MÕTTETUTE RIIKIDE AABITS: Geograaf Toomas Kümmeli sari maailma kirevatest riikidest. Malta ordu on ainus riik maailmas, mida võib piiluda läbi lukuaugu. Samast vahvast lukuaugust näeb üleüldse kokku kolme riiki.
- jaanuaril 2020. aastal avaldas Eesti välisministeerium pressiteate, milles tehti teatavaks, et valitsus kiitis oma istungil heaks diplomaatiliste suhete sõlmimise Eesti Vabariigi ja Malta Ordu vahel. Kommentaarina sellele otsusele teatas välisminister Urmas Reinsalu: „Diplomaatiliste suhete sõlmimist Malta Orduga on välisministeeriumis arutatud mitmel korral, viimati 2007. ja 2008. aastal, seda nii Malta Ordu ettepanekul kui ka rahvusvahelises suhtluses esile kerkinud võimalusena laiendada Eesti Vabariigi diplomaatilise suhtluse ringi.“
Malta Ordu enneolematu territoorium
Kindlasti on Eestis inimesi, kes ei ole sellisest riigist mitte midagi kuulnud. Malta Ordu, täisnimega Jeruusalemma, Rhodose ja Malta Püha Johannese Suveräänne Sõjaline Hospitaliitide Ordu (Sovereign Military Hospitaller Order of St. John of Jerusalem of Rhodes and of Malta), omab kõiki riigile omaseid tunnuseid ja atribuute. Aga isegi normaalse mõõtkavaga kaardil, kuhu mahuksid kenasti peale Rakvere ja Viljandi, oleks Malta Ordu võrreldav kirbusitaga, peale selle veel kolmes erinevas kohas laiali. Malta Ordu on oma territooriumi pindala 0,012 km² (1,2 hektarit, 12 000 ruutmeetrit) poolest kahtlemata Euroopa ja maailma väikseim riik. Kui Malta Ordu rahvaarvuks pidada ordusse kuuluvat 14 000 rüütlit ja daami üle kogu maailma, on ta näiteks suurem kui Vatikan, Tuvalu, Nauru, Niue või Monaco.
Nagu ka Vatikan, asub Malta Ordu territoriaalselt Rooma linnasüdamikus. 1630. aastal omandas Malta Ordu Roomas aadressil Via dei Condotti 68 villa, Malta palee – Palazzo dell’Ordine di Malta. Alates 1834. aastast on see Malta Ordu ametlik peakorter ja samas ka riigi ametlik territoorium ning pealinn.
Malta Ordul on Roomas veel teinegi enklaav, suursugune villa Gran Priorato di Roma dell’Ordine di Malta Aventine mäel, ühel seitsmest antiik-Rooma künkal. Sinna sisse pääseda on äärmiselt keeruline. Küll võib aga uudistaja sisse piiluda värava lukuaugust. Tegelikult ei olegi see päris lukuauk, vaid osav 18. sajandi PR-käik. Selle pakkus Malta Ordu vennaskonnale välja villa arhitekt Giovanni Battista Piranesi. Ta elas väga üle seda, et tema töö kõige suletumale ordule jääb maailmale nägemata ning just sellepärast tegi villa väravasse tavalisest suurema lukuauku meenutava ava. Kui sealt sisse piiluda, avaneb nagu optilisest sihikust vaade Vatikani Peetri kirikule (Basilica di San Pietro). See aga tähendab, et see on ainus lukuauk maailmas, millest avaneb vaade korraga kolme riigi – Vatikani, Itaalia ja Malta Ordu – territooriumile. See ja paljud teised asjad panevad Malta Ordule vaatama hoopis teisest küljest. Kui riik tegeles nii pika perspektiiviga ja tulemusliku turismiprojektiga nii leidlikul kujul, tundub Malta Ordul palju rohkem mõtet olevat kui väga paljudel täiesti mõttetutel riikidel.
- aastast on Malta Ordul veel üks territoriaalne valdus enklaavina – St. Angelo kindlus Malta saarel Birgu linnas. Kindlus, välja arvatud sõjamuuseumi osa, anti Malta Ordule rendile 99 aastaks kuni 2097. aastani.
