EKSKURSIOON VABA SÕNALEVI AJALUKKU: Isikuandmete kaitse seadus puudutab teatavasti ka ajakirjandusele kehtestatavaid nõudeid. Ehkki Euroopa andmekaitse määrus ütleb, et ajakirjandus saab infot inimeste tegude kohta avaldada vaid juhul, kui eksisteerib „avalik huvi“, lisati Eestis määrusesse Reformierakonna ettepanekul veel omadussõna „ülekaalukas avalik huvi“. Väidetavalt Rein Langi portfellist välja imbunud idee ärritas paljusid, kuna siin nähakse võimalust sõnavabaduse piiramiseks ning Eestit on sel puhul võrreldud Ungari või Poolaga, kus ollakse analoogseid seadusi karmistatud või karmistamas.

Euroopa Liidu andmekaitse määrus on jätnud iga liikmesriigi otsustada, milline on tasakaal ajakirjandusvabaduse ja selle vahel, et säiliks õigus isikuandmete kaitsele. Juku-Kalle Raid aga võttis ajakirjandusteemale mõeldes nõuks teha lühiekskursiooni kodumaise ajakirjanduse kirevasse ajalukku ning tutvustab meie vaba sõna kukeaabitsat.

Eestikeelse ajakirjanduse alguseks võib lugeda aastat 1766, mil Põltsamaal hakkas Peter Ernst Wilde väljaandel ilmuma arstiteadusliku sisuga lehekene „Lühhike öppetus, mis sees monned head rohhud teäda antakse…“.

Et Wilde ise ei vallanud eesti keelt küllaldasel määral, hoolitses eestikeelse väljaande sisu ja „öigekirja“ eest Põltsamaa kirikuõpetaja August Wilhelm Hupel.

1806. aastal hakkasid Johann Philipp von Roth ja Gustav Adolph Oldekop Tartus välja andma tartukeelset ajalehte „Tartoma Rahva Näddali-Leht“.

Järjepideva ajakirjanduse ja lehelugemisharjumuse lõi Johann Voldemar Jannseni 1857 asutatud „Perno Postimees“, millest mitme nime- ja asukohavahetuse järel kujunes Eesti vanim enam-vähem järjepidevalt ilmunud ajaleht (tänapäevane „Postimees“).

Koolist mäletame kõik ka suurt tähtsust omanud Carl Robert Jakobsoni „Sakalat“; 19. sajandi lõpus ilmus eesti keeles juba paarkümmend ajalehte.

Piip suus ja kepp käes

Ajakirjanduse tekkimise kõige põhilisem eeldus on teadagi inimeste lugemisoskus. See hakkas varauusajal üha enam levima ning osaliselt mõjutas ajakirjandus ise endale turu tekkimist – see tekitas rahvas huvi ning võimalust kirjatähti tundma õppida.

Eestikeelsele haridusele sai tõukeks reformatsioon, 17. sajandil rajati linnades mitmeid koole ja Rootsi aja lõpul nõudsid riigivõimud ka kooli asutamist igasse kihelkonda. Väga suur roll oli ka koduõppel ning kirikukirjanduse massilisel levikul. Baltisakslaste seas oli tähtsamaks hariduse ja teaduse levitamine ühiskonna kõrgemates kihtides ja erudeeritud haritlaskonna väljakujunemine.

Esimene trükikoda tänapäevase Eesti alal asutati 1631. aastal Tartu gümnaasiumi (mis järgmisel aastal muudeti ülikooliks) juurde. Tallinna gümnaasiumi juures alustas tükikoda tööd 1633. aastal ning kujunes hiljem tallinnamurdeliste trükiste peamiseks väljaandjaks. Tartumurdelist kirjandust trükiti ka Riias. 1695. aastal asutati trükikoda ka Narvas.

