PUHAS RAHVADOKUMENTAAL: Koduloolane Heiki Raudla julgustab kohalikku pärimust koguma. Kauaaegse Viljandi elanikuna on ta aastaid telgitaguseid mööda käinud ning tutvustab nüüd väikese koha toredaid lugusid, mille peategelasteks on kõigile tuntud eestlased. Üles astuvad ministrid, presidendid, poliitikud ning ühiskonnategelased. Tere tulemast, selles jandis on kõigil muheda klouni roll!

Kadunud muruniitja

Kümmekond aastat tagasi vahetult enne jaanipäeva ostis Helir-Valdor Seeder endale uue muruniitja. Oli selline punane ja iseliikuv ning maksis pool kuupalka. Jaanilaupäeval oli kena kuiv ilm ja Seeder vuristas oma uue muruniitjaga inglise muru teha. Kutsusime teda koos Jaak Pihlakuga järve äärde, aga Seeder ei raatsinud kallist aega lõbule kulutada. Järve ääres jaanitule ääres helistasime talle veidi enne keskööd veel ja küsisime nii muuseas, et ega tal muruniitjat vaja pole. Seeder vastas muidugi, et ei ole, tal juba üks on.

Kui järgmisel päeval lõuna paiku Seedrit nägime, oli ta üsna morn ja küsis, kuhu me ta muruniitja panime. Selgus, et see oli öösel ära varastatud. Selgitasime, et meie ei tea sellest midagi. Seedri kahtlev pilk aga reetis, et ega ta meid väga ei uskunud. Hiljem oli muruniitjast veel mitmel korral juttu ja pidime iga kord seletama, et meie ei tea sellest kadumisest midagi. Lõpuks ostis Seeder uue punase iseliikuva muruniitja. Järgmise aasta jaanilaupäeval oli Seeder väga ettevaatlik, ta pani õhtu eel muruniitja ja muu tehnika kuuri luku taha. Aiast ei läinud seekord midagi kaduma, kuid järgmisel hommikul selgus, et öösel oli maja eest lipp ära varastatud. Kui ta meid seekord järgmisel päeval kohtas, vaatas ta taas veidi altkulmu ja küsis väsinud häälega: „Ega te mu lipust midagi ei tea?“

Nõunikud rohkem sõna ei saa

2000. aasta kevadel möödus aasta Mart Laari teise valitsuse ametisse astumisest. Sel puhul toimus Orlovi lossis pidulik õhtusöök. Kohal olid ministrid, osa abikaasadega, osa mitte, Riigikogu liikmeid ja ministrite nõunikud. Muusikat tegi Rock Hotel, solist oli Ivo Linna.

Õhtusöök möödus meeleolukalt. Oli palju sõnavõtte. Avasõnad lausus Mart Laar, kes näitas käega ansambli poole ja võrdles seda valitsusega ning leidis kõne lõpus, et valitsus on sama hästi kokku mänginud nagu Rock Hotel. Teised sõnavõtjad võtsid Laaril sõnasabast ja arvasid teemat edasi arendades samuti, et ministrid on üksteisega hästi kokku mänginud ning tulemuseks on hea riigimuusika. Kui ministrid olid rääkinud, teatas Laar, et nüüd saavad sõna ministrite nõunikud. Juhuslikult olin esimeseks kõnelejaks mina. Otsustasin asja teise nurga alt vaadata ja leidsin, et on küll väga tore, kui mängijad naudivad oma koosmängu, aga tähtis on ka, et kuulajatel ja tantsijatel ehk rahval oleks sama meeldiv.

Ootamatult tekkis korraks vaikus.

Siis tõusis Laar püsti ja lausus: „Nõunikud enam rohkem sõna ei saa.“

Edasi jätkus pidu sama meeleolukalt, kuid ilma sõnavõttudeta.

Põltsamaa asemel Mõisaküla kaudu

President Lennart Meri armastas suhelda. Kord aastas kutsus ta enda juurde kokku kõik Eesti maavanemad, kel oli siis rohkem õigusi ja võimu kui praegu. Ka tegi ta koos kaaskonnaga, st oma kantseleirahvaga visiite kõikidesse maakondadesse. Tavaliselt kestis see kaks-kolm päeva. Visiidi aeg oli pikalt ette plaanitud ja nii pidid maavanemad juba varakult esitama visiidi kava. 1995. aastal oli 1. kuni 3. juunini planeeritud Meri visiit Viljandimaale. Kombeks oli, et maavanem läheb siis presidendile maakonnapiiril vastu. Tolleaegne Viljandi maavanem Helir-Valdor Seeder saatis visiidi kava ja teatas Merile, et ootab teda Põltsamaal.

