INIMENE AJAST EES: Peeter Helme räägib 1998. aastal romaanivõistlusel kolmanda koha saanud Mari Laanistega sellest, kuidas kõik toona oli ja kuidas tulevikus olla võiks.
Sinu Hirami pseudonüümi all ilmunud „Mõru maik“ oli 1990-ndate romaanivõistluse suurim üllataja ning tekitas ilmudes kisa ja nõutust. Kas see tuli sulle üllatusena?
Jah – kuigi ehk rohkem üllatab mind see, et sellest ikka veel räägitakse, rangelt võttes sai see ju alles kolmanda koha. [Võitis Henn Mikelsaare „Ristiratast“, teine oli Lembit Uustulndi „Kiikhobune Antverpenist“.]
Mulle jäi siiski „Mõru maik“ kõige paremini meelde. Ja samas on see jäänud su ainukeseks romaaniks, kuigi tundus paljutõotava algusena.
Oi-oi-oi… Ma ei tea, kas kellelgi tõesti oli ootus, et nüüd hakkab iga kahe-kolme aasta tagant tulema raamatuid nagu saelaudu, aga tegelikult oli „Mõru maik“ sel ajal sisuliselt ainuke asi, mida olin üldse proovinud kirjutada. Ja veel enne selle ilmumist oli vaja lõpetada bakalaureusetöö, ja siis kirjutada magistritöö. Samal ajal hakkasin ka kirjutama lehtedele kriitikat ning nihkusin siis sealt vaikselt teadustöö poole. Nii et mul on küll olnud pidev surve teksti toota, aga seda nii-öelda töö pärast (mis ei ole üldse lihtne) ja selle kõrvalt on mul kui võrdlemisi mugaval inimesel olnud keeruline kirjutada süvenenult veel midagi lihtsalt hobi korras. Rohkem või vähem poolikuid käsikirju on mul iseenesest küll, aga see on praegu kõik.
Kui romaani jaoks aega pole, siis võiksid ju midagi lühemat teha?
Lühemad vormid, nagu selgus, on minu jaoks keerulised. Seetõttu pole ma eriti ka novelle kirjutanud – nende paari üle, mis avaldanud olen, ma tagantjärele eriti õnnelik ei ole.
Nii ma siis istungi oma arvutis olevate „suurprojektide” otsas, mõtlen neile tihti ja vahel teen ka märkmeid, aga mul ei ole tõesti olnud sellist aega, kus kõik muu on valmis ning oleks võimalik keskenduda kirjandusele. Ehk probleem näikse olevat mõtlemises.
On seega siiski lootust, et sa päris raisku läinud kirjanik pole?
Ma ei tea. Ega inimesi, kes mind selle ühe raamatu peale kirjanikuks nimetasid, palju ei olnudki. Ikka öeldi „noorkirjanik“. Võib ehk loota, et kui ma nüüd midagi valmis saan, jäetakse sellised alavääristavad eesliited ära?
Räägime siis sellest, kuidas sinust sai noorkirjanik. Kuidas tuli mõte osaleda romaanivõistlusel?
Mõte, et tahan raamatuid kirjutada, selgines juba põhikooli ajal. Ülikoolis tekkis mure, et kuhu ma siis tööturul paiskun, ja arvasin, et mul oleks rohkem võimalusi, kui kirjutaksin algul ühe hea raamatu – väga juveniilne plaan, aga selgus, et see töötaski. Kirjutasin ühe loo suhteliselt spontaanselt valmis – algideest võistlusele esitatud käsikirjani läks paar aastat – ja võin öelda, et see samm mängis suhteliselt märgatavat osa mu edasises karjääris.
Romaanivõistlusele jõudis käsikiri seepärast, et mul polnud mingit ettekujutust, kust otsast raamatu avaldamisega pihta hakata, siis aga hakkas romaanivõistluse promomine ja ma mõtlesin, et miks mitte. Kui juba auhindu ka antakse.
Nii et sinu jaoks oli romaani kirjutamine karjääripoliitiline otsus?
(Naerab) No ma ei tea. Karjääripoliitika on üks nüanss, aga eks see oli ka mingi lapsepõlveunistuse teoks tegemine – mis ei tähenda, et peaksingi nüüd kogu ülejäänud elu ainult selle ühe asjaga tegelema. Ja päris nii see ei olnud, et kujutasin ennast ette suurena kirjutuslaua taga istumas ja tähtsat tööd tegemas – ma tahtsin lihtsalt lugusid jutustada (tahan siiamaani!). Raamatud meeldisid mulle ja tundus, et need tegelased ja lood, mis mina välja mõtlen, on ka päris huvitavad. Aga mingit kirjaniku rolli või elukutset ma eriti ette ei kujutanud.
Kas sa kartsid võistlusele minnes konkurentsi või läbikukkumist ka?