Ent lugemisoskusest üksi on vähe, ajakirjandus pole ajakirjandus ilma levita. Niisiis sai ajakirjandus eksisteerida alles hetkest, mil hakkas tööle postiteenistus – ja see eksisteeris Liivimaal kindlasti juba 16. sajandi esimesel poolel. Regulaarse postiteenistuse alguseks Eestis võib lugeda 1636. aastat, mil Rootsi riigis kehtestati ühtne postimäärustik. Postmeistrid olid Saksamaal ja Rootsis esimesed lehetegijad: ajakirjanduse ja postiteenuse seos kajastus ja kajastub praegugi ajalehtede pealkirjades („Revalsche Post-Zeitung“, „Postimees“) ja illustratsioonides (sarve puhuv ratsavirgats või pasteljalgne postikandja, piip suus ja kepp käes).

Teadaanded ja kalendrid

Enne ajalehtede ja ajakirjade ilmumist olid pikka aega kasutusel trükised, mis tõid rahvani mõningast informatsiooni: sellised olid näiteks võimude ametlikud teadaanded, mida on kutsutud plakatiteks, patentideks või publikaatideks ning mis kujutasid endast valitsuse, kiriku või kohtupoolseid määrusi, korraldusi või kuulutusi. Rahva seas levis lugemisvarana ka kalendriperioodika.

Kalendri-tüüpi lugemisvara pidas vastu kaua, lausa mitu sajandit – seal trükiti juttusid iseäralike ja võõraste kultuuride elust-olust, näiteks sai 19. sajandil lugeda „neegrite elukommetest“ või muud põnevat, nagu näiteks reportaažid toona väga moes olnud vaimudega suhtlemisest, aga muidugi anti teada ka muust iseäralikust, näiteks habemega naistest, maailma lühimatest ja pikimatest inimestest või tutvustati mõnd rändnäitust. Üks selline toimus 19. sajandi lõpul Tallinnas Uuel turul, kus muu palagani hulgas näidati meessoost linnakodanikele „veenust, mida saab osadeks lahti võtta“. Lastele ja naistele oli „veenuse“ külastamine keelatud.

Kalenderlugemikud olid populaarsed ka pärast Eesti esimest iseseisvumist, näiteks müüdi edukalt naiste kalendrit „Majasõber“, mis õpetas, kuidas vabaneda edukalt kõikvõimalikest plekkidest, katta kombekohaselt lauda ning kuidas kirjutada reeglipärast kutset 5 o clock teapary’le. Nõukaajast – kuni selle päris lõpuni – oli suureks defitsiidiks noorte kalender, kus tutvustati muu seas ka rokk- ja punkmuusikat ning pajatati muid noortepäraseid lugusid, mida mujal ju suurt ei ilmunud.

Baltimaade esimesed ajalehed

Aga läheme ajas uuesti tagasi. Esimene inimene, kes teadaolevail andmeil mõtles ajalehe väljaandmisele Baltimaades, oli Riia postmeister Jackob Becker, kes oli aastatel 1631–36 ka Tartu ülikooli trükikoja juhataja. Tema toimetas kohale kirju ja ajalehti Saksamaalt, Hollandist ja Prantsusmaalt.

1632. aastast pärineb Beckeri leping trükkal G. Schröderiga nädalalehe „Aviser“ väljaandmiseks, aga teoks seda ilmselt ei tehtud. Siiski näitab mehe kavatsus seda, kuivõrd tugevad olid Baltikumi kultuurikontaktid Lääne-Euroopaga. Rootsis hakkas esimene ajaleht ilmuma näiteks alles 1645. aastal.

Esimeseks kindlalt teada ja säilinud ajaleheks Baltimail on „Rigische Montags (Donnertags) Ordinari Post-Zeitung“, mis hakkas Riias ilmuma 1680. aastal, arvatavasti pärast seda, kui kubermangulinnas laialt loetava „Köningsbergische Donnerstags (Sonntags) Post-Zeitungi“ levitamine lehe rootsivaenulikkuse pärast keelati. Alates 1681. aasta maist kandis uus ajaleht nime „Rigische Novellen“. See leht kuulus ka nende välismaiste väljaannete sekka, mida Vene tsaari jaoks tõlgiti.

