VON KRAHL 20. PEAAEGU SAMA VANA KUI RIIK: Krahl on stambivaba. Ta tahab lahti seletada kinnistunud arusaamad. Ta kompab piire: seesmisi-välimisi, pealmisi-alumisi. Madli Pesti teeb veidike nagu manifesti.
Kui kõik väidavad nagu ühest suust, et nii ei tohi teha, siis just nimelt nii Krahl teebki.
Krahli närib pidev muutuste vajadus ja vajadus mitte vastata ootustele. Iseenda ootustele. Publiku ootustele. Ministeeriumi ootustele.
Krahl on pigem vahend kui eesmärk.
Krahl on. Osa 1: kaos ja kord
Krahl on dekonstruktsioon ja multimeediumlikkus, interdistsiplinaarsus ja interkultuurilisus. Krahl on alternatiivne.
Krahlis on kõrvuti vägivald ja poeetilisus, õrnus ja kurjus, iroonia ja siirus. Kui arvatakse, et Krahl on irooniline, on ta hoopis siiras. Kui arvatakse, et Krahl on siiras, on ta hoopis irooniline.
Aga. Krahl on groteskne ja malbe.
Krahl on kaos ja kord.
Krahl on hullumeelne, julge ja röökiv. Krahl on kirju.
Krahl on muusika, tekst, videokunst, tants, maalikunst, poliitika, akrobaatika, pürotehnika, animatsioon, filosoofia, laadateater, raamat, performance, psühholoogia, film, häppening, loeng… Krahl on bänd. Krahl ei tunne žanripiire.
Krahl on. Osa 2: möll
Krahl on koostöö. Välismaalastest hullud kunstnikud Krahlis: Showcase Beat le Mot, Alvis Hermanis, Saša Pepeljajev, Teemu Mäki, Kristian Smeds. Krahlis on teiste eesti teatrite lavastajad saanud teha, mida nad tahavad: Hendrik Toompere, Ingomar Vihmar, Tiit Ojasoo, Mati Unt. Krahl on integreerinud eesti filmitegijad teatrimaailma: Marko Raat, Rainer Sarnet, Marianne Kõrver.
Krahl on teadmistejanuline. Krahlil on Akadeemia. Krahl tahab saada targemaks, et maailma paremini tundma õppida. Akadeemia räägib kosmoloogiast ja majandusteadusest, ökoloogiast ja postkapitalistlikust ühiskonnast, vabast meediast ja uuest valgustusajastust, energiapoliitikast ja üleilmsest soojenemisest.
Krahl tegeleb Oluliste Asjadega.
Krahl on nooruslik maailmaparandajast idealist.
Krahl rokib. Krahlis käib teatraalne möll.
Krahl on. Osa 3: autor
Krahl on isiklik. Krahl on ürgne. Krahl tegeleb folklooriga. Krahl ühendab oma ja võõrast, pärimust ja kõrgtehnoloogiat, lihtsat ja keerulist. Krahl teeb teoks võimatu. Krahl läheb läbi seina. Krahl lendab, sõidab paadiga ja suusatab lae all. Krahl plahvatab.
Krahli huvitavad eksistentsiaalsed küsimused: kust me tuleme, kes me oleme?
Krahl on elustiil ja maailmavaade.
Teater on maailma loomine – on Peeter Jalakas öelnud. Krahl on maailma loonud.
Krahl otsib ja leiab paiku. Naissaar ja kultuurikatel, Pirita klooster ja kolhoosi heinaküün, sadama tolliladu ja Viru hotell.
Krahl mõtleb keskkonda säästvalt.
Krahl on autor. Tehnik ja lavastaja ning näitleja ja kunstnik – kõik loovad.
Krahl on. Osa 4: vabariigi filosoofia
Krahl käib oma ajast ees. Krahlil on Eesti esimene blackbox-saal. Krahl oli esimesi uue meedia kasutajaid laval. 1993. aasta „Imelike inglite“ lavastuses on monitoril kujutatav üheaegselt nii lavaruumis kui ka kuskil mujal. Erinevad maailmad kohtuvad – ruum, kus tegevus toimub, ei ole enam ainult lava.
Krahl liigub maailmade vahel. Krahl kasutab sundimatult kunstilisi, ruumilisi, tehnoloogilisi vahendeid, et avada uksi meie tajust välja jäävate ruumide juurde. Mis on väljamõeldis, mis on päriselu?
Krahl käib ajaga kaasas. Krahl kinkis Eesti Vabariigi 90. sünnipäevaks lavastuse „Harmoonia“: „Eesti Vabariigi juubelietendus vihast, majandusest ja naudingust“. Kõik sõltub iseendast – nii Krahli kui ka vabariigi filosoofia.
Krahl ei ole enesestmõistetav. Krahl võitleb pidevalt oma eksistentsi eest.
Krahl on võtnud vastutustundliku kunstniku positsiooni.
Krahli on aegamööda imbunud institutsionaalsesse teatrisse – avangard tungib peavoolu.
Krahl on eesti teatri avangard.
Krahl on. Osa 5: tarbitud Krahlide hulk
Krahl ei mahu statuutidesse. Esimese teatriliidu aastapreemia sai Krahl aastal 1998, kuid seda mitte n-ö põhikategooria eest: premeeriti Ervin Õunapuu kunstnikutööd muusikalavastusele „Olivia meistriklass“. Aastate jooksul on Krahl saanud sõnalavastuse eriauhindu või trupiauhindu „ühtse hingamise“ ja „erilise intensiivsuse“ eest. Omamoodi klišee. „Luikede järvest“ ja „Eesti ballaadidest“ 2004. ja 2005. aastal on auhinnasadu Krahli aeg-ajalt kimbutanud. Pool aastat tagasi tegi Krahl „Gilgamešiga“ auhindamisel puhta töö (kokku viis auhinda). Jalakas lavastajapreemia vastuvõtmisel: „No mis sa oskad öelda. Kui avangardistid hakkavad auhindu saama, siis on kaks varianti: kas nad on saanud klassikuteks või siis on avangardi tähendus muutunud.“
Von Krahli teater avati 31. oktoobril 1992. aastal August Kitzbergi „Libahundiga“. Seda ma ealiste iseärasuste tõttu teatrisaalis näinud ei ole. Minu tarbitud Krahlide hulk on aastate jooksul jõudnud 58-ni. Tahaksin veel rohkeid tunde selles endises trükitööliste ja Hommikteatri majas istuda. Nii et – palju õnne ja pikka iga, Von Krahl!