Kuule, ma olin nii naiivne, et ei kartnud midagi! Ega mul polnud ka midagi kaotada. Ma ei osanud eriti midagi oodata. Ise arvasin, et käsikiri päris halb ei ole. Lõpp läks kirjutades kaunis kiireks – viimase kahe kuuga tegin olulisi muudatusi ja tõstsin asju ringi… Ja kui siis helistati ja teatati, et olen saanud kolmanda koha, vandusin ja ütlesin vennale, et oleks mul kaks nädalat rohkem olnud, oleksin saanud esimeseks. (Naerab)
Kui lõpetaksid mõne pooleliolevatest asjadest ära, kas julgeksid uuesti võistlema minna?
Arvan endiselt, et mu tekstid pole nii halvad, et ei kannataks võistlust välja, või õigemini, kehvemat kohta vast ei saaks. Pealegi on nad kõik piisavalt erinevad, et suudaksid ilmselt ka üllatada. Kuna olin ise järgmisel korral ka võistluse žüriis, ütlen telgitaguseid näinuna, et võiks täitsa huvitav olla veel kord osaleda.
Mis mulje asja žürii poolt vaadates jäi?
Oli üsna hariv kogemus jälgida, kuidas midagi välja sõelutakse. Kultuuriga on ju paljus nii, et kõrvalseisjad kipuvad arvama, et heaks peetu põhineb mingil siseringi snoobide subjektiivsel valikul, millel puudub side tegelikkusega ja kriteeriumid on õhust võetud. Aga olukorras, kus tuleb lasu käsikirjade hulgast valik teha, saab kohe selgeks, et nii see ei käi.
Milline on üldse sinu meelest võistluste roll kirjanduses ja ka muudel kunstialadel?
Siin on mitu asja, mis mulle meeldivad. Juba demokraatlikkuse printsiip – uks on tõesti lahti ja kõik võivad tulla. Sõltub muidugi enesekindlusest, aga mina julgustaksin küll proovima. Niipalju kui aru saan, on igati normaalne, et autor kõhkleb selle vahel, kas käsikiri on hästi hea või täielik saast. Ohumärk on pigem see, kui endale tundub kogu aeg, et su töö on väga hea. Võistlus soodustabki seda, et tuleksid inimesed eikusagilt. Tuntud autorid oma tuntud headuses juba teavad, kuhu käsikirjaga minna, võistlus tekitab aga meeldivat segadust. Pealegi armastavad press ja laiem avalikkus sääraseid rittapanemise ja auhindamisega seotud asju – ja need lõhuvad ettekujutust kirjandusest kui suletud ringi mängust, näidates, et keegi väljast saab tulla ja olla edukas. Kui palju see kirjanduspildile kui sellisele kvalitatiivselt juurde annab, ei oska ma kirjanduskauge inimesena muidugi öelda.
Romaanivõistluse kasu oma karjäärile juba mainisid, aga kas see andis sulle ka midagi üldisemas plaanis?
Arvan, et andis, ja palju. Ja asi polegi mitte niivõrd võistluses, vaid selles, mis tuli pärast, mis järgnes raamatu väljaandmisele. See oli üsna silmiavav, ja eks ma sellest õpitu põhjal tegin ka edasisi valikuid. Sain muu hulgas aru, kui häiriv on pressi tähelepanu, sest oli näiteks mingi arusaamatu ootus või püüe formaatida mind mingiks nais-Kenderiks (üks intervjueerija kasutaski sellist määratlust). Tähelepanu oli rohkem kui tahtsin ja ütlesin kollasevõitu intervjuusid ka ära. Õnneks lõpuks jäetigi rahule, kui ma rohkem midagi ei kirjutanud.
Mulle endale tundub, et „Mõru maik“ oli õige raamat õigel ajal. Valitses ootus teose järele, mis ei räägiks ainult sellest, mis on siin ja praegu.
Võib-olla tõesti. Aga see polnud mingi teadlik valik, et nüüd ma tulen ja raputan Eesti konnatiiki. Ise käsitan ennast üldse rohkem ulmekirjanikuna – kõik mu pooleliolevad lood toimuvad fiktiivsetes ruumides. Ka „Mõrus maigus“ ei esine ju mingi konkreetne linn ning sealne tegevus pole ka kindlalt ankurdatud ümbritsevasse reaalsusesse. Aga ma ei osanud tõesti ette näha, et see raamat mõjub mõnele nii valulise ja šokeerivana. Žürii oli lausa kahtlustanud, et tegu oli tõlkega, kuna tekstis oli nii palju anglitsisme.
Sind süüdistati teiseski asjas: su raamat olla liiga filmilik. Üldse räägitakse tihti sellest, et filmilikkus tungib raamatutesse ja tapab kirjanduse. Kas su meelest on sellistel juttudel tõepõhi all?
Mingi piirini ilmselt on. Kogu see masendav triloogiate kirjutamise printsiip näiteks on sellega seotud. Aga see puudutab eelkõige laiatarbekirjandust ja ma ei näe, et kõik lämbuks filmilikkuse all.