Eesti alal esimese ajalehena on tuntud 1689. aastal ilmumist alustanud „Revalsche Post-Zeitung“, mis 1699. aastal nimetati ümber „Revalische Post-Zeitungiks“. Seda trükiti ilmselt Tallinna gümnaasiumi trükikojas – ehkki sajaprotsendiliselt seda kinnitada ei saa –, mis sellel ajal kuulus Stockholmist pärit Christian Brendekenile. Arvatakse, et ajalehte toimetas postmeister Carl Philipp Grubb (Grubbe). Tallinna ajalehe esimene number ilmus 13. mail 1689. aastal ning teadaolevalt katkes selle väljaandmine juba Põhjasõja ajal: viimane ilmunud number on teada 27. juunist 1710. Kokku peaks „Revalische Post-Zeitungit“ seega olema 20 tervet ning kaks poolikut aastakäiku, seega üle 2200 numbri – ja neist on säilinud vaid 144.

Regulaarselt ilmuv „Revalische Post-Zeitung“ oli väike neljaleheküljeline trükis. Selle pealist hakati sajandi lõpul kaunistama puulõikega, mis kujutas kappaval ratsul kihutavat ja sarve puhuvat laia kaabuga postipoissi. Nagu see Euroopa tollastele poliitilistele ajalehtedele omane oli, sisaldas ka „Revalische Post-Zeitung“ põhiliselt välispoliitikat puudutavaid sõnumeid, mis olid võetud teistest ajalehtedest. Uudiseid toodi Viinist, Roomast, Pariisist, Varssavist ja mujalt: peegeldusid Hispaania pärilussõda, sõda Türgiga, Iirimaa sündmused jm. Sisepoliitilisi sündmusi leidus vaid Inglismaa kohta, kus revolutsioon oli andnud pressile teatavad vabadused.

Verevihm ja maa alla vajunud kaupmees

Välispoliitiliste uudiste kõrval kirjutati tollastele ajalehtedele üldomase kombe kohaselt – nagu „öppetlikes kalendriteski“ eri maades aset leidnud erakordsetest juhtumitest nagu maavärinad, epideemiad, veeuputused, tulekahjud, mõrvad või lausa imed nagu verevihm või lugu, kuidas Stockholmis ostjale valet vandunud kaupmees vajus kohapeal maa alla.

Tänases mõistes ehk pisut kollasevõitu olukord muutus siiski pärast Põhjasõja algust: 1701.–02. aastal ilmus järjest rohkem sõnumeid sõjategevusest. Lisaks soovitas ajaleht ravimitena mitmeid looduses esinevaid taimi ning apteegirohtusid. See juhtis tähelepanu ka alkoholismiohule ning hügieenilistel kaalutlustel eluruumide algelisusele. Samuti propageeris see talupoegade paremat kohtlemist.

See, et „Revalische Post-Zeitung“ võis kaua ilmuda kaks korda nädalas, osutab lugejaskonna olemasolule ja tihedatele sidemetele muu Euroopaga, eelkõige Saksamaaga. Ajaleht on ka üheks tunnistuseks küllaltki elavast kultuurielust Tallinnas 17. sajandi lõpul. Peale kubermangu pealinnade ajalehtede on teateid veel „Die Aviseri“ ilmumisest Pärnus Academia Gustaviana-Carolina väljaandena ning Narva trükisest „Narvische Post-Zeitung“, mille teadaolevad numbrid pärinevad aastatest 1701–02. Seega ilmus juba 17.–18. sajandi vahetusel tänapäevase Eesti ja Läti alal neli väljaannet, kuid ajakirjanduse edasise arengu katkestas sõja ja katku laastamistöö.

