PUDULOJUSTEGA ELURUUMI JAGAMAS: Keskaja linn oli iseäranis oma arengu varasel etapil külaga tugevasti seotud. Esialgu meenutas linn juba välisilme poolest paljus küla: puust hooned, enamasti sillutamata viletsad teed ja tänavad, vabalt ringi liikuvad pudulojused. Pooltalupoeglik oli linlaste eluviis: põllupidamine, aiandus ja karjakasvatus etendasid nende majanduslikus tegevuses tähtsat osa. Kõik eelöeldu kehtib ka keskaja ning uusaja Tallinna puhul. Inimesed elasid pead-jalad koos loomadega. Ja pudulojused „kolisid“ linnaruumist eemale ajaloolises plaanis alles mõni aeg tagasi. Kiek in de Kökis eksponeeritavale näitusele „Linnaloomad“ tuginedes vaatlevad Inna Põltsam-Jürjo, Jaagup Kreem, Toomas Abiline …
Loomad andsid iseäranis vanemal ajal linnapildis tugevalt tooni, seda nii oma kohalolu kui ka tegevusega. Loomapidamine vajutas pitseri tallinlaste eluruumile ja elukvaliteedile. Linnas vabalt ringi jooksvatest loomadest jäi maha haisvat sõnnikut, sead tuhnisid üles tänavaid ja õuesid, olles niiviisi eriliseks nuhtluseks. Kalmistule ja kirikuõuele sissepääsu tuli takistada spetsiaalse tõkendiga, et iseäranis sead ei pääseks seal kurja tegema. Kärssninad ei peljanud tungida võõrastesse hoovidesse ja majadesse. Sead kui kõigesööjad võtsid enda peale inimeste toidujäätmete likvideerimise.
- aasta Tallinna rae määrus nõudis, et linnaelanike sigade karjatamiseks tuleb ametisse võtta spetsiaalne karjus. 1530. aastatel anti välja keeld loomade vabalt pidamiseks nii linnatänavatel kui ka väljaspool linnamüüre. Tallinna rae korralduse järgi tuli linnas vabalt ringi jooksvad pudulojused viia marstalli ehk linna tööhoovi, kust need alles vastava tasu eest omanikule tagastati.
Inimene, hügieen ja loomasõnnik
Loomapidamine tekitas linnas mitmesuguseid probleeme, eelkõige jäätmeid ja hügieeni puudutavaid, ent ka turvalisusega seotuid. Juba Tallinnas kehtinud Lübecki õiguse 1282. aasta koodeks tegeles nende muredega. Nii keelas linnaõigus ehitada sealautu kirikaiale ja tänavale lähemale kui 5 jalga (u 1,5 m) ning naabrist pidid need jääma vähemalt 3 jala kaugusele (u 90 cm). Samas olid seasulud Tallinnas tehtud kohati lausa tänavale. 15. sajandi algul käskis raad need heakorra parandamiseks kaheksa päeva jooksul maha lammutada. Juhul kui korraldusele ei allutud, lasi raad need ise lammutada ning keelas edaspidi uusi ehitada. Majaõuedes asuvatest lautadest pärineva loomasõnniku linnast väljatoimetamise eest pidi iga tallinlane ise hoolitsema. 15. sajandi alguse raemäärus nägi ette, et sõnniku pidi igaüks viima oma aeda, tänavale oli trahviähvardusel keelatud seda loopida. Heakorra probleeme linnas tekitas ka loomade söötmine. Veel u 1880 anti Tallinnas välja kolmes keeles korraldus, mis keelas linnatänavatel hobuseid ja kariloomi sööta.
Lihtrahva teadlikkus hügieenist ei olnud veel uusajalgi kuigi kõrge. Sellest annab tunnistust suhtumine vee puhtusesse. Näiteks Härjapea jõge, mille vett kasutati joogiks, reostasid selle ääres paiknenud töökojad, sinna juhiti heitvesi; 1884 kaebasid elanikud, et Härjapea jõe vett reostatavat, kuna Liivaoru veski juures ujutati hobuseid. 1882 leiti järelevalve käigus, et Karja-allika lähedale oli kokku voolanud roiskvett, allika kaldal asus hobusetall ja veidi eemal käimlad. Ülemiste järve juures olid karjamaad, loomad käisid suvel palavaga järves ning tegid sinna mustust, voorimehed ujutasid seal oma hobuseid, ent vees käisid ka inimesed.