Mis mind ennast puudutab, siis ma filmilikkust kirjutades ise ei taju, kuigi visuaalne raamistus on mu jaoks väga oluline. Olen lugenud muu hulgas palju koomikseid ja ehk ongi minu referentsibaas natuke teistsugune. Ega me vist saagi loota Tammsaare traditsioonide lõputule edasikandumisele. Muutused on paratamatud, aga minu meelest see ei tähenda, et kirjandus teiste valdkondade surve all kuidagi mureneks ja hääbuks.
Kui juba koomikseid mainisid, siis – äkki ongi suurem sünergia eri kunstiliikide vahel see, mis võiks lunastada iseenda traditsiooni raskuse all lämbuva kirjanduse?
Võib-olla tõesti. Aga see muutus ei pruugi üldse olla sisuline ja võib väljenduda puhtvormiliselt. Näiteks kirjutamiseksperimendid Twitteris: David Mitchell tegi oma uue raamatu ilmumise eel Twitteri-lühiloo, mis oli päris hea. Raamat ise ei pidanudki nii hea olema – kuigi ma ei ole veel lugenud.
Tulles muutustega seoses „Mõru maigu“ juurde tagasi, siis selles raamatus on palju sellist, mis sai kümme aastat hiljem noortelt noortele kirjutatud kirjanduses igapäevaseks, aga polnud seda veel 1999. aastal.
Mulle endale omakorda tundub, et mõneski küsimuses on see raamat kohutavalt halvasti vananenud. Samas see ei tähenda, nagu ootaksin ise kirjanduselt tingimata midagi suurt ja igavikulist. Naudin teinekord väga põgusaid ja fragmentaarseid asju – näiteks seda, mida teeb Twitteris Jeff Noon.
Mul on üldse lugemisega selles mõttes raskusi, et mingit tõsist ja paksu asja loen viimasel ajal pahatihti aasta või poolteist, tassin lennukitesse kaasa ja siis magan lugemise asemel. Seetõttu meeldivadki mulle hoomatavamates mõõtmetes asjad nagu novellid, seda enam, et ma neid ise eriti kirjutada ei oska.
Kõige üldisemas mõttes lugejaks võib sind vist siiski nimetada küll. Kas sul on lugejana selleaastase romaanivõistluse suhtes ootusi?
Eesti kirjandusest tean paraku endiselt kaunis vähe, seega on mul raske öelda, mida senisest erinevat ma ootan. Rohkem võiks olla radikaalseid naiskirjanikke… Tahaks fantaasiat ja fabuleerimisoskust, mis ei oleks nii kinni ümbritsevas reaalsuses. Samas, meil pole ka välismaal üsna levinud vahedat poliitilist satiiri – võiks ju olla sellist telgitaguste kirjeldamist?
Aga milline peaks sinu meelest üldse üks õige romaan olema?
Üks formaalne kriteerium on kindlasti maht, aga teine ja olulisem tunnus on terviklikkus, mis ei tähenda tingimata mingi karakteri jälgimist, vaid tervik võib olla raamitud ka situatsiooni või koha või millegi veel abstraktsema kaudu – aga igal juhul ei saa romaan olla midagi täiesti atomiseeritut. Kuigi nende asjadega saadakse siiski üldiselt hakkama. Suurem probleem – ja see kehtib ka mu enda tekstide kohta – on pigem oskamatuses lõpetada ja suutmatuses tervikut raamistada, toimetada seda nii, et vaht kaoks ja iva jääks. Mingis mõttes taandubki hea romaani kirjutamine sellisele tehnilisele pädevusele, ainult teksti tootmise võimest ei piisa.
Kokkuvõtteks: romaanivõistluselt ootad radikaalse naisautori tehniliselt kõrgetasemelist ja hästi vormistatud teksti?
Jah. Ei ole just vähe küsitud. Aga miks mitte? Ma täiesti usun, et sellised inimesed on kusagil olemas.
Ülikoolis tekkis mure, et kuhu ma siis tööturul paiskun, ja arvasin, et mul oleks rohkem võimalusi, kui kirjutaksin algul ühe hea raamatu – selgus, et see töötaski.
Muutused on paratamatud, aga minu meelest see ei tähenda, et kirjandus teiste valdkondade surve all kuidagi mureneks ja hääbuks.
Mari Laaniste
Mari Laaniste (37) osales 1998. aastal Hirami pseudonüümi all kirjutatud romaaniga „Mõru maik“ romaanivõistlusel ja sai kolmanda koha. Raamat ilmus 1999. aastal kirjastuses Tuum hõbehallis kujunduses ning sai kõigi toona Suede’i kuulanud noorte menukiks. Laaniste kaitses 2001. aastal Eesti Kunstiakadeemias magistrikraadi eesti koomiksite teemal, seejärel on tegutsenud kunstiteadlasena, kelle huvialadeks on peamiselt film ja animatsioon. Uuel aastal valmib doktoritöö Priit Pärna vanemate animafilmide ainetel.