Miks selline valik? Kuulus ju Põltsamaa hoopis Jõgeva maakonda. Seeder otsustas Meri kaasata oma haldusreformi ideesse. Juba tollal räägiti palju haldusreformist, õigemini haldusterritoriaalsest reformist, kus lisaks valdade vähendamisele arutati vahel ka maakondade arvu vähendamist. Seeder pooldas mõtet, et alles peaksid jääma ajaloolised maakonnad, aga Nõukogude ajal moodustatud rajoonidest tehtud maakonnad nagu Põlva, Jõgeva, Rapla jne peaksid kaduma. Põltsamaa kuulus enne sõda Viljandi maakonda, kuid Põltsamaa kirik endiselt Viljandi praostkonda. Viljandi praostkonna praost ja Põltsamaa kirikuõpetaja Joel Luhamets aga elas Põltsamaal. Nii oleks Seeder kohtunud Meriga Viljandi praostkonna piiril ja kui see trikk oleks läbi läinud, oleks Meri andnud Eesti poliitikutele selge vihje, et ta toetab vaid ajalooliste maakondade alles jätmist.

Meri mõtles kolm päeva, kuidas Seedri ettepanekut diplomaatiliselt korrektselt lahendada ja teatas lõpuks, et ta sõidab Viljandisse hoopis Mõisaküla kaudu. Nii pidi Seeder Merile vastu minema mitte Põltsamaale, vaid hoopis Mõisakülla.

Aru, tarkus ja mõistus said kokku Olustveres

1995. aasta 3. juuni õhtul toimus Olustvere vanas mõisahoones pidulik õhtusöök. Kohal olid president Lennart Meri koos abikaasa Helle Meri ja kaaskonnaga, Viljandi maavalitsuse ja kohalike omavalitsuste esindajad. Kohalik koolijuht ja volikogu esimees Arnold Pastak oli lasknud katta piduliku laua mõisa kaminasaali. Õhtusöök pidi tähendama Lennart Meri kolmepäevase visiidi lõppu Viljandimaal.

Kui hakati lauda istuma, selgus, et presidendi protokolliülem Piret Saluri (seesama, kes hiljem tõlkis Mika Waltari raamatu „Sinuhe, egiptlane“) oli paigutanud Meri ümber istuma presidendi kantselei töötajad. Meri ajas selle peale silmad suureks ja nuhtles nii protokolliülemat kui ka kantseleid sellise plaani eest ning lisas, et oma kantselei töötajatega saab ta iga päev suhelda ja andis korralduse paigutada nad temast võimalikult kaugele.

Üsna piduliku õhtusöögi alguses oli ette nähtud, et omavalitsuste esindajad peavad end presidendile tutvustama. Oli see nüüd juhus või mitte, kuid neli esimest tutvustajat olid Peep Aru Viljandist, Rein Tarkus Hallistest, Tõnu Mõistus Kõost ja lõpuks Jüri Patune Abjast.

Saalitäis rahvast kuulas tutvustamist muiates ja neljanda mehe juures naeris juba terve saal. Ka Lennart Meri ei pidanud vastu ja ütles: „Kui ühes maakonnas on koos aru, mõistus ja tarkus, siis võib seal ka ju üks patune olla.“ Aplaus oli vägev ja kõik tundsid sel hetkel, et presidendi visiit oli saanud vägeva punkti.

Suitsupuudus Kadriorus

Kadunud president Lennart Meri oli kirglik suitsetaja. 1990. aastate algul tõmbas ta Camelit, hiljem läks üle Marlboro peale. Kui Meri 1992. aasta presidendivalimiste ajal Viljandi kohvikut külastas, ei lubatud tal seal suitsetada. Vastu tahtmist möödus Meri lõunasöök seal suitsuta.

Sigaretist ei loobunud ta aga isegi siis, kui jälgis 1995. aastal Viljandi staadionil esimesi sõjajärgseid Sakala mänge. 1993. aasta sügisel toimus Kadrioru lossi söögisaalis Meri ja Isamaa fraktsiooni julgeolekualane nõupidamine. Ainsana tõmbas suitsu Meri ja ainult tema ees laual oli uhke tuhatoos.