Pudulojuste rohkus linnas
Kui palju kariloomi võis Tallinnas kokku olla, selle kohta pärineb statistiline andmestik alles uusajast. Vanemal ajal loomade arvu üle täpset arvestust ei peetud, kirjalikest allikatest võib leida vaid juhuslikke teateid loomade arvu kohta mõnes konkreetses majapidamises. Selliste andmete põhjal üldistuste tegemine on aga riskantne ja keeruline. Linnaelanikul oli mõistagi vähem pudulojuseid kui talus või mõisas, sest tema peamised tegevusalad olid käsitöö ja kaubandus, mitte põllumajandus, mis ei tähenda, et linlase kari tingimata ainult paari loomaga piirdus. Näiteks kuulus 16. sajandi keskpaiku Tallinna eestlasest kalurile Mattyßele, kes oli vaene mees ja „elas peost suhu“, 7 siga, lisaks veel 3 hobust, 2 lehma ja 2 härga. Sotsiaalselt prestiižsemat voorimehe ametit pidanud Bertold Redikesti loomakari koosnes 4 seast, 5 põrsast, 3 hobusest ja 1 lehmast.
- sajandil elas Tallinnas hinnanguliselt 7000–8000 inimest ja kui igaüks nendest pidas kasvõi ühte lehma ja muud looma, tegi see kokku väga suure hulga pudulojuseid. Loomade arv Tallinnas oli ajas pidevas muutumises, see suurenes või vähenes eelkõige vastavalt elanike arvule, viimane kõikus iseäranis tugevalt linna laastanud epideemiate tõttu. 1871. aasta andmete järgi oli Tallinnas koos Toompea ja eeslinnadega kokku 3647 karilooma. Elanikke oli samal ajal u 30 000 (koos sõjaväelastega 31 269, ilma 29 162 elanikku). Selle järgi oli keskeltläbi igal kaheksandal inimesel üks pudulojus.
Vanemal ajal korraldasid Tallinnas karjatamist raehärrade hulgast määratud karjamaahärrad, kes palkasid karjased, kasseerisid karjatamisraha ning pidasid linnakarja jaoks sugupulle. Linna kari koguti väravate juures kokku ja viidi karjamaale. Oli olemas Karjavärava kari ja Suure Rannavärava kari. Karjateed Toompealt läbi vanalinna mööda Suur-Karja tänavat kasutati 1768. aastani, mil raad selle ära keelas. Umbes samal ajal suleti üldse Karja värav, mis restaureeriti ning avati liikluseks 1776. Toompea elanike loomi aeti seetõttu karjamaale nn Pikasilla kaudu ehk üle pika puusilla, mis viis Toompealt alla üle vallikraavi. 1870 Tallinnas sündinud Konstantin Westenberg meenutab, kuidas tema 1850. aasta paiku Tallinna elama asunud isa jutu järgi peeti siis igas majas lehmi ja kitsi, kelle laudaruumid oli õuel. Hommikuti läksid karjad karjasepasuna helide saatel linnast välja.
Loomad olid oluliselt väiksemad
Millised nägid kesk- ja varauusaja koduloomad välja võrreldes tänapäevastega, selle kohta pakub infot arheoloogiline leiuaines. Arheoloogia andmetel olid veised vanal ajal suhteliselt väikest kasvu (turjakõrgus 100–120 cm) ja lühikeste sarvedega. Tallinna Jaani seegi vakuraamatu (1435–1507) andmetel kasvatati ruskeid, ruskekirjusid ja mustakirjusid, musti ning valgeid veiseid. Sihipärast kariloomade tõuaretust vanal ajal veel ei toimunud. Vana aja kastreerimisvõtted olid sageli julmad ja traumeerivad.