Õhujõud ja rahaühik
Niisiis on Malta Ordul territoorium, piirid ning pealinn. Ise kutsub ordu end iseseisvaks vürstiriigiks. Sellel riigil on põhiseadus, lipp, vapp (Ave Crux alba – „Rõõmusta valge rist“), ta emiteerib oma raha ja postmarke ja annab oma kodanikele välja passe. Iseseisva Malta Ordu passe tunnustavad paljud maad, selle isikutunnistuse valdaja saab viisavabalt reisida vähemalt 34 riiki. Vähemalt 10 500-l ordu liikmel on see pass olemas. Isegi mootorsõidukite numbrimärgid on Malta Ordul omad. Kui näete Euroopa teedel furgoonautosid numbrimärgiga, kus on riiklik kood SMOM puna-valgel, teate, millises riigis see masin on registreeritud.
Kunagi olid Malta Ordul isegi omad õhujõud! See imeasi juhtus 1947. aastal. Pärast II maailmasõja lõppu keelati Itaalial omada pommituslennukeid ja piirati oluliselt transpordilennukite hulka. Itaalia õhujõud mõtlesid välja kavaluse – mõned üleliigsed transpordilennukid SM-82, mida sai vajadusel kiiresti muuta ka pommitajateks, anti üle Malta Ordule. Muidugi jäid need lennukid edasi Itaalia õhujõudude käsutusse, kuid asi vormistati nii, justkui Itaalia oleks need rentinud Malta ordult. Lennukitele maaliti punased rõngad, mille sees valge Malta rist. Vahel kasutas neid lennukeid tõepoolest ka Malta Ordu oma humanitaarmissioonidel. 1950. aastate alul pehmendati Itaalia militaarjõududele kehtestatud piiranguid ja vormiliselt tagastas Malta Ordu need lennukid Itaalia õhujõududele. Mälestuseks nendest kuulsusrikastest aegadest asub üks neist ordu sümboolikaga lennukitest nüüd Itaalia õhujõudude muuseumis.
Malta Ordu rahaühik on skuudo ja väiksem peenraha ühik tari. Sellega on ainult see häda, et tänu oma haruldusele ostavad fanaatilised numismaatikud need ringlusse jõudes kohe kokku.
Malta Ordu riigikeeleks on itaalia keel. Ja ehkki aeg-ajalt arutletakse pigem akadeemilistes ringkondades selle üle, kas ordu eksterritoriaalsed enklaavid on Malta Ordu kui iseseisva riigi territoorium või pigem talle ajutiselt kasutada antud diplomaatilise esinduse territoorium, ei ole sellel tegevusel vähimatki poliitilist jõudu. Lisaks tulevad siin mängu erilised asjaolud. Nimelt omavad ordu liikmed erinevates ühiskondades väga kõrget sotsiaalset staatust. Nii on ordu eesotsas Hispaania kuningas ja Inglismaa kuninganna. Euroopa sinivereliste esivanemad olid ise enamjaolt Malta Ordu liikmed. Sellest ka suur lugupidamine ordu missiooni suhtes.
Diplomaatilised suhted 109 riigiga
Malta Ordu tekkiski üle 900 aasta tagasi kui välispoliitiline projekt. 1080. aastal asutati Jeruusalemmas Amalfi hospidal. See kujutas endast kristlikku organisatsiooni, mille missiooniks oli hoolitsemine vaeste, haigete või haavatud palverändurite eest Pühal Maal. Pärast seda, kui esimese ristisõja käigus kristlased 1099. aastal Jeruusalemma vallutasid, muutus see organisatsioon kristlikuks-sõjaliseks orduks oma põhimäärusega. 1113. aasta veebruaris tunnistas Rooma paavst hospidalide pidamisele pühendunud mungaordu olemasolu ja andis talle vabaduse ise valida oma juhtkonda ilma kiriku vahelesegamiseta. Kui moslemid Jeruusalemma vallutasid, kolis ordu oma tegevuse jätkamiseks Rhodose saarele Egeuse meres. Kui Suleiman I moslemite vägi 1522. aastal Rhodose vallutas, pidi ordu jälle kolima ja juba Maltal edasi tegutsema.