Baltisaksa ajakirjandus elavnes taas alles 1760. aastatel, mil Põhjasõja ja katku põhjustatud häving ja kaos olid likvideeritud ning majanduselu ja rahvaarv taastunud. Baltisakslastele oli aeg majanduslikult, õiguslikult ja kultuuriliselt võrdlemisi soodne ja mõisad rikastusid viinamüügist Venemaale, talurahva seas oli aga süvenenud õigusetus ning ränk teotöö, mille tõi kaasa pärisorjuse tugevnemine. Vaimset elu pärssis ränk seisuslik kord ning aadlikorporatsioonide võimutäius. Siiski ei jäänud Baltimaad kaugeltki puutumata uuenemistendentsidest ja Euroopa vaimuvooludest ning siia saabusid pietismi ja valgustusideoloogia mõjud, mida ühiskonnas süvendasid Saksamaalt saabunud noored mehed, kes said koduõpetajateks ning pastoriteks, ja baltisaksa noorukid, kes omandasid hariduse Lääne-Euroopa ülikoolides.

18. sajandi teisel poolel oli Balti provintside silmapaistvaim vaimne keskus Riia, kus toimus ka baltisaksa ajakirjanduse taassünd. 1761. aastal alustas ilmumist „Rigische Anzeigen“, mille väljaandjaks oli Riia rae teadetekontor. Tegu oli teateid edastava trükisega, aga sellel oli ka teaduslik lisa „Gelehrte Beiträge“, mille kirjutiste üheks autoriks oli ka J. G. Herder. 1778. aastal alustas ilmumist „Rigaische Politische Zeitung“, mis avaldas peamiselt välispoliitilisi uudiseid, aga selles leidus ka majandusteemalisi ja teaduslikke kirjutisi. 1797. aastast alates hakkas ilmuma „Rigasche Zeitung“, mis 1843. aastal sai esimeseks päevaleheks Baltimaades.

Saksakeelne ajakirjandus Eestis

Eestlaste alal taastati ajalehtede väljaandmise traditsioon 1772. aastal, mil Jenas hariduse saanud gümnaasiumiõpetaja ja rektor Ernst August Wilhelm Hörschelmann asutas Tallinnas nädalalehe „Revalsche Wöchentliche Nachtrichten“. Seda trükiti Lindforsi trükikojas ja tegu oli väikeses formaadis neljaleheküljelise teadetelehega, milles avaldati keisri manifeste ja määrusi, kohalike võimude korraldusi, kohtuteateid, ostu-müügi kuulutusi ja kaubareklaami – vahel võis selle veergudelt leida ka talupoegade müümisi kuulutusi. Tartus hakkas 1789. aastal ilmuma „Dörptsche Zeitung“, mis avaldas peamiselt välispoliitilisi uudiseid. Huvipakkuv on see, kuivõrd põhjalikult valgustas ajaleht Prantsuse revolutsiooni ning ka hilisemaid revolutsioone Euroopas, eelkõige 1848. aastal, lisades truualamlusavaldused Vene keisrile.

Esimeseks ajakirjaks Baltimaades loetakse Riias 1739.–40. aastal ilmunud väljaannet „Die vernünftige Einsamkeit“. Vaimse elavnemise ja võidukäigu ajal Baltimaades 18. sajandi teisel poolel hakati sagedamini tegema katseid ajakirjade või nendetaoliste seeriaväljaannete rajamiseks. Väärtuslikke teateid Balti provintsidest ja Venemaalt sisaldab näiteks August Wilhelm Hupeli väljaanne „Nordische Miscellaneen“. Ilmuma hakkasid ka esimesed erialaajakirjad: 1765. aastal hakati Riias välja andma ajakirja „Der Landarzt“ ning ilmus ka muusikaajakiri „Livländisches Musikalisches Wochenblatt“.