Baltisaksa kunstniku C. Buddeuse joonistuste järgi olid 19. sajandi algul Tallinna veised punased, punase-valgekirjud või valged ja suurte sarvedega, sarnandes eelkõige tänapäevase eesti punase tõuga, kuivõrd eesti maatõugu veis on valkjaspunast, harva ka punast värvi, ent nudipäine. Arheoloogia andmetel olid Eesti lambad keskajal 60-sentimeetrise turjakõrgusega, emasloomad oli valdavalt nudipäised, ent esines ka üksikuid sarvedega isendeid, jäärad seevastu olid suurte ja tugevate sarvedega. Tallinnast on leitud kaks neljasarvelise lamba koljut, üks nendest 13.–14. sajandist. Neljasarveliste lammaste koljusid on saadud Rootsi kiviaja asulatest, samuti esineb neid keskaja linnade luumaterjali hulgas. Nii on võimalik, et Tallinna leidude puhul oli tegu Rootsist sisse toodud loomadega, samas pole välistatud, et kohalikel lammastel oli tekkinud mutatsioon. Vana aja sead sarnanesid rohkem metsseaga, nad olid tänapäevastest saledama kehaehitusega, pikema koljuga ja laiema otsmikujoonega.
Loomad kui materjal
Tallinna ajaloo varasel perioodil omas enamik linlasi mõnda looma, tegeles nende eest hoolitsemise või loomapidamissaaduste hankimise ja töötlemisega, seega igapäevaselt puutusid kõik linlased kas vähem või rohkem otseselt loomadega kokku. Paljud ametid olid seotud loomadega või loomapidamissaadustega: voorimehed kasutasid kaubaveol hobuseid, loomanahkade töötlemisega tegelesid parkalid, need olid tähtsaks tooraineks kingseppadele, vööseppadele, sadul- ja rihmseppadele, raamatuköitjatele jne, kuivõrd nahka kasutati nii rõivaste, jalavarjude, aksessuaaride kui ka mööbli valmistamisel. Veel enam, enne paberi laialdast kasutuselevõttu kirjutati pärgamendile ehk eriliselt töödeldud (mitte pargitud) õhukesele loomanahale (vasika-, kitse- või lambanahk). Märkimata ei saa ka jätta, et jõukad linnakodanikud puhkasid juba keskajast peale oma päevast väsimust välja sulemadratsitel.
Loomadega puutusid igapäevaselt ja otseselt kokku Tallinna lihunikud, kelle ametiks oli linlaste liha ja lihasaadustega varustamine. Tegu oli ühe vanima ametiga linnas, oma skraa said nad juba 1394. Linnas otse tänaval keegi loomi tappa ei tohtinud, selle keelu väljaandmisel peeti silmas eelkõige tavalisi linnaelanikke. Lihunike tarvis tapeti loomi tapamajas või -hoovis. Oma tarbeks võis lihunik tappa siiski 1–2 lammast nädalas, suurema arvu korral pidi tõurastamine toimuma tapamajas. Tõnismäel Püha Antoniuse kiriku (kabeli) lähedal oli selleks otstarbeks puutaraga piiratud maa-ala. 1515. aastal ehitati puutara asemele kiviaed, sest talvel harrastasid vaesed inimesed puutara küttepuudeks lammutamist. 1635. aasta raekorraldusega lubati ehitada tapahoov Suure Rannavärava ette, linnakraavist merre suubuvale väljavoolukanalile, et selle kaudu pääseks roiskvesi merre.
Liha kui kiiresti riknevat kaupa lubas Tallinna raad müüa ainult karnides. Selle põhjus on mõistetav – roiskunud liha võis kergesti inimese tervisele ohtlikuks saada. Tallinna rae trahvihärrade arveraamatus jääb ebakvaliteetse lihaga kauplemise eest karistatud lihunikke vähe silma. Üks selliseid oli 1556. aastal lihunik Mattias Koene, kes müüs riknenud liha ja pidi maksma trahvi 2 marka. 1568 müüs Hans Hane aga lehmaliha härjaliha pähe. Küll on aga lihunikke karistatud korduvalt seepärast, et nad müüsid liha kallimalt, kui raad oli lubanud.
Tähtis materjal kehakatete valmistamisel oli nahk. See seletab nahaerialal töötavate meistrite suhtelist rohkust keskaja linnas. Naha parkimisega tegelesid parkalid, samuti kingsepad. 1360 keelati Tallinnas nahaparkimine turuplatsil. Heakorra tagamist silmas pidades püüdis raad kõik ebameeldivaid jäätmeid tekitavad ametid linnast välja eeslinna alale tõrjuda.