Malta Ordul on diplomaatilised suhted 109 riigiga ja Euroopa Liiduga. Nende riikide hulgas on näiteks Ukraina, Venemaa, Valgevene, Kasahstan ja nüüd ka Eesti. Venemaa sõlmis diplomaatilised suhted Malta Orduga juba 1992. aastal, Ukraina 2007. aastal. Nii Moskvas kui ka Kiievis resideerib Malta Ordu suursaadik. Kuid samas ei ole selles nimekirjas Kreekat, Hollandit, Rootsit, Soomet ega Islandi. Selle põhjuseks on sügavad ajaloolised solvumised.
Ordul on alalise vaatleja staatus ÜRO-s. Malta Ordu võtab enda kanda rahvusvahelisi humanitaarülesandeid ja tegutseb vaatlejana mitme rahvusvahelise organisatsiooni juures, kuhu tal on akrediteeritud suursaadikud, näiteks UNESCO, UNHCR, WHO jt. Koostööd tehakse Rahvusvahelise Punase Ristiga.
Malta Ordu on läbi ajaloo pidanud oma missiooniks rahvusvaheliste humanitaarülesannete täitmist. See missioon on ajaga sammu pidanud ja muutunud. 1994. aastal asutati Malta Ordu erakorralise abi teenistus ECOM – Emergency Corps of the Order of Malta. Tegevuse eesmärgiks on kiire, professionaalse ja tõhusa abi andmine kannatanutele selliste hädaolukordade puhul nagu sõjad, maavärinad, üleujutused, näljahädad jne.
Malta ordu ja Püha Tool
Kui aga viskad pilgu peale Malta Ordu pealinnale seal Rooma linna ühes majas, siis kõigele vaatamata on tegu ju mõttetu riigiga. Ehkki samas on Malta Ordu ainus riik maailmas, mille missiooniks on eranditult teistele head teha ja abistada. Sellisel moel ei sega sellise riigi mõttetus mitte kedagi ja vastupidi, tekitab pigem lugupidamist ning austust.
Kuid ärme hõiska enne õhtut, et oleme mõttetute riikide aabitsas jõudnud kõige vähem mõttetu riigini. Ei ole ka Malta Ordu kohal taevas täiesti pilvitu. Neid vihmapilvi puhub ordu iseolemise ja rahvusvahelise suhtlemise taevasse põhiliselt Vatikan. Malta Ordu on Vatikani suhtes erilises seisus.
Malta Ordu valitsuseks on suveräänne kogu, mida juhib suurmeister. Kogusse kuuluvad veel neli kõige kõrgemat ametikandjat, suurülem, suurkantsler, hospidalide ülemjuht, ühiskassa pidaja ning veel kuus liiget. Kõik liikmed pannakse oma postile viieks aastaks. Ainult suurmeister valitakse tunnustatud rüütlitest suure riigikogu poolt eluaegsele ametipostile. Suurmeistri puhul kasutatakse tiitlit kõrgeausus. Malta Orduga diplomaatilised suhted sisse seadnud riigid tunnustavad suurmeistrit kui riigipead. Järjekorras 80. suurmeister on Giacomo Dalla Torre del Tempio di Sanguinetto.
Malta Ordu probleemiks on see, et ta on esimesena ikkagi katoliiklik organisatsionn ja alles seejärel suveräänne riik. See tähendab, et kõik Malta Ordu riiklikud alusdokumendid peavad lähtuma Rooma katoliku kiriku kanoonilisest õigusest. Seega jääb ordu alati Vatikani Püha Tooli kanoonilisse alluvusse. Nii kinnitas Püha Tool 1961. aastal Malta Ordu põhiseaduse ja 1966 põhimääruse ja koodeksi. Need on aga ordu kolm tähtsaimat alusdokumenti. Samal ajal nimetab Rooma katoliku kirik ametisse valitud suurmeistrit oma kardinaliks.
