SÜVITSI KOGU INIMKONNA VAIMUKULTUURIST: Parima võõrkeelse filmi Oscari nominentide hulgas oli sel aastal esimese Kolumbia filmina režissöör Ciro Guerrafilm „Mao embus“. Mikk Sarv kirjeldab teekonda imelise taime yakruna juurde.
Filmi „Mao embus“ – mis potsatas võõrkeelse nominatsiooni kohale Oscaril – keskne tegelane on Amazonase džunglis oma hõimu ainus ellujäänu, nõid Karamakate (Nilbio Torres / Antonio Bolivar). Ta teab teed imelise taime yakruna juurde ja püüab seda kui hõimu põlisvara hoida sattumast rüvetajate kätte. Yakruna taim on värav teispoolsusesse, selle abil leitakse side aitajate ja õpetajatega vaimuilmas, kelle toe ja õpetuste abil on võimalik terveneda igasugustest haigustest.
Šamaani tee pole võitlemine
Yakruna leidmiseks palub noorelt Karamakatelt abi saksa etnoloog Theo (Jan Bijvoet).Koos rännatakse mööda jõgesid taime otsima. Teel on mitmeid seiklusi. Kanuu on etnoloogi pagasis olevate raamatute ja muu varustusega nii ülekoormatud, et mitu korda tahab Karamakate selle kui tarbetu lasti üle parda heita. Ühes jõekäärus jõutakse katoliku munga juhitud orbudekodusse. Nähes, kuidas munk last jõhkra peksuga karistab, püüavad teelised seda takistada. Rüseluses käigus munk kukub ja saab surma. Teelised jätkavad oma teed. Kui lõpuks jõutakse jakruna taime leiukohta, on Karamakate masendunud sealsete indiaanihõimude armetust elust valgete ülemvõimu all. Ta püüab hävitada viimasedki taimed, süüdates need põlema. Ta ei taha, et jakruna taime kaudu avaneks tee teadmiste juurde valgetele inimestele, kes tema hõimud on hukatusse viinud.
Aastakümneid hiljem otsib etnoloog Theo reisipäevikute põhjal nüüd juba eaka Karamakate üles ameerika bioloog Evans (Brionne Davis), kellega koos läbitakse uuesti sama teekond. Kautšukiparunid on laastanud metsad ja orjastanud rahvad. Omapäi jäänud kunagise orbudekodu lastest on kujunenud fanaatiline ja ohtlik ususekt. Lõpuks, viimaste säilinud yakruna taimede juurde jõudes, mõistab nõid Karamakate, et šamaani tee pole võitlemine, vaid aitamine ja õpetamine. Ta juhatab Evansi šamaanirännakule. See on filmi kulminatsioon, kus mustvalge film muutub äkki värviliseks.
Madu, raviteadmiste õpetaja
Filmi aluseks on saksa etnoloog Theodor Koch-Grünbergi (1872–1924) ja ameerika bioloogi, kaasaegse etnobotaanika rajaja Richard Evans Schultesi (1915–2001) reisipäevikud. Tegevus toimub eelmise sajandi algusaastail ja neli aastakümmet hiljem, 1940. aastail.
Film „Mao embus” puudutab süvitsi kogu inimkonna vaimukultuuri. Amazonase rahvaste kaks muistset vaimolenditest õpetajat, taevane Valge Madu ja maapealne Jaaguar jälgivad oma kehastustes pidevalt rändajaid. Madu raviteadmiste õpetajana pole võõras ka teiste rahvaste juures. Kreeka tervendusjumala Asklepiose sümboliks on puukepp, mille ümber on keerdunud madu. Pärimuse järgi lakkus madu Asklepiose õpingute ajal tema kõrvad puhtaks, nii et ta hakkas kuulma vaimuilma rahva nõuandeid inimeste tervendamiseks. Ka Asklepiose tütre Hygieia (kelle nimest on tulnud mõiste hügieen) sümboliks on karikas ja madu. Sellest on saanud rohuteaduse sümbol, mida teatakse kogu maailmas.