Loomaaed garderoobis
Kõige liigirikkam „loomaaed“ on läbi ajaloo näidanud end tallinlaste garderoobis. Nagu kirjutab kroonik Balthasar Russow: „Kõrgema seisuse rahval olid seljas ilvese-, leopardi- ja nugisenahkadega, lihtsatel aga hundi-, kärbi- ja rebasenahaga vooderdatud kuued.“ Varaloenditest ja muudest dokumentidest tuleb esile veel orava-, metskitse-, saarma-, naaritsa-, soobli- või nirginahast valmistatud või sellega kaunistatud rõivaid. Vististi kasutati isegi kassinahka, näiteks kuulus ühele Tallinna kodanikule musta kassi nahaga vooderdatud mustast kartekist krae. Karusnahast tehti lisaks rõivastele ka tekke, näiteks esines hundinahast tekke.
Kuid loomanahad olid Tallinnale ka oluliseks kaubaartikliks. Iseäranis keskajal veeti Tallinna kaudu Lääne-Euroopa turule suures koguses Vene karusnahku.
Loomad toidulaual
Rasvasuse poolest armastati sealiha, delikatessiks ja luksuseks oli metsloomaliha. Seevastu soolaliha oli igapäevane ja/või lihtrahva toit. Näiteks Tallinna Jaani seegi 17. sajandi keskpaigast pärit menüü järgi pakuti seegielanikele neljapäeviti soolalihaga keedetud herneid. Keskajal ja hiljem oli Tallinnas tavaks suurteks pidusööminguteks, näiteks gildijootudeks, osta sageli terve härg, millest valmistati moorpraadi, just see püsis sajandeid traditsioonilise liharoana pidulaual. Ent olulisel kohal pidumenüüs olid veel seasink, suitsuvorst ja loomakeeled, nii nägid Tallinna 16. sajandi esimese poole luksusmäärused ette serveerida neid pidusöömingul eelroa ja prae järel.
Tallinna keskaegseil pidusööminguil armastati pakkuda ka lambapraadi, näiteks 1547 varus raad Tallinna komtuuri kostitamiseks kokku 9 lammast, kohioinast ja talle. Väga levinud oli kodulinnuliha serveerimine pidulaual, nii tehti toiduks Tallinna komtuuri kostituseks 1547. aastal 109 kana ja 6 kabunat ehk kohikukke. Väo küla talupojad varustasid keskajal Tallinna raadi hinge- ja mardipäeva hanedega. Seejuures vajas raad hingepäevaks 25–40 hane, mardipäevaks vähem. Munad oli olulised nii iseseisva toiduna kui ka toiduvalmistamisel.
Keskajal oli laialt levinud seajalgade söömine, need olid seejuures pidulaua tähtsad komponendid. Näiteks 1427. aastal osteti Tallinna rae jõulupeoks 54 ning 1428. aasta vastlapeoks 24 seajalga. Kuid neid on raehärrad söönud ka hingedepäeval ning ühel uusaastapäevale järgnenud (pühapäeval pärast uusaastat) söömaaegadest.
Keskaja pidusöömingut võib vaadelda kui terviklikku kunstiteost, millega võõrustaja püüdis pakkuda külalistele mitmesuguseid elamusi, nii kulinaarseid kui ka visuaalseid jms. Loomadel-lindudel oli selles tähtis roll. Esmalt olid menüüs eriliste retseptide järgi valmistatud lihatoidud, üldse liha lai valik, lisaks koduloomadele ka ulukiliha. Eliidi pidusöömingute kõrghetk – nn üllatusroog – võis olla väga fantaasiarikas. Tallinnas eelistati tagasihoidlikumat, vaoshoitumat varianti, näiteks 1513. aastal Wolter von Plettenbergi külaskäigu ajal Tallinna oli lauakaunistuseks kullatud sulestikuga paabulind. Viimase ülekuldamise eest maksis raad maalrile, nii et tegu võis olla ka ehtsa kullaga ülevõõpamisega.
