KAUNIS, AGA ÜDINI MÜRGINE: Tallinna Botaanikaaia vanemaednik Krista Kirotar tutvustab ligitõmbavat, aga mürgist lumeroosi, mille mitmete liikide õitseaeg on Eestis aprillis. Selle sugukonna esindajaid pole niisama näppida ja suhu pista kindlasti soovitatav.
Legendi järgi olla lumeroosi nägemine innustanud Püha Laurentiust jõuludele hümni looma. Mind inspireeris novembrikuises Tammsaare pargis õitsva lumeroosi nägemine seda müstikat täis taimeperekonda tutvustama. Meie lilleäride talvistel väljapanekutel märkasin ka lumeroose sagedamini, juurdelisatud taimesildil sõna “Helleborus”.
Antiikne nimetus
Kindel on, et see taimenimetus on antiikne. Helleborus tuleneb vanakreekakeelsest sõnast ελλεβορος, tähendab mürgist toitu ja on kasutusel kaugelt kauem kui 2000 aastat.
Kreeka õpetlane Theophrastus võttis selle kasutusele mingi ravimtaime kohta ja usutavasti pruukinud veel varem kreeka arst Hippokrates oma praksises just seda taime lahtistina. Kreeka mütoloogias päästnud ravitseja Melampus hellebore’t kasutades Argose linna kuningatütred viljakus- ja veinijumala Dionysuse põhjustatud hullumeelsusest, mille tõttu jooksid piigad alasti läbi linna, nutsid ja kriiskasid.
Mütoloogilises kärgperes kutsunud jumalanna Hera hellebore’t kasutades esile meeltesegadushoo Heraklesel ning mees tapnud oma naise Megara ja lapsed. Vana-Kreeka sõjapidamises kasutati väidetavalt just hellebore’t keemiarelvana joogivee mürgitamiseks. Tekkinud kõhulahtisus nõrgestanud elanikke ja nad ei olnud võimelised end kaitsma. Selliseid jubedaid lugusid leiab lugemiseks paljudest vanematest raamatutest, sealjuures ka keskaja kohta.
Üks ütlemata mürgine sugukond
Segadust tekitab, et nimega hellebore on kaua aega olnud seotud ka upsujuured. Lumeroosid ja upsujuured on tegelikult välimuselt väga erinevad, kuid mõlemad on üdini mürgised ja mustade tugevate juurte või risoomidega taimed. Läbi ajaloo on neid kasutatud nii inimeste ravimisel kui ka teise ilma saatmisel, söögiks ju ei kõlba. Ingliskeelsete nimedega False (vale) helleborine ja white (valge) hellebore kutsutakse näiteks Euroopas kasvavat valgete õitega upsujuurt (Veratrum album).
Igatahes tegi kogu sellele segadusele kindla lõpu rootsi loodusteadlane Carl Linné, avaldades 1753. aastal taimeliikide kirjeldustega raamatu Species Plantarum. Taimed paigutati oma kohtadele süstemaatikas: Helleborus on taim, keda praegu tunneme lumeroosina ja Veratrum on upsujuur. Konkreetne jutt.
Kuigi rahvapärased nimed viitavad inglise, saksa ja prantsuse keeles enamasti roosile, pole neil roosõielistega eriti ühist. Tõelisi roosõielisi (Rosaceae), näiteks roose, vaarikaid ja maasikaid süües või nuusutades mõmiseme rahulolevalt.
Lumeroosid kuuluvad aga tulikaliste (Ranunculaceae) sugukonda. Seal on veel kullerkupud, kure- ja karukellad, käokingad, kukekannused, varsakabjad, tulikad, ülased, ängelheinad jne. Mitmekesine, kuid kokku üks ütlemata mürgine taimesugukond, mille liikmeid niisama näppida ja suhu pista pole kindlasti soovitatav.
Vaese karjase kingitus
Lumeroosid on keskmise kasvuga püsikud. Lehed on neil kujult kämmaljad, lehvikjad või sõrmjagused, sageli nahkjad ning talve- või igihaljad. Enamikul liikidel on lehed juurmised ning õisikuvarrel hoopis kandelehed. Mitmed liigid õitsevad meil aprillis.
Lumeroosi liikide õie kuju annavad valged, punakad või rohelised kroonlehelaadsed tupplehed. Neid on viis ja need ei varise pärast õitsemist, vaid jäävad ümbritsema vilja. Kroonlehed on moondunud nektaariumideks. Valkjaid või kollaseid tolmukaid on efektselt palju. Viljaks kukkur, mis suvel servast avaneb, poetades maapinnale ümmargused, valminult mustjad seemned.
