AVASTUSLIK RETK UKRAINA AVANGARDI: Kumus on näitus Ukraina avangardist. Oleksandra Eksteri, David Burljuki, Oleksandr Bohomazovi ja Vassõl Jermõlovi teosed on pärit muuseumidest, mis jätkavad tööd ka sõja ajal, Venemaa pidevate rünnakute all. Näitus loob aluse nii lääne kui ka vene avangardi ajaloo kriitiliseks ümberhindamiseks, tuues esile Ukraina kunstielu arvukad eripärad ja seosed 20. sajandi esimeste kümnendite rahvusvahelise arenguga. Näitus toimub koostöös Kiievi Mõstetskõi Arsenali kunstikeskusega ning näituse kuraatorid on Olha Melnõk, Ihor Oksametnõi ja Viktoria Velõtško. Kumu kunstimuuseumi publikuprogrammide kuraator Brigita Reinert vestles väljapanekust lähemalt näituse koordinaatori Elnara Taidrega.
- aprillil avati Kumu kunstimuuseumis näitus “Futuromarennia. Ukraina ja avangard”. Tegemist on avastusliku sissevaatega Ukraina avangardkunsti, mis pürgis ühiskonna moderniseerimise poole. Radikaalsed tulevikuunelmad leidsid ilmeka väljenduse maalis ja lavakujunduses, arhitektuuris, kirjanduses ja filmikunstis.
Kuidas sündis sellise näituse korraldamise idee?
Mõnes mõttes on tekkelugu üsna subjektiivne. Näituse algset versiooni eksponeeriti 2021. aasta lõpus ja 2022. aasta alguses Kiievis ning Kumu direktoril Kadi Pollil õnnestus seda külastada oma reisil Ukrainasse jaanuaris 2022. Mõstetskõi Arsenal on uhke näitusepaik ning väljapanek jättis talle sügava mulje. Sõja ajal on see kaunis linn ja silmapaistev näitusepaik aga sattunud ohtu. Nii tekkiski soov omalt poolt krainat toetada.
Tõid juba välja, et tegemist on muuseumi sooviga avaldada toetust Ukrainale. Millist eesmärki sa näitusel veel näed?
Koguhoidjana näen ühelt poolt, et tegu on kunstiteoste füüsilise hoidmisega ajutises turvalises kohas. Praegu kuuleme väga palju uudiseid sellest, kuidas üks või teine Ukraina muuseum on tühjaks varastatud, sõjas kannatada saanud või lausa maatasa hävitatud. Seega pakume hinnalistele teostele ajutist varjupaika. Teiselt poolt tunnen ise, et mul on tekkinud kindel soov saada rohkem teada Ukraina kultuurist ja kunstist. Me peame Ukrainat tunnistama oma regioonina, sest nad jagavad meiega nii Nõukogude Liidu kui ka Vene impeeriumi minevikku. Aga palju me neid tegelikult tunneme? Seega on kindlasti ka eesmärk tutvustada Ukraina kunsti ja kultuuri Eesti ühiskonnale. Esitledes oma kultuuri isikupära, näitavad ukrainlased oma suveräänsust – nad ei ole Venemaa väikevend, vaid igati väärt oma iseseisvust.
Me anname ukrainlastele võimaluse rääkida oma kunstiajaloost ise, esimeses isikus. Nii saavad nad tuua Ukrainasse tagasi nimed, mis on kuulsaks saanud brändinime “vene avangard” all. Ja neid kunstnikke, kelle puhul me ei räägi ainult Ukraina juurtest või ukraina nimest, vaid ka õpingutest Ukrainas ja Ukraina kultuuriruumi või rahvakunsti mõjutustest, on palju.
Kuidas on teoste valik muutunud võrreldes Kiievi näitusega? Kui suur osa Mõstetskõi Arsenalis eksponeeritud teostest on jõudnud Kumu näitusele ja mille põhjal valik tehti?
Teoste valik on vähenenud, sest Arsenalis on tuhandeid ruutmeetreid galeriiruume. Seal oli väljas ligikaudu 500 teost 30 koostööpartneri kogust. Kumu näitusel on eksponeeritud veidi enam kui 100 teost neljast muuseumist ja ühest erakogust. Valikut mõjutasid nii ruumimastaapide vahe kui ka korralduslikud asjaolud – me ei saanud teoste laenutajate nimekirja liiga pikaks paisutada. Võiks mainida, et praegune näitus erineb ka ruumikujunduse poolest, sest see on loodud spetsiaalselt Kumu 3. korruse B-tiiva saali jaoks – narratiiv on üles ehitatud vastavalt ruumistruktuuri loogikale.
Kunstiteoste kõrval on ekspositsiooni kaasatud arhiivimaterjale, nii ajaloolisi fotosid kui ka uuemaid “videoekspeditsioone”, lisaks filmikunstiteoseid, näiteks Dziga Vertovi “Üheteistkümnes aasta” (1928). Näitusel on esitletud ka kaks meediainstallatsiooni.