Põlisrahvaste viimaseid piirkondi
Maol ehk ussil on oluline koht ka meie pärimuses. Veidi enam kui sada aastat tagasi peeti nastikut koduloomana, teda hellitati ja toideti. Vastutasuks aitas majaussiks kutsutud nastik maja hiirtest puhtana hoida. Teati lugusid ussikuningast, kellel pidi kroon peas olema. Muinasjutus võis uss ennast muuta inimeseks ja inimesest tagasi ussiks. Ussidest peeti lugu, neid austati ja hoiti. Rästikute tapmise hullus on suhteliselt hiline ja pärit fanaatilistest usuliikumistest.
Maokujulise vaimolendi kaudu vahendatud ravimistarkus ja teadmised taimeriigi tervendavast toimest on kesksed Amazonase metsades. On ju see kogu maailmas üks viimaseid piirkondi, kus leidub veel põlisrahvaid, kes on taimeriigi ja vaimuilmaga ülimalt lähedased. Paraku on see osa inimkonna kultuuripärandist pöörase kiirusega hävimas. Just seetõttu on film „Mao embus” eriti märgilise tähendusega.
Sidemed taimeriigiga
Põneva taustateadmise annab sellele inglise bioloog Tony Wright, kelle uurimuste järgi on inimene ja inimese aju areng palju sügavamalt seotud taimeriigiga, kui seni arvati. Koos Graham Gynniga kirjutatud raamatus „Left in Dark” (2007, eesti keeles ilmunud 2014 pealkirjaga „Vasaku poole varjus“) kirjutab ta, kuidas just Amazonase vihmametsa taolises keskkonnas valdavalt puuviljadest ja puude õitest toitumine andis 70 miljoni aasta jooksul tulemuseks inimese eellaste aju kiire ja võimsa arengu.
See areng peatus umbes kahesaja tuhande aasta eest, kui meie eellaste toiduks said üha suuremal hulgal teraviljad, mis oluliselt muutsid inimese füsioloogiat. Tõusis testosterooni tase, sugutung ja agressiivsus, mille tulemuseks on praegune üle seitsme miljardi küündiv inimeste arv Maa peal, looduse ja keskkonna hävitamine ja vaimuilma tajumise nürinemine.
Siiski on alles aimdus kunagisest sügavast sidemest taimeriigiga, mille poole pöördutakse, kui haigused on laastanud tervise ja elujõu. Siis tekib vajadus võtta ROHTU – kas pole iseloomulik, et igasuguseid arstimeid nimetame endiselt taimedest pärit nimega ROHI?
Aitamine ja õpetamine
Sama raamat ilmus veidi täiendatuna pealkirja all „Return to the Brain of Eden” (2014, “Tagasipöördumine Eedeni aju juurde”). Pealkirja ajendiks on tõdemus, et tänapäeval kasutame oma aju võimekusest vaid umbes ühte kümnendikku. Meie miljonite aastate eest võimsaks arenenud aju on tänapäeval valdavalt hõivatud vaid primitiivsete soojätkamise ja agressioonimõtetega. Meedia, kirjandus ja filmid on täis seksi ja vägivalda. Isegi kogu eluslooduse arengut õpime koolis pidama olelusvõitluseks, mitte üksteise aitamiseks ja toetamiseks, nagu see on valdav šamanismikultuurides. Selleks pole vaja nii võimsat aju, mille oleme oma eellastelt pärinud.
Läbi aegade on nõiad ehk šamaanid erinevate rahvaste ja kultuuride juures püüdnud hoida alal sidet täie võimsusega toimiva aju abil kujuteldamatult avarama ja mitmekülgsema maailmaga.
Film „Mao embus” tuletab meile meelde, et meie sügavam olemus ei ole vägivallale vägivallaga vastu astumine, vaid üksteise aitamine ja õpetamine. Ka Karamakate püüab noorena hävitada yakruna taime, et sulgeda värav mitmepalgelisse, võimsasse ja tervendavasse vaimuilma tema hõimu jaoks hukatusliku valge rassi esindajatele. Eaka ja kogenuna mõistab ta, et nõia ja iga inimese tõeline tee on aitamine ja õpetamine. Ilma ühegi erandita. Seda õpetab ka film „Mao embus“.
Film „Mao embus” tuletab meile meelde, et meie sügavam olemus ei ole vägivallale vägivallaga vastu astumine, vaid üksteise aitamine ja õpetamine.
