt sama moodi ja oleks veelgi julgem. Mul on head tööriistad ja hetkel veel on energiat ja peas mitte väga suur rotikoloonia. Miks ma peaks eriala vahetama? Praegu läheb mul suhteliselt hästi, aga see olukord võib muutuda sekundiga. Katastroof ja tõeline edukus on pidevas prantsuse suudluses. Ma ei tee neil viimasel ajal isegi enam vahet.
Maria, kas Eestis on üldse seda „päris õiget kohta“, kus sigahea meelega kontserti teed? Jatsuklubid, nii palju kui mäletada, kaovad areenilt peaaegu enne, kui tekkida jõuavad.
Mulle meeldib igal pool mängida. See ongi muusiku probleem. Ta tahab mängida, tal on vajadus ennast väljendada. Seepärast teevad paljud muusikud seda ka tasuta. Mõned maksavad peale. Ma tasuta ei tee. Sain oma vitsad kätte. Kui teed tasuta, arvab inimene, et on kehv artist. Mul on nüüd seetõttu väga-väga-väga kõrge hind.
Ja viimaks: mis eristab jazz’i-mängijat Maria Fausti Goethe Faustist?
Ma olen alati mänginud mõttega, et tegelikult olen ma vana tiirane mees. Müüsin oma hinge ja minust sai noore mehe asemel noor naine. No midagi läks seal sassi. Ja nüüd teen siis neid tegusid, mida Goethe kirjeldas.
Tegelikkuses ei ole mul mitte midagi ühist Goethe Faustiga. Suurim erinevus seisneb selles, et ma olen Goethe Fausti kõrval ikka päris meeldiv inimene, kuigi mine tea… aastad lähevad… äkki lõpeb kõik samamoodi.
Maria, palun kirjuta siia oma CV!
Maria Faust (sündinud 1979. aastal Kuressaares, üks ägedamaid Eesti saksofoniste. Praegu elab Taanis).
Pane, et olen üleharitud muusik, kes on võitnud mõned Taani Grammyd ja kes pole enam ammu raamatuid saanud lugeda (viimane raamat oli tervelt viis kuud tagasi).
Ja siis kindlasti, et olen viis korda oma ninaluu purustanud. Viimane kord ei avanenud 7/11 automaatuksed piisavalt kiirelt, läksin läbi klaaside. Ja sealt õmblusele ja sealt kontserdile koos õmbluste, purunenud ninaluu ja korraliku peapõrutusega. See oli ka esimest korda minu elus, kus ma laval oksendasin ja okse kiiresti tagasi alla neelasin. Ma olin siis veel algaja.
Ja tuleb kindlasti ka lisada, et ma ei olnud klassi kõige populaarsem tüdruk.