Äkki sai Meril Camel otsa ja selgus, et terves lossis polnud enam ühtegi pakki. Seepeale pakkus Illar Hallaste talle naeratades oma Cameli pakki. Seda Meri hindas ja kohe ilmusid tuhatoosid ka teiste suitsetajate ette.

Lennart Meri kallis täitesulepea

Kord Viljandit külastades rääkis Jüri Luik Viljandi kohvikus järgmise loo Lennart Merist: „1991. aastal oli Lennart Meri Eesti välisminister Edgar Savisaare valitsuses. Kord tuli tal kohtumisel Prantsuse välisministri Roland Dumas’ga alla kirjutada ühele koostöölepingule. Uhkel vanaaegsel laual lebasid nahkkaante vahel lepingu tekstid ja ees seisis allkirjastamine. Mõlemad võtsid naeratades välja oma allakirjutamisvahendid. Merile oli just hiljuti kingitud uhke hinnaline kullatud sulepea, mille väärtus võis olla kolmesaja dollari ringis. Dumas’l oli mingi odav plastmassist kirjapulk. Allkirjad antud, tegi Dumas kavalalt naeratades Merile ettepaneku nagu tavaks kirjapulgad vahetada. Meri jäi seekord pikalt mõttesse: ikkagi kallis kingitus, mitmesaja dollariline. Lõpuks ta naeratas oma Viiralti maalilt tuntud naeratust ja ulatas hinnalise kuldsulepea Dumas’le.“ Huvitav on, et 9. mail 1998 anti Dumas’le Meri poolt Maarjamaa Risti I klassi teenetemärk. Kui märgi saamise puhul oli vaja alla kirjutada, kas Dumas tegi seda Merilt saadud sulepeaga? Dumas’ poliitiline karjäär lõppes kurvalt. 2001. aastal tunnistati Roland Dumas süüdi korruptsioonis ja ta pandi kuueks kuuks vangi. Lisaks määrati talle veel suur rahatrahv. Aga ta elas selle üle ja suri 3. augustil 2015 93-aastasena. Kus Lennart Merilt vahetuskaubana saadud kirjapulk olla võib, pole teada.

Jüri Vilmsi venna lennukad ideed

Margus Tsahkna idee 2 miljonist eestlasest pole sugugi uus. Viljandimaa mehel, Päästekomiteesse kuulunud Jüri Vilmsil oli noorem vend Juhan (1893 Kabala – 1952 Buenos Aires), kes õppis arstiks ja avaldas mitmeid mõtteid eesti rahva iibest, mitmenaisepidamisest jmt. Oma ideid käis ta enne sõda Viljandis Koidu seltsimajas mitme loenguga propageerimas. Ta leidis, et tuleb eriliselt rõhku panna rahva maaga sidumisele ning maa sotsiaalolustikku tuleb parandada. Olulised on teede võrk, raadio, korteriolud, hoolekanne, arstiabi, abivahendid jne. Rohkem tuleb rõhku panna perenaise töö lihtsustamisele. Uusi tööstusi tuleb eeskätt lubada rajada valdadesse. Vilmsi arvates pole lubatav, et naistele makstaks vähem palka tööaladel, kus ka mehed töötavad ja kus see ei olene füüsilisest jõust. Palgad tuleb ühtlustada ja sellega kaob põhjus odavuse tõttu naiste tööjõudu kasutada.

Abielulahutusi tuleb takistada. Ei saa sundida inimesi vägisi koos elama, kuid et nad ei lahutaks, tuleb neid kooselule kasvatada. Süüdlast poolt, kui see leidub, tuleb karistada kui sotsiaalset või avaliku elu korda rikkunud kodanikku, kellelt saadud kõrge trahviraha läheks lastekaitsefondi. Kui on lahutus kokkuleppel, kannavad karistust mõlemad pooled.

Isadele ja emadele tuleb anda suurem hääleõigus vastavalt laste arvule. Kui seada normiks, et igas abielus peaks sündima vähemalt 4–5 last, siis võiks eesti rahva arv tõusta 10 aastaga 300 000 võrra. 30 aastaga oleks meid juba 2 miljonit. See oleks noore koosseisuga, elujõuline ja energiline rahvas. See on ju täiesti võimalik. Näiteks 1638. aastal oli Eestis 84 000 inimest, 60 aastaga suurenes see 416 000 peale. 1710. aastal oli Eestis 90 000 elanikku, 1772. aastal aga 436 500. Kas me ei suuda siis nüüd rahva arvu 30–50 aastaga kaks kuni kolm korda tõsta. Selliseid mõtteid esitas üks Viljandimaa mees Viljandis ligi 85 tagasi siinsele rahvale.