Tallinnas andis August Kotzebue 1786.–87. aastal välja kirjandusliku ja ajaloolise sisuga kuukirja „Für Geist und Herz, eine Monatsschrift für die nordischen Gegenden“. Tegu oli väikeses formaadis väljaandega, mille sisuks olid luuletused, näidendid ja jutustused huvitavatest episoodidest ajaloos. Avaldati ka materjale kohaliku elu, näiteks Tallinna kohta, lugejate kirju ja arvustusi ning tekkis ka diskussioone. Kuukirjal oli ilmumise algul umbes 106 tellijat.

Puhas rahvaharidus

Pärast Põhjasõja ja katku katsumusi pidi Balti kubermangude talurahvas kannatama veel pärisorjuse karmistumise all. Siiski oli kihelkonnakoolide rajamine ning koduharidus suutnud eestlaste seas lugemisoskust levitada. Eestikeelne ajakirjandus loodigi pärisorjuses rahvale, kelle keel erines kõrgemate seisuste omast. Ilmalik lugemisvara oli talupoegade seas aga jõudsasti levinud juba 18. sajandi esimesel poolel, peamiselt kalendrite ja mõnede rahvaraamatute näol. Lugemishuvi ja -traditsioon olid minimaalsel määral seega 1760. aastatel juba olemas ning piisavalt tugevad, et talurahvas suutis vastu võtta uut liiki lugemisvara – ajakirjandust –, mis avas teadmishimulistele hoopis uue maailma.

Eestikeelse ajakirjanduse rajanud nädalaleht – nagu juba loo alguses mainitud – „Lühhike öppetus“ tuli trükipressi vahelt päevavalgele 1766. aasta novembris. Trükise tegelik nimi oli märksa pikem ning koosnes 59 sõnast (Lühhike öppetus mis sees monned head rohud täeda antakse…).

„Lühhikest öppetust“ avaldati raha eest, tõenäoliselt kirikute juures või pastoraatide kaudu. Selle trükiarv pole teada, aga Wilde ise on kirjutanud nädalalehe levikust „paljude tuhandete hulgas“. „Lühhike öppetus“ sisaldas eelkõige arstlikke nõuandeid mitmete haiguste ja vigastuste puhul. Põhjalikumalt on juhtnööre rõugetest hoidumiseks ja raviks, sest taud nõudis sel ajal palju ohvreid ning Wilde ise oli noore mehena seda väga raskelt põdenud. Üldiselt soovitatati pigem looduslikke ravimtaimi, mis olid talupoegadele kättesaadavamad kui apteegirohud. Õpetused olid küll oma aja tasemel, nii et mõned neist võivad tänapäeval veidrana tunduda – näiteks roti väljaheite ja mee segu paisete ravimina.

Ebausu ja viina vastu

Rahva tervishoiu paranemist taotledes võttis „Lühhike öppetus“ korduvalt sõna ebausu vastu, näiteks taunitakse rahvatarkade ravimenetlusi (nt lausumist). Trükises leidus ka majanduslikke nõuandeid – näiteks loomakasvatuse ja külvi teemadel – ning soovitusi ehitada akende ja korstnatega maju, kus elada on tervislikum kui rehetoas. Rõhutati ka metsa säästmist. Vähesel määral oli juttu ka moraaliteemadel, peamiselt liigjoomisest, laiskusest ning vargustest. Viinaköökide massiline levik suurendas alkoholismi rahva seas ning Wilde võttis sõna liigjoomise vastu, mis rikub tervist, raiskab raha ja põhjustab tülisid. Viina ei soovitata ka ravimina, eriti laidetakse selle sissejootmist haigetele lastele.

Ajakirja ideoloogilises suunas kajastusid vaieldamatult valgustusfilosoofiast lähtunud vaated. Juba sissejuhatuses kõnetatakse lugejat kui armsat sõpra, püütakse temaga luua usalduslikku vahekorda ning deklareeritakse esimest korda eestikeelses trükisõnas, et talupoeg on sünnipäraselt mõisnikuga võrdne. „Lühhike öppetus“ pidas talupoega arenemisvõimeliseks inimeseks – see oli vaade, mis laitis maha mõnede baltisakslaste humanismiga teravas vastuolus olevad äärmuslikud mõtted, et talupoeg on vaid kõnelev tööloom.