Hetkel tunnustavad juhtivad taimesüstemaatikud looduslikult Euraasias kasvamas 15 liiki lumeroose. Lisaks eristatakse alamliike, looduslikke hübriide ning lugematul hulgal aianduslikke hübriide, sorte, seeriaid jms. Lumerooside kaitsmine on igati asjakohane tegevus – ohustatud liigid on looduskaitse all, uusimad aretised sordikaitse all ja ootamatu pakase korral aitab külmakaitse.
Tuntuim on loomulikult must lumeroos (H. niger), kes looduslikult kasvab Alpide, Apenniinide ja Balkani poolsaare mägimetsades. Perekonnanimele on ta täiendi niger saanud juurte värvuse järgi. Õitsema hakkab soojal sügisel, vajadusel talvitub lume all ja õitseb lume sulades kevadel edasi.
Levinud rahvapärast nimetust – Christmas Rose – seletatakse legendiga, milles Petlemma rändas vaene karjane, kes nuttis kibedasti, kuna tal ei olnud beebi-Jeesusele kingitust. Kuid kukkunud pisaratest tärkasid maapinnast õied, ilusad kui roosid. Rõõmust rabatud karjane võttis need “jõuluroosid” ja kinkis jõululapsele.
Ravim, mis pole riskivaba
Lumeroosid on sageli inspireerinud luuletajaid, laululoojaid ja kunstnikke. Kristluses on jõuluroosi valged õied seotud lootuse, süütuse ja puhtusega. Talvised õied sümboliseerivad elu ja uut algust.
Vanadel aegadel oli lumeroos Euroopas kasutusel järgmise aasta ilma ennustamisel, sellepärast kutsutakse neid ka oraakli roosideks. Traditsiooniliselt asetati peamiselt maakohtades 12 pungas õievart enne jõule veeklaasi, igaüks vastamas ühele kuule järgmisel aastal. Kui õis jõuluõhtuks avanes, tuli vastava kuu ilm hea, kui ei avanenud, siis oli oodata kehva ilma. Kellel aias lumeroosid enne järgmisi jõule lahti minemas, võiks ju katsetada, kas välismaine taim ja eestimaine seapõrn ühte keelt räägivad.
Keskajal oli lumeroos kasutuses nõiasalvide koostisosana ja kuivatatud taimest jahvatatud pulber pidi maapinnale laotades muutma inimesed nähtamatuks. Tänapäeval kasutatakse meditsiinis ainult musta lumeroosi juuri, et ravida südame-veresoonkonna haigusi. Seda ärge omapäi proovige, inimeste ravimine lumeroosiga pole kunagi olnud riskivaba.
Varakevadel õitsvat kaukaasia lumeroosi (H. orientalis) ja tema värvikaid hübriide kutsutakse inglise keeles sageli Lenten rose – paasturoos. Seda liiki ongi kõige rohkem kasutatud lumerooside sordiaretuses. Väga vanasti toimus sordiaretus järelevalve all erinevaid liike ristates ja taime vanemlikud õigused olid teada. Ei kõla just hästi, kuid tänapäeval tehakse taimerakkudes mutatsioonide esilekutsumiseks trikke keemia ja kiiritusega. Kui spordis on loosungiks kiiremini, kõrgemale ja kaugemale, siis lumerooside sordiaretuse eesmärgiks on – varem, värvilisem, täpilisem, täidetum ja kauem! Nüüdseks on olemas ka süsimustad ja neoonvärvilised täidisõielised lumeroosid. Kuhu edasi?
Eelistab varjulist kasvukohta
Saksa keeles on lumeroosidele väga populaarne nimi “Nieswurzˮ ehk aevastusrohi, sest kuivatatud taim kutsub peeneksjahvatatuna esile aevastuse. Limaskesta ärrituse põhjustab toksiin nimega protoanemoniin, mida tulikaliste sugukonna liikmed sisaldavad. Varasematel aegadel kasutati seda nähtust kurjade vaimude ja haiguste väljaaevastamiseks, tänapäeval vaid nuusktubakasegudes. Eesti keeleski on lumeroosi vananenud nimetus seatubakas, vanemas kirjanduses kohtab ka sõna helleborus.