Valikut on paraku mõjutanud karm reaalsus: paljudele muuseumikogudele puudub praegu ligipääs. Nii näiteks on meie suureks kurvastuseks Arsenali partneritest Harkivi muuseumid pidevalt õhurünnakute all ja Hersoni koduloomuuseum ära rüüstatud. Leian siiski, et Kumu näitusele on jõudnud väga ilus tuumik teoseid, mis võimaldavad Ukraina kolleegidel oma lugu üsna terviklikult esitada.
Näituse pealkiri on “Futuromarennia. Ukraina ja avangard”. Täpsusta palun lugejale, mida tähendab futuromarennia.
“Marennia” on ukraina keeles üsna mahukas mõiste, mis sobib hästi näituse kontseptsiooni kokku võtma. Ühe sõnaga tõlkes kõlaks näituse pealkiri “futuro-ulm”, “tulevikuulmad”, “tulevikuunelmad”. Kuid “ulmad” või “unelmad” võivad viidata nii positiivses mõttes (helgele) unistamisele kui ka negatiivses mõttes kinnisideedele või maaniale. Tulevikust kinni haaramine võib tähendada positiivset ja konstruktiivset tuleviku ettekujutamist, aga ka uuendust iga hinna eest. Samuti võiks siin rääkida pettekujutelmadest: usaldades Nõukogude võimu revolutsioonilisi lubadusi ja lootes luua oma kultuurile uut helget tulevikku, sattusid Ukraina avangardistid lõksu ning kümnendi jagu kestnud plahvatuslikule kultuuriarengule järgnesid karmid repressioonid.
Väljapanek tutvustab 1920.–1930. aastate Ukraina avangardi. Milliseid peamisi kunsti- ja kultuurivaldkondi näitus külastajateni toob?
Kui me räägime avangardistidest, siis üks nende põhiideesid oli transformeerida ühiskonda ja maailma uuele ajastule ja tehnikaarengule vastava esteetika kaudu. Ümberkujundamine pidi olema totaalne. See tähendab, et taotleti universaalse kunstikeele loomist: kunstiharude sünteesis sooviti luua ühtne stiil, mis puudutaks ka ruumikujundust ja arhitektuuri, lavakujundust ja filmikunsti. Kõiki neid näiteid näeb ka näitusesaalis, näiteks lavakujunduse ja kostüümide kavandid, mis mõjuvad iseseisvate kunstiteostena. Lavastus koos kujunduse, näitlejate ja kostüümidega muutuski totaalseks ruumiliseks kunstiteoseks.
Sel ajal toimus valdkondade laiendamine ja süntees, mis maalikunsti kõrval hõlmas teatri- ja filmikunsti. Siinkohal saab tuua ka sellise huvitava näite nagu poezomaljarstvo – visuaalne poeesia ehk luulemaal. See ei ole päris sama kui konkreetne luule Eesti kultuuriruumis. Luulemaalis sulandatakse kokku keele ja pildi omadused ning seda võtet esindab meie näitusel üks konkreetne meediainstallatsioon.
Mainisid visuaalse poeesia installatsiooni. Näitusel on kaks installatsiooni/sekkumist. Tutvusta neid palun lähemalt.
Ühe pealkiri ongi “Luulemaal”. Selles mängitakse tüpograafia visuaalsete võimalustega ja vaadatakse, kuidas luule mõjub visuaalselt, aga kõlab ka heliliselt ja rütmiliselt. See teos on sobitatud meie näituseruumiga.
Teine installatsioon, mis on loodud spetsiaalselt Kumu jaoks, lähtub sõjaolukorrast Ukrainas ja räägib pärandist, mida praegu hävitatakse. Peab tunnistama, et Eestiga võrreldes oli Ukraina avangardistide põlvkonnas palju rohkem repressioonide ohvreid. Repressioonid Ukrainas 1920. aastate lõpul olid märksa karmimad ja seetõttu räägitaksegi seal nn mahalastud uuest renessansist. Ukrainlaste 1920. aastate suured ootused ja lootused nii kunstile kui ka kultuurile laiemalt suruti julmalt maha. Praegu näevad nad, et Vene impeerium üritab neid taas alla suruda, ja nii nad räägivadki oma 1920. aastatest, mida lastakse maha (hävitatakse) 2020. aastatel.