18. sajandi lõpul ilmusid ka esimesed eestlasi käsitlevad antropoloogilised kirjutised, näiteks Riiast pärit preestri Garlieb Merkeli „Wanad eestlased iseäranis“ (tõlgiti eesti keelde alles 19. sajandi lõpul), milles räägitakse eestlaste kalduvusest joomarlusele ja riiuhimule, milles olevat süüdi siiski sakslased, kes põlisrahvaste kultuuri alla suruvad. Ühtlasi pärineb kirjutisest ka huvitav võrdlus lätlastega: „on wana tuntud tõsiasi, et üks eestlane samapalju tööd ära teeb kui kaks lätlast.“

Esimene eestikeelne ajaleht – „Tarto maa rahwa Näddali-leht“

„Tarto maa rahwa Näddali-leht“ oli esimene eestikeelse ajaleht, mis ilmus Tartus igal kolmapäeval 1806. aasta märtsikuust kuni sama aasta lõpuni – kindlalt on teada 39 numbrit. Ajaleht oli määratud Tartu- ja Võrumaa talurahvale ning seepärast ilmus see ka vastavas keeles. Seega võib seda pidada ka Eesti esimeseks kohalikuks ajaleheks. Selle autoriteks olid rahvasõbralikud pastorid Gustav Adolf Oldekop Põlvas, koolimehena tuntud praost Johann Philipp von Roth Kanepis ja viimase vend, Võru ringkonna koolide inspektor Carl August von Roth. Lehte trükiti äsja taasavatud Tartu ülikooli trükikojas.

Vastavalt tolleaegsele tsensuurikorraldusele allus „Tarto maa rahwa Näddali-leht“ tsensuurikomitee järelevalvele, aga tsensoriks olnud eesti ja soome keele lektor F. D. Lenz suhtus väljaandesse ilmse heatahtlikkusega. On põhjust arvata, et ajalehe väljaandmine oli seotud taasavatud ülikooli rahvavalgustuslike ürituste kavaga. Põhiliselt on nädalalehes avaldatud lood pärit samas trükikojas väljaantud saksakeelsest ajalehest „Dörptsche Zeitung“, aga kasutatud on muudki baltisaksa perioodikat. Kolmandik avaldatud kirjutistest vahendab välismaal toimunut, peamiselt räägitakse sõjast Napoleoniga, kohati kirjeldatakse isegi detailselt diplomaatilisi kõnelusi – kui palju tollane talupoeg sellest aru sai, pole küll lihtne öelda. Sõnumeid Vene impeeriumist ja kodukubermangu sündmustest oli küllaltki vähe.

Muud välissõnumid kõnelesid traditsiooniliselt ja enamasti erakordsetest sündmustest või nähtustest ja kurioossetest faktidest: õnnistatud viljasaagid, tuldpurskav Vesuuv, näljahädad, kahe peaga vasikas Prantsusmaal, püssirohulao õhkulendamine jms. Seesugune lugemine oli kindlasti huvipakkuv ja erakordsuse tõttu ka meeldejääv, misläbi saadi kontakti just vähem haritud lugejaga. Praktilisematest nõuannetest olid tavalisemad põllumajanduslikud õpetused, eriti just maaparanduse alal. Viimaste nõuannete taga võib aimata Liivimaa Üldkasuliku ja Ökonoomilise Sotsieteedi tegevust. Vähem oli juttu tervisest, peamiselt propageeriti kaitserõugete panemist ning kohati kõneleti ka marutõvest.