Vaid neljal liigil viieteistkümnest asetsevad lehed varrel ja neist saab Tallinna Botaanikaaias kaeda näiteks vinavat lumeroosi (H. foetidus). Tema ladinakeelses liiginimetuses tähendab foetidus haisvat, mis tuleneb taimest eralduvatest lõhnamolekulidest. Lehekas vars elab üle mitu talve ja sureb peale viljumist, andes ruumi uuele kasvule.
Looduslikult kasvab ta Edela- ja Kesk-Euroopa okasmetsades ning loetakse kõige kuivemat ja varjulisemat kasvukohta taluvaks liigiks. Silmapaistmatute roheliste õitega, kuid sageli enne lume sulamist õitsev liik on praegu väga populaarne termogeneesi uurivate teadlaste hulgas.
Nimelt on kindlaks tehtud, et vinava lumeroosi nektaris tegutsevad pärmseened võivad suhkrute seedimise käigus õie sisetemperatuuri võrreldes ümbritseva õhuga tõsta mitu kraadi. Soojem õis haiseb intensiivsemalt ja tolmeldajatele mõjub see kutsuvalt isegi lumises varjulises kasvukohas.
Õitsemiseni läheb mitu aastat
Lumeroosidega toimetamisel on enesekaitseks kasulik kasutada kindaid. Lihtsaim paljundusviis on võimalikult värskete seemnete külv, sest läbikuivanud seeme idaneb kehvasti kui üldse. Lumeroosid hübridiseeruvad omavahel kergelt ja kui liigi või sordi ehtsus on oluline, kasutatakse kommertseesmärkidel meristeempaljundust katseklaasis.
Seemnest paljundades on huvitav vaadata, millised järglased tulevad. Igatahes on vasttärganud taimed väga aeglase arenguga ning esimeste õiteni läheb päris mitu aastat ootamist. Õues valige lumeroosile poolvarjuline, hea drenaažiga kasvukoht. Metsataim mäestikest ju. Sobib tavaline aiamuld, juurte lähedusse paigutada paekivitükke.
Lumeroosid armastavad lehekomposti, mineraalväetised nende menüüsse ei kuulu ning muld ei tohi läbi kuivada. Kevadel peenart korrastades eemaldada koledaks muutunud lehed. Kaaslasteks sobivad taimed, kes lumeroosi lämmatama ei hakka: sinililled, priimulad, haldjatiivad, helmikpöörised, bergeeniad jne. Kasvukohal juba kohaneda jõudnud lumeroosi tuleks istutada ümber vaid väga elulisel vajadusel. Juurmiste lehtedega liike on võimalik ettevaatlikult jagades paljundada. Eesti kliimas ei pruugi lõunamaisemad lumeroosid end koduselt tunda.
Lumeroos pole toalill
Haigused ja kahjurid on maailmas lumerooside jaoks täiesti olemas. Väidetavalt jätavad metsloomad nad enamasti rahule, kuid aastaid tagasi juhtus, et varakevadel purpur-lumeroosi (H. purpurascens) puhmastikud õiepungadest äkki lagedaks muutusid. Metskits, kes ampsab ju meelsasti ka mürgist elupuud, või lõikelilli armastav aiakülastaja – mõlemad on tõenäolised põhjused nende kadumiseks, täpselt ei tea.
Lumeroosid on kaubandusvõrgust ostes suhteliselt kallid, kuid neid tuleb võtta investeeringuna aia ilusse.
Möödunud talvel täheldasin, et ligi kolmekümne-eurose hinnasildiga, kuid kindla sordinimega potid kaovad meie lillepoe lettidelt mitmekaupa ja kiiremini, kui kokkuhoidlik ja järelemõtlik rohenäpp tegutseda jõuab. Muidugi võib soetada ka mõne rääbu, nurgas häbeneva ja kõvasti alla hinnatud eksemplari, kes peenrale pääsedes pakub hiljem aastakümneid rõõmu. Kõik sõltub eesmärgist ja võimalustest. Must lumeroos oli talutava hinnaga saadaval jõulueelses kaubanduskeskuses.
Terrasside aiavaasides ja rõdukastides on neid lumeta talve korral läbi aknaklaasi tore imetleda. Toalill lumeroos kindlasti pole, kuid pidulikuks jõuluõhtusöögiks suursuguse lauakaunistuse saab meisterdada küll, kui külalisi hoiatada. Väikelastega peredes on ohutum piirduda öko-möko lauaseadetega salatist-tillist-hernevõrsetest.