Tallinlased mõistsid mets- ja laululinde siiski ka enamaks pidada kui pelgalt kõhutäiteks, sellest annab tunnistust linnupuuride olemasolu vara hulgas: 1586 Jasper Ryeril, 1733 kaupmees Habbenil kaks kanaarilindu. Ilmselt peeti Tallinnas nagu Saksa linnadeski peamiselt just kanaarilinde ja papagoisid.
Paha peale läinud pudulojused
Tallinnas kehtinud Lübecki linnaõigus pani paika inimeste omavahelise suhtlemise reeglid, kuid selles leidus ka inimese-looma suhet puudutavaid punkte. Linnaõiguses esinevad vaid koduloomad – hobune, koer, veis. Nendest vaieldamatult kõige enam on tähelepanu pööratud hobusele. Sageli pole loomi täpsemalt määratletud ning on kasutatud üldist mõistet „pudulojus“, „elajas“. Üldjoontes peegeldas linnaõiguses esinev „loomaaed“ linnakodanike elukeskkonda.
Peamiselt reguleerisid linnaõiguse loomi puudutavad artiklid loomadele või nende läbi tekkinud kahju kompenseerimisega seotud küsimusi. Linnaõiguses käsitleti looma rünnakut inimese vastu. Tallinna 1282. aasta koodeks sätestas, et kui mõni koduloom või elajas inimest vigastas, siis looma omanik ei pidanud vastutust kandma, viimast nii juhul, kui intsident toimus looma peremehe kodus kui ka tänaval. Sellise õigusprintsiibi aluseks oli looma käsitamine sisuliselt asjana. Kui kohus ei tuvastanud loomaomaniku tahtlikkust looma abil kahju teha või omanik ei teadnud, ei osanud arvestada, et loom võib kedagi kahjustada, siis õiguse järgi temal süüd ei olnud. Küll aga oli tavaks loovutada inimest rünnanud loom kannatanule. Tallinna Lübecki õiguse 1586. aasta redaktsioonis seisab, et selline loom läheb võrdses osas kannatanule ja kohtule.
Tallinna linnaõiguse koodeks sätestas, et niisuguse looma leidja pidi sellekohast teadet laskma usupühadel kirikus kuulutada. Kui keegi looma omaks ei tunnistanud, tuli ta maha müüa ning „paigutada raha aastaks ja päevaks jumalakotta“, kui ikkagi kedagi ei ilmunud, siis pidi raha jääma „jumalakojale selle hinge eest, kelle oma see elajas oli“. Nii sai loom ilmaliku õigusega reguleeritud viisil aidata kaasa oma omaniku hingeõndsuse saavutamisele.
Pudulojused, kriminaalkuriteod ja sodoomia
Tallinna linnaõigus ei reguleerinud kaugeltki mitte kõiki võimalikke loomadega seotud asju, näiteks, mis puudutas erinevaid kriminaalkuritegusid. Nende kohta pakub teavet kohtupraktika.
Kõige enam näib olevat juhtumeid, mis puudutasid loomade vargust. 1439 varastasid kaks meest öösel karjamaalt veise ja tapsid selle, viis meest varastasid 1 härja ja 2 lammast, mis karistus nendele määrati, seda pole ära toodud. Tallinna kohtufoogti sama aasta märkmete järgi püüti kinni veel kaks meest, Henneke ja Melevylye, kes tapsid öösel linnaväravate ees sigu ning peitsid need kotti. Seavargad tabati otse teolt, viidi kohtu ette ning mõisteti poomissurma. Henneke ja Melevylye pahategu kvalifitseerus suureks varguseks, mida keskajal karistati poomisega. Loomade vargusele võis inimesi ajendada mitte ainult soov nende müügist kasu lõigata, vaid ka lihtsalt nälg. Just 1438–1439 valitses Euroopas üks sajandi suuremaid näljahädasid.
Raskeks ja võikaks kuriteoks loeti kesk- ja varauusajal sodoomiat, viimases süüdistatute vastu algatatud kohtuprotsesse on Tallinna ajaloost teada mitu ning mõni nendest jõudis isegi kroonika veergudele. Selle kuritöö eest karistati mitte ainult inimest, vaid eluga ei pääsenud ka loom. Näiteks sattus 1675 sodoomia tõttu kohtu alla Ebert Detling, talle anti tema nooruse tõttu armu ning ei määratud elusast peast tulesurma, vaid hukati mõõgaga, teistele hirmutamiseks visati tema pea ja keha tuleriidale koos lehmaga, kes samuti eelnevalt tapeti hoobiga pähe, mõlemad pidid saama põletatud. Samamoodi hukati 1726 nii mees kui ka lehm ja põletati.
