KUIDAS SEE KÜLL NII LÄKS? Kord juhtus üks üksikjuhtum, ühel kaugel maal, üldse mitte siin, hästi ammu, üldse mitte praegu. Toimus ootamatu ja arusaamatu kokkusaamine ühe paksunahalisega. Kust ta tuli, kas ta üldse oli ning mida see kõik tähendab? Aru annab Sander Pukk, kes toob Eesti Noorsooteatris lavale Eugène Ionesco näidendi „Ninasarvik“. Aru päris Peep Ehasalu.

Sinu eelmised lavastused meie teatris, „Apelsinitüdruk“ ja „Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal“ rääkisid ikka inimesi puudutavatel teemadel. Seekord muutuvad lavastuses inimesed ninasarvikuks – iga täiskasvanud inimene ju teab, et see on võimatu.

Nojah, Eugène Ionesco näidendis inimesed tõesti ninasarvikuks muutuvad, autor kirjutas kujundlikku teksti. Ehk kui öeldakse, et keegi muutub ninasarvikuks, siis tegelikult on see kujund. Ninasarvikul on teatud loomalikud jooned, mis teda inimesest eristavad. Mis ninasarviklus meie lavastuses täpselt on, seda saab teada etendusele tulles. Ja kas see jätab külmaks või kütab mõtted kuumaks – seda saab samuti siis teada.

Laval on ju ninasarvikud ka?

On. Võib öelda küll.

Trupp on päris suur, kes neist on kõige parem ninasarvik?

Niimoodi ei oska öelda, sest ninasarvik on ikkagi kriitika objekt, mul on aga kõik nii armsad näitlejad, et nendes on vähe ninasarvikut. Kui üldse. Või äkki on keegi seda varjanud? Äkki on meis kõigis see alge? Minuski? Või sinus?

Nii et ninasarvik pole armas loom, vaid midagi ohtlikku ja kahtlast?

Ja midagi paksunahalist. Teatud tundeid, mida tunneb inimene, tema ei tunne. Noh, talle on omane ka nagu tank läbi linna liikuda. Või nagu tank läbi olemasoleva kultuuri.

Kust sul selline absurdne mõte tuli, et Ionesco „Ninasarvik“ Noorsooteatri lavale tuua?

Aeg, mis ümberringi on, annab selleks põhjust. Nii meil ja Euroopas kui ka mujal.

Sa tahad siis öelda, et aeg liigestest on lahti või on miskit mäda meie riigis?

Absoluutselt. Teatrilavastusi juhivad erinevad põhjused. Mõni lugu puudutab ainult lähisuhteid, aga mõni peab puudutama ka inimese ja ühiskonnas populaarsust koguvate narratiivide suhet.

Sa ei tee siiski poliitilist teatrit. Või teed?

Lugu juhtus ju iseenesest ammu-ammu, kusagil täiesti mujal, sellel ei ole Eestiga mitte mingit seost. Mitte mingit, ei-ei, kust üldse selline mõte? Nii ju teatrit tehaksegi, et sellel poleks mingit seost mitte millegagi, mis on meile oluline. Seega – kategooriline ei.

Mingi hästi ammu juhtunud loo tood siis lavale?

Jah, et me saaks veel paremini aru, et see pole üldse meie asi.

Nii et meid rhinotseriit ka ei ohusta?

Ei, üldse mitte. Seepärast toongi lavale, et hea on vaadata midagi, mis meid Eestis absoluutselt ei puuduta.

See sai nüüd selgeks. Ionescot nimetatakse absurditeatri klassikuks. Mis üldse on absurd, kuidas sa seda defineeriksid?

Hästi lihtsalt võtaks kokku nii, et see on teatud kõverpeeglis loo kirjutamine, nii et elu paljanduks selle alt veelgi reljeefsemalt, selgemalt, mängulisemalt.

Ionesco kasutas oma näidendite määratlemiseks mõisteid „antiteater“ ja „traagiline farss“. Me oleme ikkagi teater-teater, mitte mingi „anti“.

„Ninasarviku“ trupis on ka üks Anti. Aga Ionesco teadis-tundis hästi teatri reeglistikku. Ta ei allunud sellele, sest nii paljanduvad asjad autori meelest selgemini ja reljeefsemalt. Vahel nii ongi.

Kas segab ka, kui loed autori väga täpselt kirja pandud remarke?