Välissündmuste ulatuslik käsitlemine on silmapaistev, sest „Tarto maa rahwa Näddali-leht“ võrdsustas seesuguse lugemisvaraga eesti ja saksa lugeja – esimesele tõlgitu pärines ju viimase perioodikast. Kõige suunavama sisuga on ajalehes üsna sagedasti esinenud kirjanduslikumad lood, nn anekdoodid, lisaks veel mõned selgesti moraali kandvad sõnumid. Mitmed lood seavad talupoja oma positiivsete hingeomaduste poolest kõrgest seisusest aadlikega võrdsele tasemele. See on kristlik-humanistlik vaatenurk, mis arvatavasti sisendas talupoegadest lugejatele ka pisut eneseusku.

„Marahwa Näddala-Leht“

„Marahwa Näddala-Leht“ ilmus aastail 1821–23 ja 1825, trükituna Tartus, Pärnus ja Riias. Enamasti ilmus see kolmapäeviti kaheksandikformaadis 8-leheküljelise väljaandena. Kokku moodustavad lehe neli aastakäiku 1668 lehekülge mitmekesist lugemisvara. Ajalehte toimetas ja andis välja Otto Wilhelm Masing, kes oli tollal Äksi koguduse pastor ja Tartumaa praost. Väljaande asutamise ajendiks oli Masingu tahe kaasa aidata rahva harituse tõstmisele ning silmaringi laiendamisele.

„Marahwa Näddala-Lehe“ sisu oli juba mitmekesisem: sõnumitele, mis puudutasid ametlikke käske ja korraldusi, lisandusid geograafilised-etnograafilised ning õpetlikud kirjutised, ajaloovaatlused, keele, kirjanduse ja haridusprobleemide käsitlused, puhtpraktilised näpunäited ja ilukirjanduslikud palad. Ajalehe aastakäigud moodustavad omamoodi talupojaentsüklopeedia, mis lisaks oli kirja pandud väga heas keeles ning suurepärase sõnastusoskusega, mis teevad „Marahwa Näddala-Lehe“ 19. sajandi alguse ilmaliku kirjavara üheks silmapaistvaimaks saavutuseks.

Trükises ilmnevad selgesti Masingu isiklikud tõekspidamised, milles domineerib võitlus ebausu, vaimupimeduse ja rumaluse vastu. Autor seletas näiteks, et pisuhännad on tegelikult meteoriidid, pole olemas näkke ning et soolapuhujad on rahva petjad. Selgesti ilmneb aga ka luterliku pastori katoliiklusevastasus ja „pimeda keskaja“ vaimupimeduse laitmine. Ratsionalistina oli Masing aga selgesti vastu usulise fanatismini ulatuvale vagatsemisele, mis arenes hernhuutluse levides. „Marahwa Näddala-Leht“ rõhutas, et haridus on maarahva elu edenemise põhiline eeldus ning leidis, et tarvis on rajada häid koole, mida Masingu sõnul oli eriti vähe Eestimaa kubermangus. „Marahwa Näddala-Leht“ kõneles ka teaduslikest saavutustest, andis tervishoiunõuandeid ning rajas märkimisväärselt kirjanduskriitika ja bibliograafia avaldamise traditsiooni eesti ajakirjanduses. Samuti oli ajalehe panuseks uute mõistete toomine eesti keelde: sellised sõnad olid näiteks „armee“, „ajaleht“, „kapital“, „metall“, „minister“ või „termomeeter“. Lisaks tutvustas Masing mitmeid uudissõnu ja tuletisi varasematest sõnadest.

Ajaleht pidi siiski ilmumise lõpetama, sest Masing tundis aineliste raskuste kõrval ka kibedat puudust teovõimeliste kaastööliste järele. Esimesed eestikeelsed ajalehed said läbi ilma laialdase kaastööta, sest need olid väikesed ja ilmusid lühikest aega, „Marahwa Näddala-Leht“ oli aga märksa ulatuslikum ning ühel mehel polnud aastate jooksul selle sisu eest hoolitsemine sugugi kerge. Siiski oli Masingu ajalehel tuleviku jaoks suur tähtsus, mida taipas ka mees ise: seda loeti kui rahvaraamatut veel mitme põlvkonna jooksul. „Marahwa Näddala-Leht“ rajas eesti ajakirjanduse traditsiooni, mis motiveeris hiljem Faehlmanni ja Kreutzwaldi ning kutsus ajakirjandustööle J. V. Jannsenit, kes oli juba poisikesena „Marahwa Näddala-Lehest“ vaimustuses. Üsna varsti pärast Masingu surma tehti esimesed, paraku küll tulemusteta katsed uusi ajalehti luua.