Suhtumine loomadesse
Eesti muinaskultuuris oli näiteks seakultuse tähendusväli lai, see hõlmas viljakust, pereõnne, võimu ja vägevust. 13. sajandi vallutus, maa kristianiseerimine ja uue ideoloogia kinnistumine tõi kaasa teistsuguse mentaalsuse ja teised väärtushinnangud. Nii Vanas kui ka Uues Testamendis on seal negatiivne tähendus, siga nimetatakse roojaseks, ebapuhtaks loomaks. Kristlikus ikonograafias ja sümboolikas on siga seotud nõidade ja ketseritega, aga ka pahedega, eelkõige laiskuse, iharuse, apluse, õgardlusega. Halvustavat suhtumist seasse võis kuulda kirikus jutlustel. Näiteks Tallinna Pühavaimu kiriku abipastor Georg Mülleri (u 1570–1608) eestikeelsetes jutlustes on siga mainitud küll harva, kuid üksnes negatiivses kontekstis. Keskaja lõpust, varauusaja algusest leidub tunnistusi, kuidas igapäevases elus ja suhtluses ilmutab end uue ideoloogia kantud negatiivne suhtumine seasse. Maetten Mulle pilkas 1562 Tallinna õlut, öeldes „Seda õlut peaks sigadele andma, mitte inimestele müüma“, osutades sellega seale kui kõigesööjale, kelle jaoks toidu kvaliteet pole tähtis. Sõna „siga“ kasutati halvustamaks inimest või tema käitumist.
Aadlivappidelt, aga ka hooneid/elamuid kaunistanud raidkividelt võib samuti leida loomade kujutisi. Ühte omapärast vappi on kujutatud TLM kogusse kuuluval 17. sajandi raidkivil, sellel võib kilbipildil näha sea seljas ratsutavat alasti naist. Pikkade lahtiste juustega naine hoiab käes kolme õit – roosi –, mis korduvad kiivriehisel. Olemasoleva info järgi peaks olema tegu Andreas Harde ja Anna Molleriga seotud vapiga. Keskaja ikonograafias kujutatakse koos seaga või sea seljas ratsutamas pahesid ja patte, niisamuti nõidu. Antud juhul ei saa küll millegi sellisega tegu olla, ent millist sõnumit pidi selline kivisse raiutud vapp kandma, jääb esialgu mõistatuseks.
Lübecki õigus
- 68. Keda vigastab koer
Kui keegi läheb teise mehe majja, ükskõik mis asjus see ka sünniks, ja teda vigastab seal majas koer või elajas, mil viisil teda ka ei vigastataks, ei pea majahärra vigastatu ees selle pärast vastust andma.
- 69. Kellele elajas tänaval häda teeb
Kui kellegi elajas kõnnib tänaval ja teeb mõnele inimesele häda väljaspool maja. Kui elaja omanik ta ära ajab ja teda ligi ei kutsu, ei pea ta vigastuse pärast vastutama ega vanduma.
- 125. Kes kahjustab teise hobust
Kui keegi teeb kahju teise hobusele või lehmale või mis loom see ka poleks, kui ta tahab, võib ta selle temale hüvitada, nii et foogt asjasse ei sekku. Kui aga foogtile on kaevatud või kui kohtuteener on kohale tulnud, siis peab foogt selle kohta esitama süüdistusotsuse, et seda lahendada.
- 140. Käimlat ja sealauta ei tohi kirikaiale ja tänavale ehitada lähemale kui viis jalga, naabrile mitte lähemale kui kolm jalga.