Enamasti käib näidendi või dramatiseeringu üle nuputamine ning ühel hetkel leiad lavalise lahenduse, mis annab kõige paremini edasi, mida edasi on vaja anda. Ionesco on maru täpselt juhendanud, vahepeal tekib tunne, et ma tahaksin ikka rohkem ise lavastada. Päris mõtlemata ei saa, meil on siiski tema näidendi interpretatsioon. Mõningaid juhiseid me jälgime, mõningaid mitte.

Kui palju sa pidid kaevuma sellesse Eestit üldse mitte puudutava ammu juhtunud loo tausta, et leida paralleele tänasega?

Mida enam ma sellega tegelen, seda sisutihedam see tundub. Vahepeal loen kõrvale materjale, mis on teemaga akadeemiliselt tegelenud. Ionescol ei ole juhuslikke lauseid ja nende alltekst on süstemaatiline ning minevikusündmuste kajast ajendatud.

Kas lähilugemisel tuli midagi kääridega välja lõigata, mis tänapäeval ei kõneta?

Siiamaani tegeleme sellega. Tekstiraamat on 147 lehekülge, kõike piiratud ajaraamis lavale ei pane. Tuleb teha valikuid.

Kodulehele lavastusest kirjutades kommenteerisid sa Ionesco elu „mingis mõttes loogiline“, „täitsa loogiline“, „tagasi vaadates loogiline“. Kui loogiline su enda lavastajakarjäär on?

Oh issand, päris raske vastata! See on siis nagu persooniküsimus või?

Jah, anname lavastaja kohta ka tausta, mitte ainult lavastusele.

Mhmh, mõnes mõttes mitteloogiline. Sattusin lavakooli lavastajaks õppima pärast maastikuarhitekti hariduse omandamist. Ei saa öelda, et oleksin varem väga palju teatris käinud, aga olid mingid põgusad kokkupuuted, kutsuti proovima ja nii see lõppeski lavakooli sissesaamisega. Ootamatult. Kui kooliaegne segadus sai mööda, olen enda arust asja väga loogiliselt ajanud. Püüdnud oma käekirja leida, püüdnud aru saada, mis see on, mis mulle selle kõige juures meeldib.

„Apelsinitüdrukus“ ja „Kentsakas koeras“ jooksevad ajad ja kohad paralleelselt, läbisegi, üksteise peal. „Ninasarvikus“ on täiesti kronoloogiline lugu. Oleksid nagu lihtsama juurde liikunud.

Mõnes mõttes küll, aga „lihtne“ ei ole õige sõna. On omamoodi võlu, kui ajad räägivad kõrvuti ja lugu jookseb. Kui on väga lineaarselt… kas ma olengi midagi sellist teinud? Jah, ikkagi on mõned lavastused, kus lugu liigub lineaarselt. Ajas rändamine on mulle vahendina varem väga meeldinud. Me teeme seda oma peas ju kogu aeg, kui mõtleme tagasi, mis meid on mõjutanud, mis on selle põhjused, millised me oleme. Mõned sündmused avalduvad värvikamalt, valusamalt või lõbusamalt, kui neid on kärbitud.

Nii et nalja saab? Mille-kelle arvelt?

Nalja saab. Olen vaadanud videolt Ionescoga ühte intervjuud ja ta paistab olemuselt inimene, kellele meeldis naerda. Ka selle lavastuse tõsidus on mu meelest põimitud füüsilise komöödiaga.

Ehk „traagiline farss“?

Farsilik võib öelda küll füüsilise nalja kohta.

Miks tervemõistuslik inimene peaks sellist absurdi vaatama tulema? Eriti veel noored.

Põhjus on ikkagi see, et kui juhuslikult, ükskord, kunagi, võib-olla, siin on tunda sellist ninasarvikute hõngu…

…mis on iseenesest absurdne, aga palun jätka.

Noh, kui hakkab tunduma, et tuleb üks ninasarvik ja siis teine. Ja sõber muutub ninasarvikuks, heast peast või tal on selleks hea põhjus. Kuidas see ära tunda ja mõista protsessi kulgu ja mitte ise… loomastuda?

Ja sul rohkem polegi enda õigustuseks öelda?

Ei ole.

Eugène Ionesco „Ninasarvik“ noortele (15+) ja täiskasvanutele esietendub 26. septembril 2021 Eesti Noorsooteatri Ferdinandi saalis.

Lavastaja Sander Pukk, kunstnik Annika Lindemann, helilooja Markus Robam, valguskunstnik Priidu Adlas, tõlkija Aleksander Kurtna.

Mängivad Anti Kobin, Getter Meresmaa, Jevgeni Moissejenko, Mart Müürisepp, Andres Roosileht, Karl Sakrits, Kaisa Selde, Doris Tislar, Tiina Tõnis, Risto Vaidla.