Tsensuur Vene keisririigis

 Vene impeeriumi tsensuurimeetmed olid otseses sõltuvuses liberaalse maailmavaate levikust ja revolutsioonilisest liikumisest Euroopas ning nende mõjutustest Venemaal.

Nii tugevnes trükisõna järelevalve pärast Pugatšovi ülestõusu 1773–75. aastail, aga eriti seoses valgustus-filosoofiliste ideede levikuga ning Prantsuse revolutsiooniga. See kutsus esile eriliste tsensuurikomiteede asutamise impeeriumi suuremates linnades 1765. aastal. 1804. aastal anti välja esimene ühtne tsensuurimäärustik, mis tagas püsivuse seni kehtinud eeskirjadele ja kinnitas muu hulgas ka eeltsensuuri jätkuva kehtimise.

Pärast dekabristide ülestõusu kehtestati 1826. aastal veelgi rangem ja konservatiivsem tsensuurimäärustik. Seoses 1848. aasta revolutsiooniliste liikumistega Euroopas loodi eriline järelevalvekomitee, mille esimeheks sai tagurlike vaadete poolest tuntud D. P. Buturlin. 1863. aastal anti tsensuur üle siseministeeriumi kompetentsi. Piirangute süsteem oli keerukas, sest peale nn üldtsensuuri oli olemas sise-, välis- ja teatritsensuur, samuti sõjaline ning – üks olulisemaid – vaimulik tsensuur.

Eesti ajakirjanduse ajalugu on eriti negatiivselt mõjutanud just 1826. ja 1848. aasta tsensuurikorraldused. Kui esimene eestikeelne väljaanne sai kindralkuberneri eriloal teatud tingimustel ilmuda ilma eeltsensuurita ja järgnevad ajalehed said ülikooli komiteelt või kohalikelt vastavate volitustega ametimeestelt suhteliselt suuremate pahandusteta ilmumisloa, siis uute ajalehtede asutamine pärast O. W. Masingu „Marahwa Näddala-Lehe“ ilmumise lõppemist 1825. aastal muutus sisuliselt võimatuks. Uute perioodiliste väljaannete ilmumislubade taotlused jõudsid tsaarini ja Nikolai I lükkas need kõik tagasi, kuna ta pidas igasugust trükisõna juba olemuslikult kahjulikuks.

Pärast Nikolai I surma 1855. aastal saabus koos Aleksander II valitsusajaga mõnevõrra liberaalsem suhtumine trükisõnasse (mida kasutas ära näiteks J. V. Jannsen), mis aga 1880. aastail Aleksander III ajal asendus jäiga venestussurvega. Eestikeelset ajakirjandust kohe ei hävitatud, sest riigikeele oskajaid oli üpris vähe. Eestikeelseid perioodilisi väljaandeid peeti kahtlasteks ning separatistlikeks, nende arvu ei tahetud suurendada ning seega ignoreeriti 19. sajandi lõpul mitmeid asutamispalveid. Segadust tekitasid eesti lehtede omavahelised tülid, vastuolud eesti ja saksa ning venemeelset ja rahvuslikku suunda hoidvate väljaannete vahel. Pärast 1905. aasta revolutsiooni muutus ajakirjanduse väljaandmine lihtsamaks, 1906. aastal kaotati lühikeseks ajaks ka eeltsensuur, mis aga enne Esimest maailmasõda taas kehtestati.