Viljandi vaim Jaan Lattik

Viljandis töötanud kirikuõpetaja, kirjanik ja poliitik Jaan Lattik (1878–1967) elas Kirikumõisas. Kui teda kutsuti surnut matma, siis ütles ta, et matusekõnesid on tal 5 kroonist 50 kroonini ja et 50-kroonise korral hakkab ta ka ise nutma.

Jaan Lattik sündis Karula vallas Võrumaal. Lõpetas 1908 Tartu Ülikooli usuteaduskonna. Oli prooviaastal Peterburi Jaani koguduses. Töötas Viljandi Pauluse koguduse õpetajana ja ka kooliõpetajana 1910–1939. Oli Kristliku Rahvaerakonna juht, I–V riigikogu liige, 1925–1927 haridus- ja 1928–1931 välisminister ning 1938–1940 Eesti saadik Leedus. Lahkus 1944. aastal Rootsi ning oli seal kirikuõpetaja. Nagu paljud teised põgenikud Balti riikidest, töötas Lattik ka arhiivitöölisena. Tema töökohaks oli Stockholmi Kõrgkool. Suri 27. juunil 1967 Stockholmis. Maeti 2008. aastal ümber Viljandi Vanale kalmistule. Lattik oli suurepärane kõnemees ja arvatakse, et sõjaeelsete riigikogude parim. Ta oli terava keelega teiste suhtes, aga polnud temagi patuta. Räägitakse, et teda ei jätnud ükskõikseks naiste ilu ja ta tegi vigu poliitikaski. Nii oli ta tihti ajakirjanike ja karikaturistide märklauaks.

Et riigikogus ajas ta Kristliku Erakonna poliitikat, tahtsid sotsid teda nöögata ja üks neist küsis Lattikult, kui see parajasti kõnepuldis esines: „Mis ütleb üheteistkümnes käsk?” Lattik ei jäänud võlgu ja vastas silmapilkselt: „Sina, sots, pea suu kinni!”

Kord lausus sots Oskar Gustavson selle peale: „Meil on nagu kirikus, õpetaja ees ja köster järel.” Lattik kostis selle peale: „Mitte päris nagu kirikus, siin õpetaja ja köster vaikivad, räägib aga kellamees.” Nali on seotud sellega, et Hendrik Anniko (kooliõpetaja, köster ning II ja III riigikogu liige) oli pidanud köstri ametit, Lattik ise oli kirikuõpetaja.

Üks lugu pärineb praost Herbert Kuurmelt. Pastor Jaan Lattik oli 1930. aastatel Viljandis väga populaarne. Eriti kiitsid naised tema jutlusi. Siiski pani üks osa koguduse naisliikmeid pahaks tema nõrkust naiste suhtes. Nad otsustasid, et ühe jutluse järel tõmbavad nad Lattikule koti pähe. Selle õnnestumine oleks tähendanud, et Lattikul tuleb kirikuõpetaja amet maha panna. Niisugune oli tava. Teised koguduse naisliikmed aga ei tahtnud kuldsuust kirikuõpetajast lahti saada ja hoiatasid Lattikut kottiajamise eest. Lattik valmistus eelseisvaks esinemiseks väga põhjalikult ning pidas sellise jutluse, et koguduse naised nutsid ja naersid ning unustasid oma plaani Lattik kotti ajada. Just selline peab ühe sõna jõud olema.

Lattikust liigub lugusid veel tänapäevalgi. 1. novembril 2008. aastal toimus Viljandi Vanal surnuaial praost Jaan Lattiku ja tema abikaasa ümbermatmine. Kuna Lattik kuulus kõikidesse sõjaeelsetesse riigikogudesse ja oli olnud ka kaks korda minister, viibis tseremoonial palju tähtsaid inimesi. Kohal oli ka tolleaegne välisminister Toomas Hendrik Ilves, kes meenutas Lattikut järgmiselt: „Ta pani paari ka minu isa ja ema. Minu ema neiupõlvenimi oli Rebane ja pärast abiellumist sai ta nimeks Ilves. Kui Lattik oli laulatuse lõpetanud, sosistanud ta pruudile kõrva: „Loom sa olid ja loomaks ka jääd.““