- 151. Hobuse pärast tülitsemisest
Kui inimeste vahel tõuseb tüli hobuse pärast või mõne teise elaja pärast, millele üks teise omandiõigust ei tunnista ja üks salgab, et see on teise oma, siis on foogtil õigus sekkuda. Eksleb aga ringi elajas, kelle keegi on kaotanud; kes selle siis kinni peab, on kohustatud laskma sellest usupühade ajal kirikus kuulutada. Kui aga ei tule see, kelle oma see oli, siis tuleb ta müüa ja paigutada raha aastaks ja päevaks jumalakotta. Kui siis keegi ei tule, peab see raha jääma jumalakojale selle hinge eest, kelle oma see elajas oli.
Tallinna lihunike skraa 1394. aastast
Ka ei tohi keegi osta kariloomi aadrilaskjatelt ega saunameestelt ega pidalitõbistelt, ühe marga (trahvi) ähvardusel ja sama palju raele.
Samuti, kui kariloom tuleb tapamaja ette/juurde ja murrab jala, ei tohi teda tappa karnides müümiseks, kolme ööri ähvardusel.
Ja keegi ei tohi ühelegi sakslasele müüa tangus sealiha, mille kohta tuleb kaebus, poole veeringu ähvardusel ja sama palju raele.
Samuti, kui keegi tükeldab kärvanud või tõbist looma, ja keegi teine teab sellest, tuleb mõlemal, nii sellel, kes seda tegi, kui ka sellel, kes asjast teadis – ametist lahkuda.
Tallinna kodanikumäärus ehk bursprake 15. sajandi algusest
Samuti ei tohi keegi sõnnikut lautadest tänavale loopida, ühemargase trahvi ähvardusel.
Samuti, kes sõnnikut, kruusa või mulda minema veab, peab selle jalust ära vedama või oma aeda, mitte kuhugi mujale, ühemargase trahvi ähvardusel ning naaber pidagu naabrit silmas.
Samuti peab igaüks seasulud kaheksa päeva jooksul tänavalt maha lammutama või laseb raad need lammutada, ega luba uusi ehitada.
Tallinna kohtufoogti Otto Mestorpi protokoll
Aastal 1484, kolmapäeval pärast Matteuse päeva (22.09) hukati siin üks, kelle nimi oli Mathias ja kes oli tegemist teinud ja ebaloomulikul viisil asja ajanud lehmaga. Ta pandi koos lehmaga tuleriidale ja põletati.
Tallinna kohtufoogti Johann Kampferbecke protokoll 1554
Üks on lehmaga elajalikku kõlvatust teinud, ning on koos lehmaga õhtul kui linnaväravad suletakse, Mädajärvele viidud, selleks et keegi ei saaks sellest midagi teada.
Balthasar Russow. Liivimaa kroonika. Enne aastat 1494
/…/ tallinlased on lasknud saksa seaduse järgi surnuks keeta ühe venelase, kes valekillingeid nende linnas oli müntinud; ning teise venelase, kes elajalikult teolt mära kallal tabati, on nad kristliku õiguse järgi ära põletanud.
Tallinna Lübecki õiguse 1586. aasta redaktsioon
Kui ka avalikul turupäeval kedagi vigastab hobune, härg või siga, siis ei pea looma peremees selle eest vastutama.
Kui müüdud härjad, sead, oinad ja muud elajad leitakse olevat haiged, peab müüja need tagasi võtma. Kui ta sellest teadis ja seega ettekavatsetult haiget looma müüs, tuleb teda selle eest trahvida.
Balthasar Russowi kroonika
- aasta katkust, mis kestis mardipäevast uusaastani:
Siis olid kõik linna tänavad ja turud ja kõik maanteed ja külad hoopis tühjad ja linna kirikutes ei peetud mitu päeva jutlust. Ja mõnes külas ei olnud ükski inimene nii terve ja tugev, et ta loomi oleks saanud sööta ja joota; seepärast kuuldi mitu päeva haledat näljaste loomade ammumist ja määgimist.
Balthasar Russowi kroonika
Kokkupõrge Tallinna all, 1560:
/…/ ju kui nad umbes kolmveerandi penikoorma kaugusel linnast ühe eelsalga peale sattusid, kes röövitud kariloomi ära olid ajamas, siis lõid tallinlased üsna palju neist maha ning võtsid ära kogu selle saagi, mille need olid toonud Läänemaalt, kokku mitu tuhat looma ühes mõningate vangidega, ja lasksid linna poole ajada.