Teine installatsioon on pühendatud Harkivis asunud suurele uhkele kirjanikemajale, mille nimi on Slovo ehk Sõna ja mis on kohaliku konstruktivismi tähelepanuväärne näide. Seal elasid kultuuritegelased, eelkõige kirjanikud ja luuletajad, kes unistasid modernsest tulevikust ja nimetasid end Uueks Renessansiks. Seejärel aga hakati hoonet rahvasuus kutsuma Krematooriumiks, sest järjepanu leidsid aset arreteerimised ja mahalaskmised. Praegugi on Slovo hoone saanud Harkivi õhurünnakutes kahjustada. Nii saadabki näitusel esitletud installatsiooni heli, mis viitab sellele, kuidas kunagised unistused katkesid nagu habras klaas, sundides meid kõiki samal ajal mõtlema õhurünnakutes puruneva aknaklaasi helile, mida sõjatsoonis kuuldakse pidevalt.
Näituse kujundaja, seekord üsna erandlikult partneri meeskonnast kutsutud Lera Gujevska, on arvestanud meie muuseumi ruumide omapäraga. Ekspositsiooni kujunduse suhteliselt tagasihoidlikust värvivalikust leiab selliseid toredaid aktsente nagu sinised värvitoonid, mis viitavad Eesti ja Ukraina lipu ühisvärvile.
Kas ja kuidas pakub näitus võimaluse kriitiliselt ümber hinnata vene avangardi ajalugu?
Oleme huvitatud sellest, et tõsta taas esile Ukraina kunstnike nimed ja pärand. Meil endil on Johann Köler, keda Venemaal kutsutakse Ivan Petrovitš Kelleriks ja kelle Eesti taust tõstetakse üsna kõrvale. Sarnane näide on Ülo Sooster ja tema panus Nõukogude aja nn Moskva mitteametlikku kunsti. Kuigi me kõike seda Eestis teame, on need lood, mida võiks ka rahvusvaheliselt laiemalt ära kaardistada ja esile tuua.
Ma ei öelnud juhuslikult, et vene avangard on omaette bränd. See on maailmakuulus ja väga mõjuvõimas mõiste, mida kuuldes tormavad inimesed muuseumijärjekordadesse. Teemasse süüvides näeme, et Vene impeerium oli kui katel, kus sulasid ühte väga erinevad rahvused ja kultuurid. Selline n-ö ressursi omastamine vajaks ümbervaatamist. On selge, et tolleaegsed protsessid leidsid sageli aset samas kultuuriruumis. Aga kui vaatame mõjutusi ja ideid, siis Ukraina avangard vajaks kindlasti eraldi positsioneerimist.
Mis osutus näituse korraldamisel kõige keerukamaks?
Arvan, et eelkõige asjaolu, et tegime koostööd partneriga, kes tegutses siis ja tegutseb siiani sõjakoldes. Korralduslikku poolt oli keeruline prognoosida, sest kolleegid töötasid pidevate õhurünnakute all ja talveperioodil olid elektrikatkestused igapäevased. Emotsionaalselt oli see kõik väga raske. Lugedes igal hommikul uudiseid õhurünnakutest ja teades, et seal on mu head kolleegid, tundsin ikka suurt muret. Ukraina kolleegid ise olid ülivaprad ja jätkasid suhtlemist väga asjalikus võtmes.
Mille üle oled tänulik?
Olen tänulik, et need teosed ja autorite nimed jõudsid Eestisse. Olen tänulik, et Kiievi elanikel on hetkel natuke kergem – neil on praegu vesi, keskküte, elekter ja wifi. Ma olen tänulik uute heade kolleegide ja sõprade eest. Olen tänulik, et mu silmaring on laienenud. Olen taaskord tõdenud, et maailma kunstiajalugu ei hõlma vaid üksikuid suuri tippe, vaid see on horisontaalne ajalugu, kus on väga palju tegijaid, kellest igaüks väärib tähelepanu, sest on andnud oma panuse.
Lisaks leidsin enda jaoks ka mitu huvitavat autorit, kelle kohta tahaksin rohkem uurida. Üks minu uusi lemmikuid on Oleksandr Bohomazov – maalija ja kunstipedagoog, aga ka suurepärane joonistaja ja teoreetik. Bohomazov on väga põnevalt uurinud maali kui omamoodi mateeriat ja selle vahekorda vaatajaga.
Milline võiks olla näituse mõju meie ühiskonnale?
Me näeme ja mõistame iseennast paremini, kui meil on võrdlusmoment. 1920. aastatel oli Eestil ja Ukrainal palju ühist: riikluse rajamine ja oma identiteedi otsingud, püüdlused luua uue ajastu kultuuri, milles samas mängis olulist osa rahvakultuuri pärand. Ukraina sai 1910. aastate lõpus kesta iseseisva riigina vaid paar aastat, meil jätkus seda aega paarikümneks aastaks. Ukraina avangardi on rohkem keelatud ja hävitatud, aga ka “omastatud”. Peame aru saama, et sarnasest ajaloost hoolimata on meil läinud palju paremini. Ja seda enam tuleb meil hinnata võimalusi, mida ajalugu on meile pakkunud.