Seega võivad vahel Malta Ordu ja Vatikani vahel tekkida kristlikes asjaajamistes vastuolud, mis paraku annavad tunda ordu valitsemissüsteemis. Viimast lahkheli ei tulegi kaugelt otsida. 2017. aasta jaanuaris, pärast kohtumist paavstiga, astus tagasi Malta Ordu eelmine suurmeister Robert Matthew Festing. Festingi ja Vatikani vahel tekkis sõnavahetus, kuna Malta ordu suurkantsler, vabahärra Albrecht von Boeselageri teadmisel jagati Aafrikas humanitaarprojekti käigus kondoome. See läks vastuollu nii katoliku Malta ordu kui ka Vatikani põhimõtetega. Paavst määras viieliikmelise Vatikani komisjoni Malta ordu heatetegvusprojekti ja von Boeselageri tegevust uurima. Festing keeldus Vatikaniga koostööst ja teatas, et Malta Ordu on sõltumatu ja Vatikani komitee uurimine on nende siseasjadesse sekkumine. Festing vallandas von Boeselageri, süüdistades sakslast heategevusorganisatsiooni Maltese International tegevuse ja faktide varjamises. Von Boeselager kaitses end, selgitades, et sulges Aafrikas kaks Malta Ordu humanitaarprojekti, kui sa teada, et nende raames oli jagatud kondoome. Malta Ordus tekkis seejärel lõhenemine ning von Boeselager ja tema toetajad süüdistasid Festingit ja USA kardinali Raymond Burke’i võimuhaaramises.
Oma vabadussõda
Igal riigil on oma sümboolne vabadussõda. 1530. aastal andis Saksa-Rooma keiser Karl V Malta Ordule Malta saare. Ordu laevastik kujunes Euroopale tugevaks merekilbiks algul piraatide ja seejärel osmanite pidevate rünnakute vastu. Kuid esmalt vallutasid Malta Napoleoni sõdade ajal prantslased 1798 ja seejärel 1800 juba lõplikult britid. Ordu oli ilma jäänud oma territooriumist, kuid edasine aeg näitas, et ka ilma selleta võib riik edukalt toimida. Riikliku mõttetuse seisukohalt on see ülimalt tähelepanuväärne fakt. Võib-olla on Malta Ordu ajalugu õpetlik näide sellest, kuhu suunas riigid üldse tulevikus liikuma hakkavad.
Jäänud ilma territooriumist, seisis Malta Ordul ees tõsine võitlus oma iseseisvuse säilitamise eest. 19. sajandi alguses hakkasid Euroopa kuningakojad järjest sulgema Malta Ordu harusid oma valdustes. Koos sellega kaasnes ordu varade konfiskeerimine. Ordu peakorter vahetas oma asukohta, asudes põhiliselt Itaalia erinevates linnades: Messinas, Catanias, Ferraras. Suureks sammuks püsimajäämisel oli ordu kolimine Rooma 1834.
Samal ajal oli Malta Ordu tunnistatud rahvusvahelise õiguse subjektiks rahvusvahelistel kongressidel Aachenis 1818, Veronas 1822, läbirääkimistel Kreekaga 1823–1828 ja Itaaliaga 1912–1922. Mitmed Euroopa valitsejad ja Rooma paavst üritasid kuni 20. sajandi keskpaigani ordule tagastada mõne parajasti ripakile jäänud territooriumi valdamise võimalust, kuid edutult.
- aastal organiseeris ordu Prantsusmaa rüütelkond hospidali haavatutele, mis hakkas tegutsema juba Tripolitania (Itaalia – Türgi) sõja ajal 1912. Esimese maailmasõja ajal kasutas ordu esimest korda ajaloos haavatute jaoks hospidal-ronge ja Malta valge rist ei olnud vähem tuntud punasest ristist – arstiabi sümbolina. Esimese maailmasõja poliitiline olukord tõstatas rahvusvaheliselt küsimuse Malta Ordu iseseisvuse staatusest, sest ordu tegevus oli olnud vilkam kaotajate poolel. Itaalia valitsus oli juba 1869. ja 1884. aastal oma dokumentides tunnistanud Malta Ordu Rooma valduste eksterritoriaalsust, kuid lõpliku kinnituse sai see ametlikul tasemel eraldi dekreediga 1923. aastal. Lõpliku kinnituse said kokkulepped Itaaliaga 1960. aastal diplomaatiliste suhete sisseseadmisega. Itaalia Vabariik tunnistab Malta Ordu eksisteerimist oma territooriumil suveräänse riigi staatuses, millega tal on diplomaatilised suhted.
Teine maailmasõda oli ordule jälle väga raskeks katsumuseks. Rüütlisuguvõsad lõhenesid vaenupoolte vahel, tekitades sügava lõhe veendumuste vahel, kus ühel pool oli sajanditepikkune arusaam rüütellikust aust ja teisel pool patriotism ning ideoloogilised kinnisideed. Palju Malta Ordu liikmeid hukkus lahinguväljal ning vangi- ja koonduslaagrites, et kindlustada rinnete läheduses hospidalide ja sanitaarrongide toimimine. Seoses Malta Orduga võiks eraldi välja tuua krahv Claus von Stauffenbergi nime. Ta juhtis tuntud vandenõud Adolf Hitleri tapmiseks ja natside võimult kukutamiseks. Ta ise ei olnud küll Malta Ordu rüütel, kuid tema perekonna liikmed olid orduga 500 aasta jooksul tihedalt seotud.
Riikide uued tähendused
Võib-olla oleme nüüd jõudnud Malta Ordu juures tähtsaima mõttelise murdepunktini. Ajalooliselt on kõik riigid mõttetud, sest riigi kui sellise eksisteerimise alus on muutuv nähtus. Kus on maakaardil täna inkade impeerium või seldžukkide suurriik? Kus on teine Rooma Bütsants, mis on saanud Kaukaasia Albaaniast, kolmandast kristlikust riigist maailmas? Ei ole isegi enam Kreeka ja Rooma impeeriume.
- ja 20. sajandil sai riik hoopis uue tähenduse. Lagunesid koloniaalimpeeriumid, vallutajate tõmmatud suvalised valduste piirid Lõuna-Ameerikas ja Aafrikas ei pidanud miskiks erinevate hõimude ja rahvaste asuala piire ega geograafilist loogikat. Nii on need maailma osad pidevalt tülitsev rahvaste rosolje, mis iga segamisega aina enam käärib ja ebameeldivat lõhna eritab.
Samas on selliseidki riike, mis kõigile ajaloo keerdkäikudele ja riikluse moondumistele vaatamata on püsinud üle 2500 aasta nagu Armeenia või üle 5000 aasta nagu Iraan ja Hiina. Malta Ordu pidas 2013. aastal oma 900. sünnipäeva.
Vaja vaid maja!
Nagu Malta Ordu puhul näeme, on territoriaalselt vaja ainult põhimõtteliselt ühte hoonet või isegi rendipinda.
Kui ühegi olemasoleva riigiga ei saa kokkuleppele sellise riigi moodustamise kohta, võib taolise hoone rajada ju ka mõnele asustamata saarele mõnes ookeanis. Ning selline sümboolne territoorium võibki olla vajalik ainult näiteks serveripargi tarbeks, kust kogu e-riiki juhitakse ja mille kaudu selle e-riigi kodanikud oma riigiasju ajavad, asugu nad ise kus tahes. Sellisel riigil oleks terve rida eeliseid olemasolevate ees. Sellisesse e-riiki koguneksid inimesed ja hakkaksid kodanikeks mingite ühiste huvialade, maailmavaate või muude neid liitvate tunnuste poolest. Kujuneks stabiilne poliitiline süsteem, kus erinevatel erakondadel ei oleks omavahel tohutuid lahkhelisid ja tegutsetaks ühiste eesmärkide nimel. Kui mõnele kodanikule asi aga ei meeldi, hakkab ta lihtsalt mõne teise talle sobivama e-riigi kodanikuks. Vaat see oleks alles tööjõu ja inimeste vaba liikumine täiuslikkuses! Maa-aladel taristu ehitamine ja inimeste heaolu tagamine jääb siis erinevate riikide kodanike kohalike kogukondade hooleks, kes kõik kohalikud maksud kokku koguvad. Tõsi, seda kõike on muidugi praegu raske ette kujutada.
Ei tea, võibolla jõuame hoopis mõne muu riiki moodustava aluseni, aga maailm on pidevas muutumises. Homme on kõik teisiti kui täna ning selle homse ees on kõik riigid mõttetud.